Kas on loomulik, et inimene vähimagi solvumise peale minetab kõnevõime ja seda lausa kuudeks, mõnikord ka aastateks? Kas selline iseloomutüüp on naiste puhul tavaline?

Kui sa kedagi solvad siis pead ka tagajärgedega arvestama, soovitavalt enne, kui üldse suu lahti teed.

Mina minetan lisaks kõnevõimele ka kuulmise ja nägemise (solvaja on minu jaoks õhust laiem aine)

Aga kas sa ise oled kunagi teisele tunnistanud, et saad aru, et teda solvasid, ja vabandust palunud? Näidanud, et saad oma veast aru? Või pead ennast alati selleks õigeks ja heaks pooleks, kellele teine solvumise ja vihapidamisega liiga teeb?

ära nuta taga. nii tehakse vaid neile, kellest absull ei hoolita. tegelt ka. kelle suhtlus oluline, nendega klaaritakse ikka ära. on teatud tüüp naisi, kes jagavad tuttavad lahtritesse - praht, suheldav ja oluline. sa olid arvatavasti juba ette prahi nimekirjas sellisel. mine edasi.

Ju on esimese solvumise puhul mitte vähimaga tegu vaid ikka korraliku laksuga. Kui naine ootab suhet, teeb ise algatuse või loodab, et mees soovib tutvust ning tuleb talle vastu aga mees vaid naerutab teda niisama või ei huvitugi lähedasemast suhtest siis naine maksab selle eest kogu elu kätte.

kui hästi lusja ütles, nüüd hakkan nii ise ka lahterdama:D

Ei ole mõistlik, et inimene pikka viha peab.

On inimesi, kes on ebaküpsed ja seetõttu peavad oma tunnetes ja emotsioonides vastutavaks teisi inimesi. Nad ei klaari suhteid (ilmselt ei oska seda) ja peavad pikka viha, "pilt on, häält ei ole". Tegemist on passiivse agressiivsusega.

Küps inimene mõistab oma tundeid ja teab, et vastutab ise nende eest. Jah, solvun ju mina ise, seega vastutan ise oma solvumise eest. Teen juhtunust oma järeldused. Kui mulle tundub, et teine inimene on pahatahtlik ja soovib mulle meelega halba, siis esmalt teen temaga sellest juttu. Kui ei õnnestu juhtunut klaarida, on vaid süüdistused, siis lõpetan temaga suhtlemise, öeldes talle seda. Nii lihtne ongi.

Kas üldse on vaja teist inimest solvata?
Annan inimesele enamasti kolm võimalust. Esimesel ja teisel korral üritan üle saada, asjad selgeks rääkida. Kolmanda kohatu käitumisega annab aga see inimene mulle märku, et tal siiski ei ole minuga mitte midagi ühist. Mul ei ela nii kaua, et enda läheduses hoida mingeid taktitundetuid troppe, seega ei räägi, ei kuule, ei näe. Mu elust on niiviisi kadunud kolm inimest - kaks sõbrannat ja üks üsna lähedane sugulane. Ei ütle, et tohutult puudust tunneks. Pigem on mittesuhtlemise otsusele järgnenud kergendustunne.

Kui mulle tundub, et teine inimene on pahatahtlik ja soovib mulle meelega halba, siis esmalt teen temaga sellest juttu. Kui ei õnnestu juhtunut klaarida, on vaid süüdistused, siis lõpetan temaga suhtlemise, öeldes talle seda. Nii lihtne ongi.
---------------------
Ja pole see üldse nii lihtne! Jumala pärast, ei tohikski olla.
Mu mees, kellega olin sel ajal elanud koos juba 18 aastat, tundis ühel hetkel, et ma olen teinud midagi just selleks, et teda isiklikult solvata ja alandada. Minu poolt täitsa pahatahtlikult. Kuigi selle teo tagajärg talle iseenesest meeldis.
Ei saanud ta kuidagi suud lahti tehtud ega räägitud. Kui mina üritasin, sain vastuseks vaid "mh" ja "eks sa ise tea".
Ta oli ikka nii solvunud, et kogu me suhtlus taandus söögilauas soolatopsi küsimisele. Ja seda oma 3 kuud järjest. Me isegi elasime oma majas eraldi korrustel:) Täitsa õudne olukord oli.
Ja siis see hakkas lihtsalt ühel päeval lahtuma, kogu see jama. Ühel ainsal päeval küsis tema ühe küsimuse ja mina vastasin kaks sõna, oligi nagu kõik.
Keegi ei plaaninud kedagi maha jätta ega ära kolida. Lihtsalt kaks kanget kivi jahvatasid, sõnatult, krigisedes.
Ja peaaegu mitte millegi pärast! Sest see, mida ma tookord koos tütrega tegin (ilma mehega konsulteerimata), on praeguseks meie pere üks toredamaid ja lahedamaid asju, millega mees ise on kõige rohkem rahul!
Nii et iseloomud ja suhted on keerulised, ei ole miski alati nii lihtne:) Ja oleks olnud ikka täitsa totakas, kui üks meist oleks selle suure tüli käigus otsustanud minema kõndida.

inimesed tavaliselt siiski räägivad omavahel. aga mis autori küsimusse puutub, siis on nii, et kui oled teist inimest solvanud ükskõik kas vähe või palju siis lähed, tunnistad, palud vabandust. sina siis ei anna hinnanguid kas sinu meelest oli solvumise põhjus tühine või mitte. ainult sel juhul on lootust asju korda saata. inimene ei saa nii rumal olla, et lihtsalt passib ja ootab, et teisel iseenesest solvumine üle läheks ning kui ei lähe siis tuleb delfisse kurtma. nahu mingi mühakas.