Kirjutan oma kogemusest.Olen maal kasvanud ja ainult mõned aastad linnas elanud. Kui lapsed sündisid, siis vaatasime linna lähedale koha ja ehitasime maja. Aastad läksid, lapsed suured ja omaette, mehega juhtus õnnetus ja jäin üksi. Elasin mõned aastad üksi, suur maja ja suur krunt. Maja kütta, krunt niita, värav parandada, puud muretseda jne..hakkasin otsima korterit. Tungimuseks, et oleks väike maja linna ligidal, esimene korrus, terrass ja oma aed maja ümber. Otsisin ca 5 aastat ja leidsin - kuue korteriga maja oma aiaga.
Eks sõltub naabritest ka, aga meil on pooleks noored ja vanad ja omavahelised suhted head. Ja ma ei kujuta enam ette, et kõik oma maja mured/tegemised ainult oma õlul oleks.
Suvel niidame kordamööda muru, talvel lükkame parklas lume ja hea on tormisel talveõhtul teada, et keegi on veel majas ja ma pole üksi. Juhtub midagi autoga või jääd haigeks - keegi käib apteegis või toob poest vajaliku, ikka aitame üksteist.
See päris metsa minek on väga mitme otsaga asi, üksindus tuleb kallale kardetavasti..eriti kuna meie kliima selline, nagu ta on-pikk ja pime sügis ja talv.
Soovitaksin ka kuskile väikelinna ikkagi vaadata elamine, mitte päris maakohta ja väga eraldi. Inimene ei loodud üksi olema, kui kurbus ükskord üle läheb (ja ta läheb, usu) siis tahaks kellegagi suhelda ja kasvõi oma väikseid rõõme jagada, on ju.
Ära torma, vaagi poolt ja vastu argumente ja kujuta ennast ette ühes või teises kohas elamas, ka talvel ja kui vaatama hakkad midagi, siis kindlasti enne ostmist tasuks kõige hallimal ja viletsamal ajal ka vaadata.