Kesk-Euroopas, kus ratas on väga populaarne liiklusvahed, on rattakell samuti kohustuslik ning aktiivselt kasutatav ning iseenesest mõistetav. Meil nagu näha on see mingi eriline pazor, umbes nagu turvavöö kasutamine autos.

Kella võiks tilistada aegsasti, kui on märgata ohtu.
Selja taga olles võib tõesti ehmatada ja hüppabki ette.
Inimesed on üldse ettearvamatud. Sõidad kõnniteel, peatuses näit. seisab inimene seljaga jalgratturi poole ja kui ta nüüd juhtub astuma sammu tagasi just sel momendil kui jalgrattur möödub temast, võibki juhtuda avarii. Kes süüdi?

Suurema ohu allikas jalgrattur vs jalakäija on jalgrattur oma suurema liikumiskiiruse tõttu. Seega jalgrattur peaks olema tähelepanelikum, arvestama ootamatustega kõndivatest või seisvatest inimestest möòdumisel. Inimestel on ka privaattsoon ja liiga lähedalt möödudes tekib ehmatusefekt. Mis toimub nende ratturite peades kes bussipeatustes seisvatest inimestest laveerivad ja vuhisevad suure hooga mòõda, ma ei tea.

Ja mis toimub nende inimeste peades, kes rahumeeles kõnnivad kergliiklustee tähistatud(!) jalgrattarajal ja on veel pahased ka, kui neid kellaga hoiatatakse, et ratas ligineb?! Olen näinud korduvalt, kui seistakse otse jalgratta märgi peal ja ei saada aru, et see pole õige koht:) Ilmselt jalakäijad ei pea vajalikuks liiklusseadusega tutvumist.
Nii mõnelgi pool Euroopas jääks sel juhul õnnetuse korral süüdi seisev jalakäija.
Proovi nt Viini kesklinnas korraks rattarajale astuda, siis alles kuuled, mis kellahelistamine tähendab:) Ja need rajad kulgevad keset kõnniteid.

Neil kodanikel siin kes rattakella helistamise korral politsei tahavad kutsuda on ilmselgelt liiga hea fantaasia, :D.

Ja küsin siis uuesti, et kõik kes te ei lase kella endast märku andmiseks, kas siis ka ei lase kui koeraga inimene ees kõnnib? Ma ise eelistan ka kõndida sõiduteest eemal ja nii, et mina jään koera ja mööduva inimese vahele, seega mul siin teeservadega väga laiutada ei ole, koera sõidutee ääres kõnnitada väga ei taha kui seal mururiba ei ole. Mu koera (ja ainult mitte tema) jaoks on väga kiirelt liikuv ja ootamatult tekkiv objekt see, mis lülitab saagiinsinkti sisse, kui ma ei jõua reageerida, võib ikka väga suur õnnetus juhtuda. Ja ei, ma ei saa vältida selliseid olukordi 100%, sest ratturid kimavad igal pool, piisab mul maja uksest välja saada.

Mina vastan uuesti et kella tilistan siis kui näen et selleks on vajadus. Teedel oma inimesi jalutavad koerad on üldjuhul hästi kasvatatud ja ei ärritu iga mööduja peale, isegi kiirete sõitjate peale mitte. Pealegi ma ju näen kuidas koer käitub, kui pika rihmaga ta parajasti on. On olnud juhuseid et koer on ühel pool teed ja inimene nööri otsas teisel pool teed, siis muidugi annan kella ja inimene on ilusasti vabandanud laiutamise pärast. Saagiinstinktiga koeri pole kohata õnnestunud, isegi mitte omapead jalutavate koerte hulgas.

Ei ole õnnestunud kordagi kohata koera, kes tahaks järgneda millelegi, mis kiiresti liigub? Ei teine jooksev koer, kass, pall, laps, rattur, auto jne?

Kas teised koerad, kassid, pallid, lapsed ja autod peaksid ka kasutama rattakella?

Jutt oli saagiinstinkti olemasolust.

Pedaalipeded ja sadulanatsid oo nad. Ega ma ka seda ei kasutaks aga kui oled aus proletaarlane teisest eestist siis pole muud valikut. Aga mul oo neid õnneks 10 tükki jäätmekast saadud.

päris paljude lonkijate tarvis tuleks rongivile rattale installida!

pidurikriiks mõjub ka paremini kui rattakell.

metsavana hõredas metsatukas, et mitte öelda poetaguses pargis ja äkki selja tagant vali bööö!. metsavana esimene mõte - nüüd lasen püksid täis, järgmine mõte - pagana pubekad! ja siis tuleb mõõduka kapakuga põder.