Mu ema ütleb, et kuule, sul on vägivaldne mees. ??? Kuidas, küsin ma vastu, ta ju ei peksa mind, ta ju ei sõima mind.
Ema aga väidab, et see, kuidas mees minuga päevi jutti ei suvatse rääkida, kuidas ta mind ignoreerib, kui tema poole pöördun, et see on vägivald, et kuidas ma sellest aru ei saa.
Ma tõesti pole seda vägivallaks pidanud, aga olen olnud väga kurb ja nutnud, kui ta minuga sõnagi ei räägi, vahel lausa mitu päeva järjest.

Kas see ikka on vägivald, kuigi mitte füüsiline, aga psühholoogiline, hingeline, vaimne? Mu ema ütleb, et on.
Kas mu emal on õigus?

su emal on tõesti õigus. Aru ma ei saa, kuidas arukal emal nii rumal tütar on.
Seda nimetatakse vaimseks vägivallaks.

Kas see vaikiv muumia sul seal kodus, on ainuke mees maailmas. Leia armuke ja küll näed kui kiiresti su mees rääkima hakkab ja kui palju veel räägib, nii, et jõua seda vingumist enam ära kuulata.

emal sul õigus. see hullem veel kui füüsiline vägivald. haavad kehal paranevad, aga vaimne vägivald võib jätta aastateks jälje. loodetavasti pole sa veel sellisega jõudnud paljuneda. jookse nii kaugele ja kiiresti sellisest kui vähegi jõuad. maailmas on ka normaalseid mehi.

Ei ole meil veel lapsi, me alles eelmise aasta lõpupoole abiellusime. Ma armastan teda ja kui vaatan teda, siis paistab ta nii kaunis kogu oma olekus, oma kehas. Tal on imelised ja kaunid käed, tal on nii meeldiv hääl ja ilusad silmad. Ma armastan teda täielikult.
Ainult et jah, ei mõista ma, miks ta mind sedasi piinab oma boikotitamistega.
Mõtlen aina, et mida ma teen valesti, et kas ma ise pole äkki süüdi, et ei oska ma olla nii nagu vaja.
Eile jäi ta äkki vait ja täna, kui ta koju tuli, lootsin, et suudan muuta tema vaikimist, ja läksin talle vastu, panin käed kaela ümber ja tahtsin teda kallistada... Tema aga lükkas mu käed eemale, marssis kööki sööma ainsatki sõna lausumata.
Appi, see oli nii kohutav. Tundsin end nii mõttetult, justkui oleksin millegi hirmsaga eksinud. Nagu karistus. Ainult mille eest, ei tea.
Üritasin veel juttu alustada, aga no ei tule sealt ainsatki sõna, isegi mitte lepitavat pilku mu suunas.
Kui ma talle nii olematu olen, siis, miks ta tahtis mind naiseks, miks ta tahtis abielluda?
Kui tal on mure, siis rääkida ikka võiks sellest. Ta teab ju, et ma armastan teda ja ma aitaksin teda alati.
Praegu on aga vaikus ja minu oletused. See sööb hinge seest, see on nii valus ja raske sedasi.
Aaaah, ma ei teagi kohe.

Jookse. Kiiresti. Järgmises etapis saad vastu hambaid muidu. Ja kurta pole siis enam kellelegi, sest kõik on peale aastate pikkust hoiatamist loobunud ja eemaldunud. Kuidas on võimalik koos elada mehega, kes sind igapäevaselt alandab ja nutma paneb? Kas sulle endale kõrvalt vaadates tundub, et nii on õige ja õiglane sinu suhtes käituda? Sa ei armasta seda meest, sa armastad illusiooni, mille ise endale loonud oled. Otsid temas vaid positiivset. Võta roosad prillid eest ja lihtsalt mine. Kuigi on raske ja valus. Mõtle sellele kui visiidile hambaarsti juurde - korraks on valus, aga seda on vaja, et tulevikus hea olla oleks. Kui minemata jätad, on pärast väga valus ja kulukas.

kas, su mehel on raske koorem kanda, mida ta ei taha mitte kellegagi jagada. Kõige vähem tahetakse haiget teha oma lähedasele. Kahjuks see on tüüpiline mehe käitumine.

ütle talle, et sulle on tema käitumine solvav ja kui see jätkub, oled sunnitud leidma endale sobilikuma lahenduse.

Ma tahan eelkõige mõista, mis värk on. Kardan, et tal midagi hingel rõhumas ja ma ei oska teda aidata, sest ma ei tea, mis teda vaevab.
Me ju nii alles abiellusime, kuidagi hullumeelne oleks lahku joosta. Pealegi, ma ei tea miks, aga miskipärast tunnen end süüdi, ma ei saa aru, miks nii on.
Miks ta tahtis minuga abielluda, kui ta ei saa lõpuni avatud olla?
Miks ta niiväga tahtis abielluda?
Siin peab midagi veel olema, midagi, mis pole nii nagu mu ema ütleb, et vaid vägivaldne loomus.
Kirjutan pisarad silmas, ei tahaks sugugi loodut kohe lammutama hakata.
Minu kallis, kallis, aita mul ennast mõista..ohh.

räägi.
kui ta sööb või istub või...

Kui ta asjast rääkida ei taha, ära nuhi, räägi endast, oma tunnetest.

Miks sa selline oled?
Kas sul on midagi halvasti?
Mina ju muretsen sinu pärast!
Kas sul on midagi juhtunud?
Kas sa ei armasta mind enam?
Miks sa ei räägi minuga?
Miks sa siis abiellusid minuga?
Mis sind vaevab?
Kas me ei peaks jagama muresid?
ja kõik laused, mis sisaldavad ... minu ema arvab ...

Kõik eelnevad küsimused on täiesti valed!!!!

Rääkima peaksid:
Mul on nii halb olla.
Ma ei oska mingist otsast peale hakata.
Ma ei saa elada ainult kurvastuses ja hirmus.
Olen ma midagi väga valesti teinud?
Mul on tunne, et mu maailm vajub kokku.
jne
räägid enese tunnetest ja enda mõtetest, ei NUHI!, et misküll temal seal peas toimub, kuni ta ei saa, seni ta ei ütle.

Tal võib olla mingi autismi vorm. See pole ravitav ja aja jooksul süveneb.

Jälle tuuakse autismi teema sisse. Autori esimene postitus ei tundu usutav ja teine postitus kinnitab minu jaoks veendumust, et see on järjekordne väljamõeldud lugu. Pealtnäha võiks tunduda reaalne, ikkagi mõttega kombineeritud aga ma võin kihla vedada, et see ei vasta tõele. Tõepärasust peaks kinnitama justkui see, et vastajad elavad kaasa ja jagavad soovitusi, endale teadvustamata, et libateemas.

" Ma armastan teda ja kui vaatan teda, siis paistab ta nii kaunis kogu oma olekus, oma kehas. Tal on imelised ja kaunid käed, tal on nii meeldiv hääl ja ilusad silmad. Ma armastan teda täielikult.
Ainult et jah, ei mõista ma, miks ta mind sedasi piinab oma boikotitamistega."

No kirjaneitsid teritavad sulge. Eelproov raamatu kirjutamiseks. ei ole kindel, aga oletan.

Kui pole vaimuhaigusi lähedalt näinud, ära m.lise.

Me jälle räägime ja ma rääkisin oma tunnetest nagu "veelkord" õpetas. Aitäh.
Pean tunnistama, et siiani ikka kasutasin neid esimese otsa küsimusi ja ilmselt ajasin ta veel rohkem lukku sellise lähenemisega.
Täna, kui tegin nukra näo ette ja rääkisin, tõusis ta ise, tuli mu juurde, kallistas ja ütles, et tal on kahju, et on mind kannatama pannud, et ta väga soovib, et me koos õnnelikud oleksime.
Hurraa, ja me rääkisime tõesti omavahel asjust, mida me enne polnud rääkinud.

Aga nüüd on mul üldine küsimus siia. Miks mu teema mõne arust liba on. Mille järgi saab nii otsustada inimene, kes mind ei tunne, meie asju ei tea. Võin enda poolt öelda, et see on päris teema ja päris mure päris elust.

Sinu algsed küsimused olid süüdistavad ning tõenäoselt ka solvavad. Eks sa sellega tegid asja veel hullemaks.
Mees nägi, et sa ründad ja süüdistad ning see tegi tema jaoks asja veel hullemaks.
Kas ta siis lõpuks ütles otse välja oma vaikimise põhjuse? Oli see sinu käitumisega seotud?

Miks ei lähe perekond pereteraapiasse, olete ikka perekond? Miks käib naine murega oma väga kinnise mehe pärast kuskil avalikus naistekas peret võõraste lauale puistamas ja ettekandeid tegemas?
Kuidas ja kes kunagi lapsed oma pereliikmeid usaldama õpetab, kui ainult ilu pärast ongi abiellutud ja kohe alguses kiiluvad asjad üksteisega rääkimatuse taha kinni. Noh, ilus saab ka vahepeal vaikides edasi olla...

Jama jutt, füüsilise vägivallaga kaasneb ka vaimne. Ainus erand on spordivõistlus või muu jõukatsumine, kus vaimset vägivalda ei ole. Kuigi isegi poksis ja maadluses püütakse vastast ka emotsionaalselt allutada.
Keegi ei peksa naist, sest austab teda ja tahab jõudu katsuda. Ikka on vaimne vägivald ka.
Vait olemine võib olla ka inimese omapära, võib-olla küsija ema on ise lõputult jahvatav naine, kes oma mehe käest pidevalt midagi küsib või on küsija isa just jutupaunik ja seletab pidevalt midagi. Mõni inimene ei ole teadlikult päev läbi vait, et sulle haiget teha, vaid see ongi ta iseloom.

eq Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> emal sul õigus. see hullem veel kui füüsiline vägi
> vald. haavad kehal paranevad, aga vaimne vägivald
> võib jätta aastateks jälje. loodetavasti pole sa v
> eel sellisega jõudnud paljuneda. jookse nii kaugel
> e ja kiiresti sellisest kui vähegi jõuad. maailmas
> on ka normaalseid mehi.