mina oleksin küll nagu kits kahe heinakuhja vahel. ühest küljest oleks minu jaoks ääretult raske vaadata iga päev oma haiget last, kes mitte millestki aru ei saa ega ise endaga toime ei tule ja ka minul normaalset elu elada ei laseks, teisest küljest oleks ilmselt veel raskem teadmine, et keegi võõras tema eest kuskil hoolitseb ja tõenäoliselt ei tee seda hästi. ma arvan, et mingil hetkel jookseks mul juhe nii kokku, et ma aitaksin oma lapsel nii ära surra, et ta mingit valu ega piinu ei tunneks.

Kahju, väga tõsine teema...
Millise raske valiku ees ema küll seisab - ühelt poolt peaks ju emaarmastus tingimusteta olema, või vähemalt nii öeldakse. Kes teine veel last hoiab ja kaitseb, kui mitte oma ema?
Teisalt aga juhul, kui see laps mitte kunagi elamisväärset elu ei saa elada ning sellega ka vanemate elu väga raskeks muudab...Keeruline olukord muidugi.

Ma olen ausaltöeldes üllatunud kui ratsionaalselt need n.ö. DELFI "kanaemad" sellise teema puhul mõtlevad. Mu enda suurim hirm on sünnitada selline juurvili, kuna ei taha sellise valiku ees kunagi seista, mis teemaalgatajal on.
Kui see laps on sul veel ka esimene, siis on küll valik eriti raske. Kipun siiski nõustuma eelkõnelejatega. Selline laps oleks õnnelikum kusagil mujal maailmas, mitte siin...

Mitte kunagi ei loobuks oma lapsest. Kui ta ka on invaliid, loomulikult hoolitseksin tema eest nii kaua, kui jaksan. Sest ta on minu laps. Ma ei suudaks elada selle teadmisega, et ta on kuskil raskustes ja kellegi teise ja paha inimese hooldada. Ennem vist sureksin.

Kas sul jätkuks ressursse kogu oma edasine elu ainult temale pühendada?

Siiski, pooletoobised paljunevad küll. Tean ise üht naist, kes päris normaalne pole ja tema sai küll kuskilt "kogemata" poja. Ilmselt mõni mees kasutas teda lihtsalt ära. Poeg on samuti üsna poolearuline.

Mina ei sünnitaks seda last, kellel geneetiline hälve juba raseduse ajal kindlaks tehtaks. Isegi Downi sündroomiga last mitte.

eripedagoog

Mida sa tead minu suhtumistest ja teadmistest?
Räägi ikka enda eest, mitte ära tule mulle teatama, mida mina usun või tean.
Tekib kahtlus sinus endas!
Olen küllalt siin ilmas elanud ja jagan üsna hästi, mis või kuidas asjad käivad.
Sulle teadmiseks veel, oman med. haridust ja töötanud ka selles vallas. Nii et võtan vastutuse oma sõnade ja suhtumise osas.

Kordan veel, kui soovid kulutada oma elu perspektiivitu ennastohverdava rügamise peale, siis vali oma "lemmikloomaks" omaenda inimvõimetu laps. Kui see sind õnnelikuks teeb, siis on hästi. Aga samas arvesta, et see on sinu enda valik ja ära siis hiljem hakka paluma abi ja kaastunnet, või veel hullem, medalit.

***
Näiteks võin tuua ühe pere, kus oli lapsest saadik kasvamas laps, kes ei saanud endaga kuidagigi hakkama. Vaevaliselt komberdas käia vaid kellegi käevangus. Käed liperdasid kõrval täiesti nii, nagu ise tahtsid, pea käis vinta vänta ja häälitses vaid ebamaise häälega.
Seni, kuni elas vanaema, kes temaga ikka püüdis tegeleda, oli sel olendil vähemalt hoolitsuski. Kui aga vanaema suri, siis oli täiskasvanuks saanud "noormees" hooleta, sest ema temaga tegelda ei soovinud ega julgenud.
Peab ikka väga tugev ja sõltumatu olema, et seda jaksata. See ema häbenes fakti, see oli talle häbi ja piin. Ja kõike tänu kõrvalelavate inimeste pilkudele. Loomulikult jäi see invaliid algul perre edasi. Ema keeras peale vanaema surma kiirelt sassi, isa oli ammugi põgenenud ja see abitu olend paigutati hooldekodusse.

Tagantjärgi seda olukorda hinnates oligi kogu see etapp mõttetu!!!!. See oli kui karistus sellele perele. Õnne polnud seal alates hetkest, kui otsustati jätta ellu või alles too vigane poiss.
***
Igas valdkonnas tehakse selektsiooni. Haiged taimed nopitakse välja, sest nad ei õigusta ennast kultuuride seas. Loodus ei jäta ellu vigaseid ja haigeid isendeid. Miks inimesed siis selle vastu tõrguvad?
Muidugi on kurb, kui sul selline asi juhtub, aga reaalsust tuleb ilma emotsioonideta hinnata, plussid ja miinused kokku lüüa.


Ainult siis, kui peaks sündima inimkonnale - mutandina - parem inimmudel,kui on praegune, on asjal mõte. Vastasel juhul on kogu inimkonna areng mõttetu. Täielik tagasikäik.
Areng on ikkagi ettepoole, mitte tagasi.
Mina arvan nii ja mida edasi, seda kindlamalt nii mõtlen.

Mis puutub sinu poolt nimetatud nõrgapuudelistesse, siis mina arvan, et ka see valdkond vajab korda seadmist.

Samas usun täie veendumusega, et kogu see keemia, mis kellegi rikkaks ja edukaks teeb, muudab õnnetuks sadu teisi. Valige hoolega, mida sööte, millega tegelete.
Loodus on inimese parim sõber, kaitsja ja õige juhataja. Hoidkem siis seda.

kui paljud pered jäävad kokku, kellel sügava puudega laps perekonnas kasvab? vb eripedagoog oskab vastata?

tean konkreetset näidet, kus ema ei jõudnud lapsega vajalikul määral tegeleda, tavaliselt vist aga lähevad isad uuele ringile uue naisega

olen siin enne sõna võtnud ja selle eet "peksa" saanud. ikka sellepärast, et julgen teistmoodi möelda.
olen Sparta mötlemisega - haiged ja väetid kuristikku. st. - kui ENNE midagi teha ei saa, siis peaks riik leidma niisugustele olenditele (justnimelt - olenditele) õiguse ja võimaluse eutanaasiale soovi korral.
samasuguse otsise teeb inimene teda endale kasvatada jätta, kui otsuse eutanaasiaks ja loobuda. ühle juhul kestab su piin ja kannatus terve tema eluea, teisel juhul on see agoonia lühem ja tulemused võivad olla paremad.
riigil on ainult lisakulud abitust olendist, vanematel HEAL JUHUL kohutavalt palju muret, vaeva, kannatusi jne., halvimal juhul lisanduvad lahkuminekud, saamatus siiski teda hooldada + enda hulluksminemeine.
ja selle asja point?
kui niisugune kole saatuselöök on juba tabanud, siis mina isiklikult oleks niipalju tugev, et loobuda. ma ei suudaks teda ilmselgelt kantseldada ega ka kindlasti mitte armastada.
paraku eutanaasiat vist ei rakendata, seega loobuks hooldekodu kasuks.
ma oleks võimeline ka terveid järglasi tooma, seega on mul potsensiaalset panust anda.

nii. minu marterdamine annab teile kindlasti meelerahu ja päeva kaunimad värvid - laske käia.
need on lihtsalt mõtted, mida teeksin, kui mind selline õnnetus tabaks.

PS. loodan, et teemaalgataus on oletuslik ja antud autoril niisugust muret ei ole. siiski südamega inimene, kes ka niisugustele olukordadele mõelda viitsib.

Ei.Ajukahjustusega last, kellest sünniks invaliid, ei jätaks alles. Sest eelkõige oleks see ju õnnetus lapsele endale.Mis elu see lapsele oleks, kui ta ei saa käia, rääkida jne? Pluss ka vanematele oleks see meeletu ahastus ja koorem sellist järglast kasvatada.
Parem las see laps jääb seekord sündimata vigasena, ta hing saab kehastuda veel kord ja siis juba uude ja tervesse kehasse.

Loobuksin sellise lapse sünnitamisest. Teeksin sellega lapsele teene.
Rasedust katkestada on kergem kui juba sünnitatud last lastekodusse anda.

Kui sa tahad ausat ja ilustamata vastust, siis mina tapaksin kõigepealt lapse ja seejärel iseenda. Iial ei suudaks last ära anda ja ise rõõmsalt ja õnnelikult edasi elada, tehes nägu, et midagi pole juhtunud. Minu meelest on hoopis need emad hälvikud, emotsionaalsed hälvikud. Kuidas sa annad omaenda lapse ära ja unustad enda jaoks kõik, lähed eluga edasi? See laps on ju olemas, see, et sa talle enam ei mõtle ja ta väga mugavalt silme eest ära paned, ei tee teda olematuks, ta on maailmas olemas, elab sinuga ühes linnas, võibolla samal tänaval ja elab seal ehk 80 aastat. See, et teda sinu jaoks olemas ei ole, ei tähenda, et ta lihtsalt maailmast ära kaob. Ta on laps, inimene, hing, elusolend, ta on juba sündinud ja siin maailmas olemas, kas ilma sinuta või mitte, sa ei saa teda lihtsalt maailmast ning oma mälust ärakustutada ja kogu oma ülejäänud elu tema olemasolekut eitada. Enne tapaksin end kümme korda, kui elaksin edasi oma toredat ja muretut elu, teades, et kuskil räpases ja rahaprobleemide käes vaevlevas lastekodus või vaimuhaiglas voodi küljes elab minuenda laps, minu järeltulija, inimene, kelle MINA olen siia maailma toonud, kelle mina olen sõnaotsemõttes valmistanud. Ja siis saada veel uus laps? Ehk siis mida, esimene läks sitasti ja selle viskan minema, teine ehk tuleb normaalsem? Kuidas sa sellele normaalsele lapsele siis otsa vaatad, teades, et kuskil on tema õde või vend? Kuidas sa seda last magama paned, kallistad ja tema eest hoolitsed, teadmisega, et kusagil on ilma vanemateta haige inimene, keda keegi endale ei taha, keda keegi ei kallista ja kelle sina mahajätsid? Või teed endale ka lobotoomia ja lihtsalt eemaldad kõik mälestused oma ajust ning lähed muretult eluga edasi motoga, et mis oli minevikus, see las olla, minevikule pole vaja mõelda? Ja kui see normaalne laps satub näiteks 10-aastaselt õnnetusse ja saab ajukahjustuse või jääb füüsiliselt invaliidiks, kas siis annad tema ka ära? Ja teed uue asemele? Kaua sa neid uusi siis teed ja vanu vigaseid silma alt ära paned? Kuni saad lõpuks valmis oma isikliku väikese täiusliku inimese? Ja kui sa ise õnnetusse satud ja ratastooli jääd, mis siis sinust saab, kas sa arvad, et su mees või ema jäävad sind peldikusse aitama ja ratastooli veeretama? Hooldekodusse nad sind ka ei pane, sest hooldekodu ju maksab roppu raha, miks nad peaksid mingi vigase hälviku peale raha raiskama? Mis nad siis sinuga teevad? Viivad su parki, jätavad maha ja jooksevad hästi kiiresti eest ära, et sa neile järgi ei jõuaks ning vahetavad korteriuksel luku ära, et sa ukse taha kraapima ei tuleks? Ja teevad näo, et alates tänasest sind lihtsalt enam ei eksisteeri, olgugi, et sa oled vägagi olemas ja ei kao lihtsalt kuhugi musta auku ega haihtu ära?

Ainus hea variant selle loo puhul on laps likvideerida enne, kui ta sünnib. Ka tema ei ole ärateeninud sellist elu, et kõrge vanaduseni kuskil toanurgas vegeteerida ja ilma vanemateta kasvada. Parem lõpetada tema õnnetu elu enne, kui see alata jõuab. Kui see mingil põhjusel ei ole võimalik, siis hoolitseda tema eest ja kasvatada teda nii, nagu üks lapsevanem oma last kasvatama peab ning võtta vastutus, sest tahad sa või ei, on see õiglane või ei, see on ikkagi sinu laps, sina oled ta valmis teinud, oma ihus kasvatanud ja ilma toonud. Sina, mitte keegi teine, ei jumal, kuri saatus ega ma ei tea mis või kes, vaid sina.

to N.,

kuule, sama on leinaga, lahutusega... mötled, et kuidas sa suudad peale kallima inimese surma edasi elada, kuidas peale lahutust olla... aga suudad! elu läheb edasi ja pidev mötlemine minevikule ei tee kellelegi head.
seda enam, kui see olend ise ei taju mitte midagi, siis ei tea ta ka, kas sina oled ta ema vöi kas ta üldse olemas on.
mõnel puhul tuleks olla egoistlkuma mõttemeelega.

jutt oli sellest, kui sa saad teada, et sul ON TULEMAS niisugune olend. sünnib siis. see, mis õnnetus elu jooksul TULLA VÕIB, seda ei oska keegi ennustada. need on siiski kaks iseasja. vahel on ka siis sel lapsel ja endal parem ta hooldekodusse paigutada. tingimused ja proffessionaalid paremad. vaatamas ei keela ju keegi käia.
veel sündimata vigast olendit ei oska sa niiväga ehk veel "taga igatseda" või ennast süüdistada. ja milles üldse ennast süüdistada?

Süümapiinadeta tegutsemine on sotsiopaadi tunnusmärk, psüühiliselt terve inimene tunneb süümepiinu, kui on kellelegi haiget teinud vms., see on normaalne. Inimest, kes midagi ei tunne, nimetatakse sotsiopaadiks ja üsna tihti satub see inimene mõne kuriteo vms. tagajärjel vaimuhaiglasse. Inimene vastutab oma lapse eest, ei ole vahet, kas ta sünnib ideaalse kodaniku või haige inimesena. Ei ole nii, et kui sünnib igati kena ja tore laps, on ema tema eest vastutav, aga kui sünnib värdjas, ei ole mingit vastutust. Paha lugu küll, on jah ebaõiglane ja nõme, aga selline on elu ja lapsevanem peab sellega arvestama ning kui ta vastutuseks valmis ei ole, siis ei peaks ta ka lapsesaamisele mõtlema. Olgu see laps kui väärastunud ja haige tahes, sina oled lapse isaga ta viljastanud ja selle inimese enda ihus kasvatanud ergo ta on siin maailmas kuni 18. eluaastani sinu vastutusel.

Mismoodi on sama leinaga? Kui sa leinad, on inimene surnud, see ei ole vabatahtlik valik, et hmm, mis sa õige arvad, kui laps sureks homme vähki. Kui sa lapse ära annad, on ta vägagi elus ja elab võibolla veel 105 aastat. Väga kohatu ja labane on antud teemas tuua võrdlus surmaga, eriti inimestele, kes on pidanud oma lapse mõne haiguse, avarii vms. tagajärjel matma. Väga väga kohatu, õel ja vale võrdlus.

Ma ei rääkinud ka inimese hooldekodusse panemisest, ära palun vääna mu sõnu ega pane mulle sõnu suhu. Ma olen täiesti seda meelt, et kui inimene on tõsiselt haige ja vajab erihooldust, on ta igati normaalne hooldekodusse paigaldada, olen oma perele kogu aeg rääkinud, et kui mina olen kunagi nii vana, et enam ise hakkama ei saa, siis pange mind vanadekodusse, ma ei taha koju jääda. Aga antud teemas ei ole juttu sellest, et vanemad on ikka hoolitsevad vanemad edasi, lihtsalt panevad haige heast tahtest ja soojast südamest hooldekodusse, et tal endal parem oleks ja istuvad igal õhtul tema voodi kõrval ning hoiavad kätt, jutt käib sellest, et laps antakse ära ja kogu lugu unustatakse, sest värdjat oma perre ei taheta, värdjas perre ei kõlba, temaga ei taha keegi mässata, proovitakse lihtsalt uuesti ja värdjas pannakse silma alt ära.

Nagu ma juba ütlesin, on õige laps likvideerida enne sündi, niiet taaskord, ära palun lahmi ja vääna mu sõnu. Ma justnimelt ütlengi, et tuleks teha abort ja mitte seda last ilma tuua, aga mitte iialgi ta juba ära sünnitada ja siis lihtsalt minema visata (elusana) ning ise muretult edasi elada tehes nägu, et sul last ei ole.

N-ile

Ära rõhuta MINA:
Kui inimene sedasi rõhutab vaid MINA ja MINA. siis usub ta olema end jumala. Seda sa kindlasti ei ole. SIna oled vaid looduse osa ja loodus on üle sinu. Läbi sinu saab toimuda looming, seega uus elu. Ja loodus on kindlasti rahul, kui tema keskkonda puhtana hoitakse, mitte ei lagastata. MINA-keskne inimene on kõige suurem vaenlane loodusele. Kas sa pole seda kuulnud?

Kui naine kõrvaldab arenema hakanud inimalge omal tahtel, niisama, abordina - siis see oleks nagu õige meie meelest. Kuigi sellest oleks saanud normaalne, terve, tark ja tubli inimene.
Aga inimmoonutist hukata, oleks siis nagu vale tegu?

Pole oluline, kas ta on läbi sinu siia ilma tulnud, või läbi kellegi teise. Oluline on, et ta risustab tervet looduslikku keskkonda.
**
Kui ma oma kurgipeenralt nopin ära taimed, mis peaksid küll olema kurgitaimed, aga on viljatud ja moondunud, kas ma peaksin ennast koos nende kurgitaimedega komposti viskama?
MINA ju ikkagi külvasin nad ja said nad hakata arenema ka vaid tänu MINULE:
Või lased umbrohul lämmatada elujõus kultuurtaimed, sest muidu tunned end süüdlasena. Ikkagi ju elu.
Ei maksa laskuda äärmusesse. Kõik äärmused on kõrvalekalded normaalsusest.
Sulle kingitakse terve laps, kui sa oskad elu ja olukordi õigesti hinnata. Kui aga takerdud mõttes invaliidi külge, siis sa selle ka saad. Ise ju soovid oma sundmõttega sellist oma ellu. Eks siis antakse ka.
Meie ise, omaenese mõtte jõul, valime oma lapse(d).

Kui ma esimest korda lastekodus käisin, siis mul oli ka väga kurb vaadata neid raske puudega lapsi, kes lihtsalt voodis lamasid. Aga ma tean, et neile vähemalt antakse 3 korda päevas süüa, vahetakse mähkmeid ja neil käib õpetaja- alates 7 eluaastast on kõik lapsed koolikohustuslikud sõltumata arengutasemest!

Nüüd tunnen mitut väga raske puudega last ja nende vanemaid- need on nende perede viimased lapsed, ühes peres ka esimene ja ainuke laps. Kogu emade aur kulub lapse eest hoolitsemisele. Ja nii mõnigi kord on ema liiga väsinud, selleks, et anda lapsele süüa või vahetada mähe.

Aga kuna tegemist on ju lastega, kelle arengutase ongi 2-3 kuuse imiku tasemel, siis nende ainus vajadus ongi kõht täis, pepu kuiv, imiku lelu nööriga rippumas. Ja seda suudab lastekodu palju paremini pakkuda kui päris kodu. Lisaks on lastekodus siiski tööl eripedagoogid- st inimesed, kes on täiesti teadlikult ja tahtlikult endale valinud puuetega laste eest hoolitsemise. Isiklikult pole küll ühtegi halba lastekodukasvatajat näinud puuetega lastega töötamas.

Tean inimest, kes teadlikult sünnitas poja XYY kromosoomihäirega, ehk tulevikuväljavaatega
kerge vaimne alaareng, vägivaldne, väga suur mees.

Mulle on see seletamatu - kui tänapäeval saab kindlaks teha, et sulle sünnib hälvik (kelle eest sa ise ei jõua surmatunnini hoolitseda niikuinii), miks sa pead (nagu praegusel juhul ema põhjendus oli, et loode on ikkagi tema laps jne....), milleks seda jama genereerida?

Püha jumal küll, Piia, kas sa ei oska lugeda või sa tahtlikult ignoreerid mu juttu, et enda rida edasi ajada?! Või ei ole sa ka ise kõige kirkam kriit karbis? MA JU JUSTNIMELT RÄÄGINGI, ET LOODE TULEKS HUKATA ENNE SÜNDI! Ma justnimelt räägin, et selle õnnetu ja haige inimese elu tuleks kohe lõpetada, mitte anda ta ära kuhugi lastekodusse vegeteerima. Palun ole nii kena ja loe mu postitus enne ikka ilusti läbi, kui pistad kriiskama ja filosoofi mängima.

miks sa siin nii resoluutne ja isegi kuri oled. Olen sinu palju südamlikumat juttu ka lugenud. Puudutab see tema sind isiklikult?

Huvitav, miks see nii on, et nö. madalamast klassist ehk siis vaesemad ja madala haridustasemega inimesed annavad puudega lapsed lastekodusse ja rikkamad jätavad endale? Kas majanduslik olukord tõesti muudab niiväga inimese iseloomu ja maailmavaadet? Töötan vaimse puudega laste erikoolis ja meie laste vanemad on eranditult rikkad, heal järjel olevad, kõrgharidusega inimesed. Ja mitte mingid tõusikud ja snoobid, vaid ka inimestena väga toredad, alati käivad kooliüritustel, istuvad saalis ja plaksutavad, orgunnivad ise eksursiooni ja väljasõite, alati on ise lastega kaasas, nii isad kui emad, kusjuures rohkem pigem isegi isad, ise maksavad, ise orgunnivad sõidu, bussi, söögid, giidid jne., isegi liiga aktiivsed on, endal tuleb mõnikord mõte, et issand, jälle mingi eksursioon või üritus, no enam ei viitsi, andke rahu :D Tõesti on näha, et inimesed on õnnelikud, aktiivsed, rõõmased, mis sest, et lapsed pole nö. "täisväärtuslikud". Ise käivad iga päev lastel järel ja viivad koju, kuigi koolil on võimalus ka lapsed ööseks kooli jätta, alati naeratavad, on viisakad ja sõbralikud, räägivad oma lastega ilusti, mitte nagu debiilikutega, kes ei saa nagunii aru, mis talle räägitakse. Kusjuures päris mitu inimest on nö. avaliku elu tegelased, ma ei pea silmas Kroonika-kangelasi, vaid lugupeetuid inimesi, üks selline paar näiteks, väga austatud ja tuntud inimesed Eestis, väga haritud, te kukuks pikali, kui ma ütleksin, kes see paar on ja kui vaimselt haige ja raskes olukorras laps neil on (ma ei ütle, loomulikult!).

to:N

Ma ei kriiska, vaid olen sinu lähenemisest üllatunud. Kui kaua on olnud olemas võimalus, enne sündi kindlaks teha, et laps nii- ja naasuguse defektiga sünnib. Mitte kaua, ja ka nüüd tuleb ette juhtumeid, kus vaatamata kõige paremale eelkontrollile, see ikkagi juhtub. Laps sünnib puudelisena, defektsena.
Sellisel juhul pole õigustatud kümne küünega klammerduda selle ebardliku olendi külge. Peaks olema seaduslik võimalus kohe teha eutanaasia.
Kogu selline, terveks eluks imiku tasemele jäänud kamp, on mõttetu.

Sinu suhtumine on huvitav, sest see on masohistlik ja ennast karistav. Samas väga egotsenrilik selle õnnetu "moonutise"jaoks.

Peab ikka EGO olema, kui arvestada vaid minakeskselt oma tunnetega.
Samas mitte hoolida sellest invaliidist, kes peab sinupoolt talle antud elu sellisena elama. Mis loevad sinu tunded. Sina elad oma elu, tema enda oma. Mis sa arvad, et ta on sulle tänulik selle eest. Jah, kui ta vaid "tombuke" on, siis ta ei teagi midagi. Aga, kui ta ikkagi miskit mõistab, siis , kahtlen sügavalt, kas ta ikka tänab sind selle sinupoolse kingitud ELU eest.
Peale kõige, ära nimeta siin teisi psühhopaadiks. Väärastusi on palju erinevamaid, ka nähtamatuid. Liiga kirgas kriit on ka omamoodi kalle.

Ma usun, et parem majanduslik olukord võimaldab seda lapse allesjätmise ja ise kasvatamise otsust kergemini teha. On ju võimalik ka palgata raha eest abistajat-hooldajat, kui ise ei suuda kõigega toime tulla.

Kui oled madalapalgaline, siis ei saa tavaliselt väga kergelt töölt ka ära, et üritustel kaasas käia vms. Selleks peaks ikka vabakutseline või ise oma peremees olema (näit. firmaomanik).

Isegi tunnen, et kui ikka parajasti on rahamured, siis ei suuda end alati vabaks lasta ja lastele pühenduda. Paratamatult tiksub peas, et kuidas ma sellest olukorrast välja tulen ja tahaks rohkem rahulikult olla, et äkki tuleb mõni hea päästev mõte, kui ikka kõik läbi mõelda ja hästi analüüsida.

No kõrgem haridustase - ma ei tea, kõrgem intelligentsustase küll peaks tagama, et see isik on humaansem, teistega arvestavam.

ei ole raske arvata, kes oled ja draamat kokku kirjutad. need ei ole usutavad.
oma kurjust ja resoluutsust ära määri teistele. oma kokkulugematuid aborte, mida tegid ufodest/astraalkehadest ära samuti teistele määri. sinusugustele on kasulik pool suud koomal hoida ja kui sul on olnud jultumust teiste inimeste lapsi värdjateks nimetada, siis ole nii nummi ja kuula, et ka sinu last kelle raha saamise eesmärgil välja punnutasid värdjaks nimetatakse. muide üks küss kas ta ikka ei oska nigut nugis sinuga tsiki-briki teha?
need su kirjutised on eilse telefonivestluse moonutatud ja väänatud versioon, tundsid et käis sinusuguse prosti kohta.
sinu tuttavateks sobivad endasugused, kes sigivad ja siis oma lastele jalaga panevad kui lapsest tüdib/uus mees silmapiiril. ja üldse miks lapse eest hoolitseda ega invaliid ei ole saab ise hakkama.isegi need kes prügikasti juurde visatud.
kasulikum tegevus on furunkuleid oma näost kokku lugeda ja MITTE RIPPUDA INIMESE KÜLJES KELLELE OLETE SAAST. NII OLI ON JA JÄÄB. TELEFONE PEALTKUULAVATE KOHTA TEISITI EI ÖELDA.

Loobuksin. Elus tuleb teha valusaid, aga tarku otsuseid.
Ja teeksin kõik, et järgmised lapsed sünniksid normaalsetena.

"Jah, kui ta vaid "tombuke" on, siis ta ei teagi midagi. Aga, kui ta ikkagi miskit mõistab, siis , kahtlen sügavalt, kas ta ikka tänab sind selle sinupoolse kingitud ELU eest." (väga õiged Piia sõnad)

Kallis armas väike Piia, ole nüüd tubli tüdruk ja loe minu postitus veel korra üle, aeglasemalt, kui muidu aru ei saa.
Ütlen kolmandat korda - minu meelest ei peaks sellist last ellu jätma, minu meelest tuleks ta hukata enne sünnitust, kui ta ikkagi sünnib, siis kohe peale sündi. Miks sa väänad mu sõnu ja üritad mulle külgepookida mõtet, mis ei ole minu? Ma justnimelt räägin, et selline inimene tuleks hukata, ma olen kahe käega eutanaasia poolt. Minu pikem kommentaar käis inimeste kohta, kes mitte ei hukka last, vaid sünnitavad ta ära ja siis jätavad lastekodusse. Ma justnimelt räägin, et kui mingil põhjusel ema lapse ellu jätab ja ilma toob ning ei soovi eutanaasiat teha, et siis on tema kohus võtta vastutus, mitte see elav tomp kellegi teisi kaela jätta ja ise minema kõndida. Kas sa nüüd saad aru?

Mina loobuksin.Esiteks,oled 24/7 põetaja-hooldaja.Kui ka peres teisi lapsi,siis need kannatavad.Ja loogiline ju,et ema juba oma vanuse tõttu kaob siint ilmast lapsest varem.Mis sellest viletsakeset siis saab?Ei räägi asja raskest vaimsest poolest,kui iga päev sellisega koos elama pead.Ja kui sul ka praegu rahamuresid pole,siis sellist elu tihtipeale mehed vastu ei pea,vaid lahkuvad kodust.Siis oled üksinda,rahata.

Ma ei tea, enda meelest olen ma kaine, lugesin su postituse kolm korda läbi ja ei saanud peale esimese lause mittemidagi aru. Jutt käib siin teemas raske vaimse puudega lastest, mitte ufodest? Ja teema on teinud inimene Meerili, kes on hetkel antud olukorras nagu ma aru saan, mitte ei ole keegi seda kellegi telefonikõnest kuulnud.

mitte mingit südamlikust loomastunutega

mõni päev tagasi siin kusagil foorumis hulkus ka üks haige inimene,kes telefone pealt kuulas ja nüüd endal närvid läbi.Tõenäoliselt on see samane isik.

pole sa eluski kaine olnud, seda esiteks. su atsetoonilehalisi teemasi ja kommentaare on need foorumid täis.
oma ärritatud reaktsioonoga hüppasid kohe välja. mine pägalikuga oma mänge mängima, tead ise milliseid