Lugesin koolikiusamise teemas komme, kuidas kiideti nõukaaega, kuidas sel ajal õpetajad kutsusid ülbitsejad kohe korrale.
Ise nõukaajal koolis käinuna nägin just vastupidist.
Õpetajad ei teinud koolikiusamisest väljagi, ei hakanud mitte keegi ülbitsejaid noomima.

Ma päris nõuka ajal koolis ei käinud, aga 90ndate alguses küll ja siis oli ikka sellist suhtumist, et kiusamine karastab ja teeb poisist mehe, tüdrukutevahelist kiusamist üldse ei nähtud, sest ei antud avalikult kiusatavale peksa.
Üldjuhul olid õpetajad mõlema puhul täiesti pimedad, mõni heatahtlikum hakkas klassi ees moraali lugema ja siis tegi kogu klassile nalja just see, keda kiusati, sest kõik ju teadsid.

Naisõpetajad ei märka kiusamist ega sekku. Meesõpetajad tulevad alati vahele.

Ära fantaseeri. Ja enamus kiusamist käib kooliväliselt, õpetajate silma alt väljas niikuinii.

Kõige suurem kiusamine loogiliselt võttes käib ikka koolis, kus õpilane on sunnitud olema.
Kooliväliselt saab ta kiusajatest eemal olla.
Meie koolis õpetajad nägid ja kuulsid kiusamist väga hästi, sest vahetundides toimus kõik väga häälekalt.
Olin ise nõukaajal koolikiusamise ohver, kaasõpilased lausa kooris karjusid, loomulikult kuulis seda iga õpetaja, aga ei teinud väljagi.
Kõige hullemad olid vahetunnid. Tundide lõppedes sai kiusajatest rahu, sest ega keegi koju järgi ei tulnud.
Kiusati ikka suure kambaga ning koolis on seda kõige lihtsam teha.
Väljaspool kooli olid kiusajad tagasihoidlikumad, sest ei ole suurt kaaskisakoori taga.

Kisatav ei pruugi kiusajatega väljaspool kooli kokku puutudagi, aga koolis ollakse sundolukorras, pole kuskile põgeneda.

Kuidas see vahetunnis häälekalt kiusamine siis välja nägi?

kas poleks mõttekas oma lapsi kodus kasvatada nii, et neil ei tuleks mõtetki teisi kiusata?
Ei ole mõtet kooli kiusamises süüdistada. Piisab, kui klassi, kus mingit kiusamist olnud pole, satub üksainus kiusaja, kui lähebki laviinina lahti. Alati on kaasajooksikuid ja iseloomutuid lapsi, kes loodavad kiusamisega populaarsust võita. Ja oi, kui võimatu on sellega võidelda. Õpetaja jõuab kohale tavaliselt siis, kui tüli täies hoos ja katsu siis sotti saada, kes alustas ja kes süüdi.
Kiusajad on pärit meie omadest kodudest. Õpetajad reeglina ei õhuta lapsi üksteist kiusama.

Karjusid nime solvavalt moonutades.

Juba see sõna "koolikiusamine" jätab nagu mulje, et kool kiusab kedagi. Kiusatakse ju ka koduteel, kaubanduskeskustes, trennis, koduhoovis..... Ja kiusaja on ikka mitte see asutus, kus kiusamine aset leiab, vaid kasvatamata või viltu kasvatatud laps. Ning sellega võidelda on koolil meie seaduste kohaselt praktiliselt võimatu. Last kiusatakse koolis ja kiusatu ema süüdistab ikka kooli ja õpetajat. Just nagu saaks keegi lastel pidevalt kannul käia. Seda enam, et ei kiusata ju õpetaja töölaua ees. Siin eespool küsiti, et kuidas see häälekas kiusamine aset leidis, mida õpetajad küll kuulsid, aga ei reageerinud.
Ehk oleks õigem, kui lapsevanemad kollektiivselt kutsuksid välja kiusaja vanemad.... Kiusaja ei ole ju kooli kasvatatud, vaid pere kasvatatud. Koolil puudub praktiliselt võimalus kiusajat karistada, aga vanematel on see võimalus olemas.

Väljaspool kooli saab kiusajatest eemale hoida. Koolis see pole võimalik.
Loomulikult õpetajad kuulsid, kui karjas karjuti. Pealegi kestis nii aastaid, kuni keskkooli lõpuni.
Vaetunnid olid mu jaoks elav põrgu, hingasin kergendatult, kui tunnikell helises.
Õpetajad oleksid võinud kisajaid korrale kutsuda, selgitada, nii pole ilus, aga ei juhtunud seda kordagi.
Nügiti, togiti ka õpetajate nähes, need ei teinud väljagi.
Nõukogude ajal oli õpetajatel rohkem võimalusi, aga ometi midagi ei tehtud.

Isegi koolikaaslased ja õpetajad ei sallinud peed, no missa kostad. Kas keegi imestab ka?

no ma küll ei kujuta ette gümnaasiumiõpilasi, kes igas vahetunnis kogunevad karjas kokku ja hakkavad kellegi nime karjuma...

Mitte lihtsalt nime, vaid vastikult moonutades, kõlas väga solvavalt. Peamised karjujad olid põhikooli õpilased, aga ka keskkoolis jätkus, kuigi siis mõnitati rohkem teistmoodi, aga ikka kõva häälega, mitte sosistades.

no ja siis? Kui sa oleks asja tähelepanuta jätnud, oleksid nad varsti ära tüdinud ja su rahule jätnud. Küllap sa ise ebaadekvaatselt solvamise peale käitusid ja sellega neile lõbu valmistasid.
Praegu olekski paras aeg olukorda tagantjärele analüüsida ja välja töötada käitumisviisid, mis kiusajatel isu seda teha ära võtaks.
Äkki kirjeldad lähemalt: mida nemad ütlesid, kuidas sina käitusid, mis sai edasi. Siis saaks foorumirahvas ka osaleda ja võimalikke käitumismustreid välja pakkuda. Vbl oleks sellest mõnele tänapäeval kiusatavalegi abi.

Ei oleks jätnud. Mina ei käitunud mitte kuidagi, ei öelnud midagi vastu, ei reageerinud mitte kuidagi moodi.
Ei olnudki midagi kisamise peale tehagi.
Ma ei vastanud kunagi midagi ja ei teinud ka midagi.
Aga sisimas põdesin hirmsasti.

Siin ongi ehe tõestus sulle, millised halvad inimesed on eestlased. Sind vaesekest kiusasid eestlased ja eestlastest õpetajad ei tulnud sulle appi. Eksole, eestlased on üks jube rshvus?

Ma olen ka seda omal nahal kogenud. See on kohutav trauma kogu eluks. Sellises aastaid kestvas alandatuses ja väärikuse äravõtmises võib inimene tunda ennast täiesti väljapääsmatus olukorras, ainus igatsus on surra - suitsiidimõtted jäävad kummitama veel aastaid hiljemgi.

Muideks täiskasvanute maailmas on sama võitlus, võta või praegust aega, kus ideoloogilist diktatuuri püüavad meie oma rahvusest inimesed meile luua. Kes nad siis on? Ajupesu saanud? Äraandjad? Argpüksid? Mis ajendab neid valima sellise tee?

Kuna inimene on karjaloom, siis kõige kurja juur on pugemine (lipitsemine) ja argus. Kui inimene oleks tõe ja õiguse nimel valmis ka kannatama, siis selliseid olukordi ei saaks üldse tekkida. Kirutakse Stalinit ja Hitlerit, aga kui paljud tegelikult pugemise ja arguse pärast neid julmusi täide viisid, mis siis aset leidsid? Mõni sadist ja psühhopaat võib-olla tõesti nautis neid piinamisi ja tapmisi, aga enamus ju ei olnud psühhopaadid. Mõelge sellele.

Kui te küsite mult millist isikuomadust ma inimeste juures kõige enam vihkan, siis selleks on pugemine ja argus. Ja seda ma õppisin tänu oma kogemustele, sest ma püüdsin aru saada kuidas saavad sellised asjad üldse juhtuda, kuna pealtnäha on ju enamus inimesed täiesti normaalsed ja isegi ei julge midagi halba nende kohta öelda. Ma ise ei poe kunagi ja viin ka oma naha turule kui kedagi tõrjutakse. Selleks peab muidugi olema isiksus ja armastama õiglust ja tõde rohkem kui omaenda nahka.

Veel on lisaks osa inimesi, kes ei taha näha tõde kogu selle julmuses - need lihtsalt keelduvad uskumast. Nii ei saa ohver ka kellelegi kurta, sest teda lihtsalt ei usuta. Ja nagu siingi oli juba näha, siis mõni süüdistas ohvrit ennast - ta käituvat valesti. Aga julge inimene julgeb tõele otsa vaadata ka siis kui see on väga ebameeldiv ja lööb uppi kogu tema roosas mullis elamise mõnu. Lihtsalt puhtinimliku halastuse pärast tuleb seda teha, lihtsalt südametunnistuse pärast - selle pärast, et me oleme kohustatud oma ligimest armastama nagu iseennast. See ei ole valik, vaid kohustus.

20. 27
Kas vene või läti koolis oleks teisiti? Tossikesed ei meeldi kuskil.

Probleem ei ole üldse kiusajates, ei olegi enam nende peale väga pahane, nii palju aega möödas.

Vahel tuleb meelde, kui näen samas linnas elavat kiusajast klassiõde, kes oli eesrindlik õpilane ja õpetajate tütar.
Siis on küll kentsakas ja ebameeldiv tunne.

Lihtsalt torkas silma, kuidas kiidetakse nõukaaega, et siis õpetajad astusid vahele, aga va tänapäeva õpetajad ei tee väljagi.

Tuli lihtsalt meelde, et nõukaaja õpetajad ei teinud üldse väljagi ja üldse oli see sel ajal tabuteema.

Mu meelest just nõukaajal tehti nägu, et koolikiusamist ei olegi olemas ning ohver on alati süüdi.

Nõukaajal sellist sõnaühendit kagu koolikiusamine ei tuntudki. Olid head, viksid õpilased ja need ulakad. Samas ise nõukaaegsena mäletan küll et nimesid väänati ja käänati, solvavaks ja ebameeldivaks, mõnele tegi see nalja, usun et õpetajad ei kuulnudki seda eriti. Õpilastele annan andeks,noored ja rumalad,mis teha. Oma klassijuhatajale ei andesta kunagi seda et mul ei olnud terve keskkooli aja oma pinginaabrit, igal sügisel tõsteti meid õpetaja suva järgi ümber, ikka korralikumad tüdrukud pahade poiste kõrvale istuma. Temal oli nii lihtsam korda pidada, mida meie, korralikud pidime tundma polnud kellegi asi. Hilisemal ajal pole oma õpetajat näinud, kuigi väga tahaksin talle seda ütelda kui väga ebameeldiv ta mulle on.

kiusatavad on ikka need, kel halb kodune õhkkond, kes ebakindlad jne. neid reeglina kiusavad need, kes ise samast ebanormaalsest keskkonnast, kes tunnevad nö vere lõhna. normaalsed ei kiusa ebanormaalseid.
kui saaks anda nõu, siis annaks kiusatavatele vaid seda, et kui keegi hakkab su hõlma füüsiliselt, siis visku ta peale nagu hunt, suru ta maha, haara hammastega ta kõrist, põsest, ninast vms, halvemal juhul käest ja ära lahti lase. suru lõuad kokku ja ürita tükki ära hammustada. sa ei suuda seda niikuinii, kuid armid jäävad, vähemalt mõneks ajaks.
vean kihla, et hiljem keegi karkjalgne kehkenpüks ei julge su poole hingata ega vaadatagi.
möla peale ära kergita kulmu, kõnni edasi.

mõtlen
19. august 2016, kl 23.59-le
meil oli ka klassis üks selline üleolev kaunitar, dire tütreke.
läks lõpuks soome prostiks, dire poos end üles.
see on tõsi.

nõukajal mõnitasid õpetajad ise mõnuga lapsi, kasvõi neid, kel olid nö lokid pähe tehtud.
me geograafiaõps, räme siga, ruigas õpilaste kallal nagu jaksas. tol ajal olid hinded veel moes. tema pani alati madalaima hinde parima vastuse eest. teda kardeti seepärast.

ma ise ka kunagi istunud klassi nö halvima poisi kõrval, nutsin igal hommikul, sest ei tahtnud kooli minna ja istuda sele klouni kõrvale.
see oli tõesti tublide õpilaste karistamine. hea, et kogu eluks paari ei sunnitud.
imelik, et teised oivikute vanemad ei võtnud midagi ette(minu omadest ei lootnudki)ma oleks sellise lapse vanemana läinud kooli ja ise sellise ülestõusu korraldanud, et oioi

Ohh, kiusavad normaalsed samamoodi, kambavaim lihtsalt.
Normaalsetest peredest õpilasi ärritavad tossikesed samamoodi.
Ega siis pea terved klassitäied ebanormaalsesst perest ei ole.
Üks kiusajast klassivend oli hiljem sovhoosi esimees, elas minuga ühes trepikojas, tema kodus oli küll kõik korras.
Teine läbini viieline klassiõde, õpetajate tütar, samuti kodus kõik korras. Näiteid palju.

ma pole sinuga nõus.
tossikesed ei ärrita normaalseid inimesi. tekitavad pigem vajadust abistada.
et keegi sinuga samas trepikojas elab, ei tähenda, et sa tead, mis toimub tema kodus, magamistoas.
kodus korras saad öelda vaid siis, kui ise elad seal kodus ja oled aus sealtoimuva suhtes, sest paljud ei tunnista endalegi, et neil pole kodus korras...

mina olen siiski mugavuspoagulasena täielik asjatundja kiusamise alal.
natuke iniseb kaasa ka Vana Lõbus lesk- lehm, punapea ja Peni.
me harrastame teiste ahistamist netis juba aastaid.

kahjuks on nad meid välja naernud.irvitavad veel meie yle, kuradid.

sry, jõin kust, mul uriiniteraapia juba mitmes aasta, ei tea, mida räägin, hooti.
ärge pange tähele

Terve klassitäitel ei saa ju kodus korras ära olla. Räägin muidugi ainult enda kooli põhjal.
Üks klassiõde oli ise kiusatav kuni 8. klassi lõpuni. Siis järsku muutus ja keskoolis muutus ise sõnakaks ja kiusajaks.
Tema kodus ema väga hoidis peret, sest kõik olid alati süüdi, aga tema tütrel oli alati õigus.
Ema kaitses alati tütart nagu emalõvi.

Vähemalt meie koolis lõi välja kambavaim ja tahtmine äge olla ning teisi vaimukate ütlemiste üle trumbata.

Need normaalsed tahavad gruppi kuuluda, ei taha tossikese kaitsmisega ise põlualuseks sattuda.

Tossikeste kaitsmine on tõenäone täiskasvanute puhul, aga koolis on enamusele tähtis teiste arvamus.

Loogiliselt on jah nii, nagu sa ütlesid, aga meie koolis seda ei näinud.

sa ei räägi enda kooli põhjal, sa räägid oma arvamuse põhjal. oma nn klassitäie põhjal.
see tundub absurdne, et kogu klass vihkab kedagi niisama monoliitselt. ei tahaks uskuda. ju siis oli kogu klass alaarenenuid täis. ebareaalne, ei usu.

eks see kiusamine ole ka jahikire rahuldamine, et viib mõtted enda probleemidelt mujale. keegi tehakse süüdlaseks, vaenlaseks, kehtib ka grupivaim, et kui ei kiusa, võid ise olla ju järgmine ohver.

Siinsed eestvedajad on Alu, Lehm Lesk, punpea, kurjam jne.
peaasi, et keegi ometi hinge yksindust ei näeks.
Niisiis kiusamine on soov haarata võimu kellegi üle, ykiskisiku, ka grupi, koguda populaarsust.. ja võib olla ka puhatlt ajaviiteks.

siinsetel kiusajatel lihtsalt igav kuskil mugavuspagulase kitsas urkas viibida, operet pole, tuttvaid pole, meelelehutus on kallis.. jne.