till peos
Miks arvad, et sid mees ? Naine ju, väga naiselikud mõtted, naiselik kius.
Ükski mees ei kirjuta niimoodi.

nõukaajal olid noored teistsugused, kuna olid piirangud ja piirangute vastu on väga tugevalt just noored. siis saadi täpselt aru, mis toimub, kes piirab ja kes on rahvale vaenulik element. nüüd on kõik hajunud, on vabadus ja teha võib kõike. piirid on valla ja maailm su jalge ees avatud. nad ei taju mingit ohtu. see ongi ohtlik.

vaatleja
See ei tohiks lugeda, isamaast hoolimine peaks ikkagi olema säilinud.
Mis siis, et minnakse elama teise riiki, oma esiisade riigi suhtes ei tohiks ikkagi ükskõikseks jääda.

Siin ei ole tegemist mitte ainult ükskõiksusega, vaid lausa vaenulikkuse ja pahatahtlikkusega oma rahvuse suhtes.

Sid küll kirjutab, et on 4 last üles kasvatanud,
Siiski on raske uskuda, et nõukogude ajal üles kasvanud patriootlikust noorest on saanud hoopis vastupidine tegelane.

Sidi puhul on tegemist noore naisega, kellel lapsed alles pisikesed või teismelised.
Tõenäoselt umbes 30 aastase naisega.

Päris 25 vist ei ole, sest nii noortel on muud ka teha, kui oma rahvust netis mõnitada.
Aga mine tea, kuid kindlasti on siinsed eestluse halvustajad noorepoolsed inimesed, aga mitte päris noorukesed.

Sõua, laulik, lausa suuga,
Sõua laululaevakesta,
Pajataja paadikesta -
Sõua neid sinna kalda′ale,
Kuhu kotkad kuldasõnu,
Kaarnad hõbekuulutusi,
Luiged vaskseid lunastusi
Vanast ajast varistanud,
Muistepäevist pillutanud!
Teatage, linnud targad,
Vilistage, vete lained,
Avaldage, tuuled armsad:
Kus see Kalevite kätki,
Kange meeste kodupaika,
Vikerlaste varjuvalda?
Laula, laulik, miks ei laula,
Miks ei, kulda, kuulutele?
Mis ma kukun, kurba lindu,
Mis ma laulan, närtsind nokka?
Noorus närtsinud nõmmessa,
Kolletanud kanarbikku,
Leinakase lehtedesse.
Enne, kui õnnes hõiskasin,
Päeva paistel a′asin pilli,
Hõbedasi laululõimi
Kuldakangaksi kudusin,
Nägin mõnda naljakada,
Salalikke sündimisi,
Imelikke ilmutusi.
Tuule-ema tõstis tiiba,
Marumemme murdis metsa,
Sundis laineid sõitemaie,
Merel laial mängimaie,
Puistas pilved põgenema,
Põgenema Pikse pakku.
Vaadeldes rõõmurünkalta
Päikese palge peale,
Mõtlin muistseid mälestusi,
Vanal ajal sündind asju.
Jooske, jõed, jõudsamasti,
Tulge, künkad, tunnistama,
Metsad, märku andemaie,
Salud, sala sõnaldama!
Lausa tõuseb laulu ilu
Kui see päike pilve paisust,
Ajab meele ärkamaie,
Mõtted lustil mõlkumaie.
Kaugelt näen koda kasvamas,
Kalevite kaljulinna,
Tammed müüridel toeksi,
Kaljurahnud seina katteks,
Toomingad toa tagana.
Minu kõrva kostab kohin
Langevatest merelaintest,
Kõikumata kaljukünkaist,
Mis jäid marust murdemata,
Tuulehoosta tuiskamata,
Vihmaveesta veeremata.
Sahakeme sõnasida
Vanajutu jälgedelle,
Raudse põlve radadelle!
Muiste leiti Kalevalas
Kange meeste kasusida
Mitmes külas kasvamassa,
Mitmes talus tõusemassa,
Mis kui Taaralaste taimed,
Võidulaste võsukesed
Sureliku eide sülest
Siia ilma siginenud.
Vanaisa kuulsad pojad,
Targa nõude nõtkutajad,
Targa tööde toimetajad,
Pidid sõprust sobitama
Närtsilike neidudega,
Kuni neide nõdrad rüped
Pojakandjaks paisusivad.
Sealtap tõusis kuulus sugu,
Kange Kalevite seltsi,
Mehed kui tammed tugevad.
Põhja piiril seisis pere,
Tugev talu kaljudella
Taara tammemetsa ääres,
Pool veel seisis metsas peidus,
Teine pool lausa lagedal.
Peres kasvas kolme poega,
Taaralaste taimekesi.
Üks neist veeres Venemaale,
Teine tuiskas Turjamaale,
Kolmas istus kotka selga,
Põhjakotka tiiva peale.
See, kes veeres Venemaale,
Kasvas kauniks kaubameheks,
Poepoortide punujaks.
See, kes tuiskas Turjamaale,
Sirgus vapraks sõjameheks,
Tõusis tapri taotajaks.
See, kes sõitis kotka seljas,
Põhjakotka tiiva pealla,
Lendas palju, liugles palju,
Lendas tüki lõuna poole,
Teise tüki tõusu poole,
Sõitis üle Soome mere,
Liugles üle Läänemere,
Veeres üle Viru mere,
Kuni õnne kohendusel,
Jumalikul juhatusel
Kotkas kõrge kalju peale
Viskas mehe Viru randa.
Meie maale tulnud meesi
Riiki kohe rajatanud,
Laia valda asutanud,
Kena koja ehitanud,
Kust ta vägev-volil käsi
Laia valda valitsemas.
Muud ei meie muredelle,
Meie laia luhtadelle
Vanajutu jälgedessa
Kalevi-taadist kuulutatud,
Tulemisest tähte antud.
Kuidas Kalev kosjas käinud
Noorikuda nõudemassa,
Sellest salasõnumida
Pihkva piirilt pärisime,
Nii kuis laulus lõksutame,
Kuldakeelil kuulutame.

Läänes elas noori leski
Naine üksinda talussa,
Oli kui tuba toeta,
Hoone seinad katukseta.
Läks ta karja saatemaie
Pühapäeva hommikulla,
Argipäeva aegadella.
Mis ta leidis karjateelta,
Sõrge jälgelt tallermaalta,
Kiige alta vainulta?
Leidis kana karjateelta,
Tedremuna tallermaalta,
Varesepoja vainulta.
Leski võttis kana kaissu,
Pistis tedremuna põue,
Võttis leina lepituseks,
Kurvastuse kustutuseks
Kodulapsiks kasvamaie;
Viskas siis varesepoja
Ripakille põllerüppe;
Viis neid kolmina koduja,
Kandis salakamberie,
Kivist tehtud kelderie.
Võttis kätte villavaka,
Pani paari haudumaie,
Muna alla, kana peale,
Kaane alla kasvamaie;
Seadis sigimisevaka
Salve servale seisema;
Viskas siis varesepoja
Kassinurka kirstu taha.
Kasvas kana, haudus muna;
Kana kasvas kaane alla,
Tedremuna tiiva alla,
Kasvas kuu, paisus kaksi,
Kasvas kortel kolmat kuuda,
Nädala ehk neljat kuuda,
Peale paari päevakesta.
Lesk läks aita vaatamaie,
Kasulapsi katsumaie.
Mis seal kasvas kaane alta?
Kanast kasvas kena neitsi,
Tedremunast teine tütar;
Kanast sai S a l m e, sula neitsi,
Tedrest L i n d a, libe neitsi.
Mis sai varesepojasta
Kassinurgas kirstu taga?
Varesest sai vaenelapsi,
Ohtupäine orjatüdruk,
Tuletungla torgitava,
Kaelakoogu konksitava.
Salmel käisid kosilased,
Viied, kuued viinakruusid,
Seitse sala kuulajada,
Kaheksa kaugelt vaatajada.
Käisid kõrged kosilased:
Üks oli kuu, teine päeva,
Kolmas tähti-poisikene.
Tuli kuu-poisikene,
Kahvapalgeil peiukene,
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsaril;
Tahtis Salmet kaasaks saada,
Neidu kihlul kinnitada.
Salme mõistis, kostis kohe,
Hüüdis aga aidastana,
Kõneles kivikojasta:
"Ei mina, kulda, lähe kuule,
Hõbe ei ööde valguselle!
Kuul on kolme ametida,
Kuus veel isetoimetusi:
Korra tõuseb koidikulla,
Vahel päeva veerengulla,
Korra päeva tõusengulla;
Vahest ta väsib varagi,
Vahest enne valge′eda,
Vahest peab vahti päevallagi,
Luurib laia lõuna′alla."
Kuu läks kurvana koduje,
Paistis minnes nukral palgel.
Tuli päike-poisikene,
Põlevsilmil peiukene,
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsaril;
Tahtis Salmet kaasaks saada,
Neidu kihlul kinnitada.
Salme mõistis, hüüdis vastu:
"Ei mina, kulda, läinud kuule,
Hõbepärga põlgab päeva!
Päeval palju viisisida,
Mitmel kombel muutumisi:
Palavasti paistab päeva,
Heledasti heidab ilma.
Kui on hele heinaaega,
Siis ta vihmada vihistab;
Kui on kallis kaerakülvi,
Siis ta põudada põristab,
Kaerakülvida kaotab,
Odrad põllule põletab,
Linad liidab liivikule,
Herned vagude vahele,
Tatterad toa tahaje,
Läätsed käänab känderie;
Kui on ruuge rukki lõikus,
Siis ta kasteta kahistab,
Uduvihmada varistab."
Päev läks puhkides koduje,
Paistis minnes põuapalgel,
Kõrvetuse kurjusella.
Siis tuli kolmas kosilane,
Tuli tähti-poisikene,
Põhjanaela vanem poega,
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsaril;
Tahtis Salmet kaasaks saada,
Neidu kihlul kinnitada.
Salme hüüdis aidastana,
Pajatas poordikamberista:
"Talli viige tähe hobune,
Tähe lauku latterie,
Tähe ruuna roka juurde,
Ette see ihutud laua,
Taha see tahutud seina!
Heitke ette heinasida,
Kandke ette kaerasida,
Ette sulpi suupärasta,
Ette rokka rohkemada,
Ette vahtu valgemada!
Peitke peenie linuje,
Katke laia kanga alla,
Varjake siidivaiballa,
Silmad sameti magama,
Kabjad kaeraje lebama!
Tähele mina lähengi,
Tähel armsal annan kätta,
Lähen kuldakaasakeseks.
Tähel on siravad silmad,
Meelemõtted mõlkumata;
Täht ei raiska viljategu
Ega riku rukkilõikust.
Tähti-poega istutage,
Ette see ihutud laua,
Taha see tahutud seina,
Alla pinki pihlakane,
Ette laia söömalauda,
Palakad peale kaetud;
Kandke kalad laua peale,
Lihad peiu ligemalle,
Kandke magusamad maugud,
Pulmasepikud peiule,
Meevaagnad mehe ette;
Kandke laual′ õllekannud,
Mõdupeekerid magusad!"
Tähti tuppa kutsutie,
Söömalauda palutie.
Eit aga leski pajateli:
"Sööge, tähti, jooge, tähti,
Elage, tähti, rõõmullana!"
Tähti mõõkada täristas,
Kuldahelkuda helistas,
Kannuskardada käristas,
Raudakanda raksateli:
"Ei taha süüa, eidekene,
Ei taha juua, eidekene,
Ega rõõmullan′ elada;
Tooge mu oma tubaje,
Saatke Salme põrmandalle!"
Salme kuulis peiu kutsu,
Tähti-poisi tahtemista,
Salme hüüdis aidastana,
Üle õue hoone′esta:
"Peiukene, poisikene,
Kaugelt tulnud külaline,
Annid aega kasvadessa,
Salmel aega sirgudessa, -
Anna aega ehtidessa,
Pulmariide pannessagi!"
"Lippa, Linda, lendavjalga,
Lenda, õde, kamberie,
Karga ehete kirstule!
Too mulle kuued kalevised,
Särgid udusiidilised,
Käiksed kullakirjalised,
Vikelised villasukad,
Litterissa linikud,
Ruudulised kaelarätid!"
Eite hüüdis nurgastana,
Kasuema kamberista:
"Sööge, tähti, jooge, tähti,
Elage, tähti, rõõmullana
Pikkade pidude päevil!"
Tähti kuulis, kostis vastu,
Tähti targasti kõneles:
"Ma′p taha süüa, ma′p taha juua,
Taha ei rõõmsasti elada
Pikkade pidude päevil,
Enne kui näha saan omada."
Leski mõistis, kostis vastu:
"Ehk tahad, marjuke, magada,
Puhu pikemalt puhata?"
Tähti varmalt vastu kostis,
Tähti targasti kõneles:
"Ma′p taha, marjuke, magada
Ega pikemalt puhata:
Tähe silm ei tunne suiku,
Ei ka kulmu kattemista
Ega lau langemista.
Tooge mu oma tubaje,
Saatke Salme põrmandalle,
Kanast-kasvand kaetavalle!"
Siis toodi neiu tubaje,
Saadi Salme põrmandalle.
Leski eit ei tunnud tütart,
Kasumemm ei kasvandikku,
Keda salakamberissa
Murueit oli ehitanud,
Metsapiigad valmistanud.
Leski küsis kahtlevasti:
"Kas see kuu on, ehk kas päeva,
Ehk kas ehatütar noori?"
Saaja kokku kutsutie,
Pulmalised palutie
Lustipidu pidamaie:
Sest et tammi Tartu rajalt,
Leppa linnauulitsalta
Juurtella olid ühte joosnud,
Ladvul kokku lange′enud.
Ristitantsi tantsitie,
Viru tantsi veeretie,
Sõreliiva sõtkutie,
Murupinda piinatie -
Tähti-peig ja Salme-neidu
Pidasivad pulmailu!

Tuli kuu teisel korral
Pulmailu pilli peale
Lääne talusse tagasi,
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümne kutsariga;
Tahtis tedremunast tütre,
Linda endal′ liivitseda.
Vennad tahtsivad kuule,
Õde ööde kuningalle;
Linda ei tahtnud kuule minna,
Linda hüüdis saunastana,
Linda padjusta pajatas,
Ebemeista heitis keelta:
"Ei mina, kulda, lähe kuule,
Hõbe ei ööde kuningalle!
Kuul on kuusi ametida,
Viis veel isevalmistusi,
Tosin teisi talitusi;
Vahest ta varagi tõuseb,
Vahest tõuseb valge′ella,
Vahest uputab uduje,
Katab palge kastenarma,
Vahest peidab pilvedesse,
Korra tõuseb koidikulla,
Korra koidu keske′ella,
Korra kaob ta kogunisti,
Jätab valla vahtimata."
Kuu läeb koju kurval meelel,
Pahandus paistab palge′elta,
Kurjus silmakulmudelta.
Ristitantsi tantsitie,
Viru tantsi veeretie,
Harju tantsi hakatie,
Sõreliiva sõtkutie,
Murupinda piinatie -
Tähti-peig ja Salme-neidu
Pidasivad pulmailu!
Seal tuli teine kosilane
Pulmailu pilli peale
Teist kord õnne katsumaie:
Tuli päike, pärga peassa,
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümne kutsariga,
Ise tuli täku seljas;
Tahtis Lindat liivitseda,
Tedretütre naiseks võtta.
Vennad tahtsid päikeselle,
Õde päeva pealikulle;
Linda ei tahtnud päeva-peigu,
Linda hüüdis saunastana,
Linda padjusta pajatas,
Ebemeista heitis keelta:
"Ei ma, kuld, läe päikeselle,
Hõbe ei päeva pealikulle!
Päev teeb pahada palju:
Jätab linad liivikusse,
Kaeraseemeta kaotab,
Odrad põllule põletab,
Nisud nurmele närtsitab,
Rukkid vagude vahele;
Paistab suvel pikka aega,
Talvel ei tule tuppagi."
Päev läheb puhkides lävelta,
Kõrvetab põuapalaval.
Ristitantsi tantsitie,
Viru tantsi veeretie,
Harju tantsi hakatie,
Lääne tantsi lõhutie,
Sõreliiva sõtkutie,
Murupinda piinatie -
Tähti-peig ja Salme-neidu
Pidasivad pulmailu!
Seal tuli kolmas kosilane
Pulmailu pilli peale,
Tuli vesi veeredessa
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümne kutsariga,
Ise vesihalli seljas,
Tahtis Lindat liivitseda,
Tedretütre naiseks võtta.
Vennad tahtsivad vetelegi,
Õde vooge kuningalle;
Linda ei tahtnud vetelegi,
Linda hüüdis saunastana,
Linda padjusta pajatas,
Ebemeista heitis keelta:
"Ei ma, kuld, läe vetelegi,
Hõbe ei vooge kuningalle!
Vood on kurjad veeremaie,
Lained pahad langemaie,
Allikad harunemaie,
Jõed jõledad jooksemaie."
Vesi veeres pisarpillil,
Laine leinates koduje,
Voolas kurvasti väravast.
Ristitantsi tantsitie,
Viru tantsi veeretie,
Harju tantsi hakatie,
Lääne tantsi lõhutie,
Järva tantsi jännatie,
Sõreliiva sõtkutie,
Murupinda piinatie -
Tähti-peig ja Salme-neidu
Pidasivad pulmailu!
Seal tuli neljas kosilane
Pulmailu pilli peale,
Tuli tuuli tuisatelles
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümne kutsariga,
Ise tuulistäku seljas,
Tahtis Lindat liivitseda,
Tedretütre naiseks võtta.
Vennad tahtsid tuultelegi,
Õde soovis õhkudelle;
Linda ei tahtnud tuultelegi
Ega õhu ülemalle.
Linda hüüdis saunastana,
Linda padjusta pajatas,
Ebemeista heitis keelta:
"Ei ma, kuld, läe tuultelegi,
Hõbe ei õhu ülemalle!
Tuuled kurjad tuiskamaie,
Marud hullud möllamaie,
Õhud liiga õrnad peiud."
Tuul läheb tuisates koduje,
Ei pea pikka pahandusta
Ega tuska tunnikesta.
Ristitantsi tantsitie,
Viru tantsi veeretie,
Harju tantsi hakatie,
Lääne tantsi lõhutie,
Järva tantsi jännatie,
Tartu tantsi tallatie,
Sõreliiva sõtkutie,
Murupinda piinatie!
Tähti-peig ja Salme-neidu
Pidasivad pulmailu!
Seal tuli viies kosilane
Pulmailu pilli peale,
Lääne talu lävedelle,
Tuli Kungla kuningapoeg
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümne kutsariga,
Ise kuldatäku seljas;
Tahtis Lindat liivitseda,
Tedretütre naiseks võtta.
Vennad tahtsid Kungla peigu,
Õde kuningapojale;
Linda ei tahtnud Kungla peigu,
Linda hüüdis saunastana,
Linda padjusta pajatas,
Ebemeista heitis keelta:
"Ei ma, kuld, läe kuningalle,
Hõbe ei Kungla poisile:
Kuningal on tütred kurjad,
Kes mind, võõrast, vihkaksivad."
Kungla peig läeb kurjal tujul
Vandudes välja väravast.
Ristitantsi tantsitie,
Viru tantsi veeretie,
Harju tantsi hakatie,
Lääne tantsi lõhutie,
Järva tantsi jännatie,
Tartu tantsi tallatie,
Oma tantsi õpitie,
Sõreliiva sõtkutie,
Murupinda piinatie!
Tähti-peig ja Salme-neidu
Pidasivad pulmailu!
Seal tuli kuues kosilane
Pulmailu pilli peale,
Tuli Kalev, kange meesi,
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümne kutsariga,
Ise uhke täku seljas;
Tahtis Lindat liivitseda,
Tedretütre naiseks võtta.
Vennad ei tahtnud Kaleville,
Leski keelas kanget võtta.
Linda aga tahtis Kaleville,
Linda hüüdis saunastana,
Linda padjusta pajatas,
Ebemeista heitis keelta:
"See mul meesi meele pärast,
Selle kihlad kinnitame."
Kalev tuppa kutsutie,
Laua taha istutie;
Ette see ihutud lauda,
Taha see tahutud seina,
Kangad seina katte′eksi;
Ette see hõbeda kannu,
Kallis kuldane peeker,
Sisse see mõdu magusa,
All on meski, peal on vahtu,
Keskel on õlut punane.
Leski palus leiba võtta,
Salme palus suuda kasta:
"Sööge, Kalev, jooge, Kalev,
Maitsege meie magusat,
Kastke kurku pulmakannust,
Vikelisest viinakruusist!
Elage, Kalev, rõõmullana
Pikkadel pidude päevil!"
Kalev mõõkada täristas,
Kuldahelkuda helistas,
Kannuskardada käristas,
Rahapunga raksateli,
Targu keelilla kõneles:
"Ei taha süüa, eidekene,
Ei taha juua, noorikukene,
Maitseda teie magusat,
Katsuda teie kibedat,
Ega rõõmsasti elda;
Tooge mu oma tubaje,
Laske Linda põrmandalle,
Tedretütar teiste sekka!"
Linda mõistis, kostis vastu:
"Peiukene, poisikene!
Annid aega kasvadessa,
Piigal pikka paisudessa,
Sõstrasilmal sirgudessa,
Anna aega ehtidessa!
Kaua ehib see isatu,
Kaua ehib see ematu,
Kaua vaene vöötelekse,
Kaua kroogib käikseida;
Ei ole eite ehtimassa,
Vanemat valmistamassa,
Sugulasi soovitamas,
Õdesid õnne andemassa.
Külaeided ehitavad,
Vanad naised valmistavad,
Küla annab külma nõuda,
Rahvas raudase südame."
Kalev ei võtnud kannust märga
Ega toitu tugevuseks,
Ega maitsend pulmailu.
Linda hüüdis aidastana,
Palvekeelil kivikeldrist:
"Tule, vares, vaenelapsi,
Põlgtud orjapiigakene,
Kassinurgas kasvand tüdruk,
Lenda kui liblikakene
Kiirelt ehtekirstudelle:
Too mulle uusi udusärki
Peale see ihu ilusa,
Too mulle tohine särki
Peale see keha kenama;
Too mulle rukka roomekirja
Peale see uduse särgi;
Too mulle teine tähteline
Üle undruku tohise;
Too vöö vaherpuukirja
Ümber nirgu niuetelle,
Ümber luigena tüheme;
Too mulle kirjavad käiksed
Neiu kõrge rinna katteks;
Too mulle rätik räimekarva
Peale kirjava käikse,
Valge kaelale varjuksi;
Too mulle kuube kuldatoime,
Poordist pärjake päheje!"
Eite hüüdis nurgastana,
Kasuema kamberista:
"Sööge, Kalev, jooge, Kalev,
Elage, Kalev, rõõmullana
Pikkade pidude päevil;
Tähti-peig ja Salme-neidu
Peavad pikka pulmailu!"
Kalev mõistis, kostis vastu,
Kange targasti kõneles:
"Ma′p taha süüa, ma′p taha juua,
Taha ei rõõmsasti elada
Pikkadel pidude päevil.
Tooge tuppa mu omane,
Laske Linda põrmandalle,
Tedretütar teiste sekka!"
Siis toodi neiu tubaje,
Lasti Linda põrmandalle,
Tedretütar teiste hulka.
Leski eit ei tundnud tütart,
Kasumemm ei kasvandikku,
Keda salakamberissa
Murueit oli ehitanud,
Metsapiigad valmistanud.
Leski küsis kahtlevasti:
"Kas see kuu on, ehk kas päeva,
Ehk kas ehatütar noori?"
Linda mõistis, kostis vastu:
"See pole kuu, see pole päeva
Ega ehatütar noori,
See on kodu kasvand lapsi,
Tedremunast tõusnud tütar."
Kalev kosis kuldaneidu,
Võttis Linda kodukanaks,
Võttis kalliks kaisutavaks,
Ajaviitvaks armukeseks.
Saaja kokku kutsutie,
Pulmalisi palutie
Lustipidu pidamaie;
Sest et tamme Tartu rajalt
Leppa linnauulitsalta
Juurtega ühte jooksenud,
Ladvilla kokku langenud.
Ristitantsi tantsigeme,
Viru tantsi veeregeme,
Harju tantsi astugeme,
Lääne tantsi lennakeme,
Järva tantsi jättageme,
Oma tantsi hoidageme:
Seni kui tõuseb sõrga soosta,
Sõrga soosta, märga maasta,
Veri varvaste vahelta,
Kerikinga keske′elta!
Kalev-peig ja Linda-neidu
Pidasivad pulmailu!
Täht hakkab koju minema,
Kutsub Salme saaja seasta,
Kana lustikamberista.
Kus see tuba toesta tehtud,
Katuksest on kallutatud,
Hernevarsista valatud.
Tähti astub eide ette,
Tänab peosta ja pajatab:
"Jumalaga, eidekene!
Jumalaga, pulmalised!
Jumalaga, kälimees Kalev!
Jumalaga, nadu noori!
Ära viin nüüd Salmekese,
Ära noore nugissilma:
Eite ei saa Salmet nägema,
Õde ei Salme õnne tundma.
Nutke, Salme vennakesed,
Nutke, Lääne neitsikesed:
Ju teilt Salme viidanekse,
Pilve taha peidetakse,
Ehaneiuks heidetakse,
Taeva alla tõstetakse."
Salme hüüdis pisarsilmil,
Salme saanista pajatas:
"Ema, hella memmekene,
Ära pean mina minema,
Hani, hulgasta ujuma,
Tetre, teista lahkumaie,
Luike, lustilt lendamaie;
Part lähen parve äärta mööda,
Luike kelgul lunda mööda,
Jõhvikas jõgede mööda,
Sinikas sula sooda mööda;
Tuleb tuuli tõstemaie,
Õhku armas aitamaie!"
Õde hüüdis õuestana,
Kasuema kamberista,
Orjatüdruk nurga tagant:
"Kuhu meie Salme viidi,
Kuhu kulli kandis kana?"
Tuulehoog tõi tervisida,
Vihmapisar silmavetta,
Kaste kadund lapse kurbust,
Muud saand Salmelt ei sõnumid.

Kalevite pulmailu
Kestab kenast kaugemalle.
Ristitantsi tantsigeme,
Viru tantsi veeregeme,
Harju tantsi astugeme,
Lääne tantsi lennakeme,
Järva tantsi jättageme,
Oma tantsi hoidageme,
Seni kui tõuseb sõrga soosta,
Sõrga soosta, märga maasta,
Veri varvaste vahelta,
Kerikinga keske′elta!
Kalev-peig ja Linda-neidu
Pidasivad pulmailu!
"Kodus käinud, neitsikene,
Kodus käinud viied viinad,
Viied viinad, kuued kruusid,
Seitse sala kuulajada,
Kaheksa kaugelt vaatajada."
"Kui on käinud, käigu peale!
Ei väsi väravasammas,
Katke ei venna kaevu kooku
Pidades peiu hobusta,
Kandes veskivaljaida.
Et las käia teised viied,
Teised viied, teised kuued,
Teised seitsmed sala kuuljad,
Kaheksad kaugelt vaatajad.
Parem jään ma peiust ilma,
Enne kui pulm jääb poolikulle!"
Ristitantsi tantsigeme,
Viru tantsi veeregeme,
Harju tantsi astugeme,
Lääne tantsi lennakeme,
Järva tantsi jättageme,
Oma tantsi hoidageme:
Seni kui tõuseb sõrga soosta,
Sõrga soosta, märga maasta,
Veri varvaste vahelta,
Kerikinga keske′elta!
Kalev-peig ja Linda-neidu
Pidasivad pulmailu!
"Tule, vares, vaenelapsi,
Ohtupäine orjapiiga,
Raske raudatöö tegija,
Võta kätte kaelakoogud,
Köida ämbrid kookudesse;
Mine, too meresta vetta,
Jookse, too joajõesta,
Käi, too kärme allikasta!"
Uinusin ma ootamaie,
Viibisin ma vaatamaie,
Kuidas need kalad koevad,
Kuidas lutsu lööneb loovi,
Isahavid heitelevad,
Emasärjed seadelevad.
Viibisin vähe pikale,
Tunnikeseks tukkumaie.
Hakkasin koju minema,
Pulmapilli tõstis jalga.
Tuli vastu pere-eite,
Küsis, kus ma pikka ööda,
Poole päeva aega viitnud.
"Minu hella eidekene,
Eks sa tea noore viitu,
Vaeselapse lustisida?
Noorel viisi viivitusta,
Kuus veel jalakammitsaida,
Seitse sammusidujaida!
Uinusin ootamaie,
Viibisin vaatamaie,
Kuidas need kalad koevad,
Kuidas lutsu lööneb loovi,
Isahavid heitelevad,
Emasärjed seadelevad.
Viibisin vähe pikale,
Tunnikeseks tukkumaie."
Ristitantsi tantsigeme,
Oma tantsi hoidageme:
Seni kui tõuseb sõrga soosta,
Sõrga soosta, märga maasta,
Veri varvaste vahelta,
Kerikinga keske′elta!
Kalev hakkab koju minema,
Kutsub Linda saaja seasta,
Tedretütre teiste seltsist,
Luige lustipidudelta.
Linda hüüab üle ukse:
"Jookse, poiss, jooda hobune,
Palgapoiss, pane sadula,
Käskujalga, kääna saani,
Saani aisad akkenaie,
Saani küljed künnikselle,
Saani kolju vastu koitu!"
Siis ta läheb lese poole
Jumalaga jättemaie:
"Jumalaga, kasuema!
Ära pean mina minema,
Luike, parvest lendamaie,
Kotkas, külasta lahkuma;
Ära pean hädast minema,
Ära häista rahvaista,
Paremaista paikadesta,
Tuttavaista taludesta!
Pidu peab pärale jääma,
Pulm peab jääma poolikulle,
Õlled otsaje ujuma,
Saiad saama kannikalle."
Siis ta, armas, astus saani,
Kargas kõpstes peiu kõrva.
Kalev pani pika sääre
Vöö kombel neiu ümber,
Teine jalga saanist väljas.
Kalev kannusta käristas,
Kuldahelkuda helistas:
"Oh Linda, minu omane!
Mis sina koju unustid?
Kolmed sa koju unustid:
Kuu see jäi koja lävele,
See sinu vana emake;
Päev jäi peale aida viilu,
See sinu vana onuke;
Kased kamberi lävele,
Need su virved vennikesed,
Läänes kasvand lellepojad." -
"Kui on jäänud, jäägu peale,
Uku annab uue õnne;
Kuhu teeda tallatie,
Rada ette rajatie,
Sinna pean mina minema!"
Kuu jäi kurvalt vaatamaie,
Pahal meelel paistis päeva,
Kased nutsid kamberissa,
Linda, lind, ei tunnud leina,
Tunnud teiste kurvastusi,
Linda lendas peiu armul,
Sõitis kaasa sõudemisel
Üle laiu lagedaida,
Läbi pakse metsasida,
Sõitis päeval päikse valgel,
Öösel hõbesõlge valgel
Kalevite kodu poole,
Kaasa siidikamberie,
Kus oli seatud kena sängi,
Padjuline puhkepaika.

ohoo Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> eelmisele
>
> Sinu isamaalisus ei paista k
> üll mitte kuskilt välja.
>
> Kui sul 3 l
> ast, miks siis soovid nende turvalise isamaa
> hävitada ?
> Mõtle vähemalt oma laste peal
> e, kui sind teised rahvuskaaslased ei huvi
> ta.

Jeesus, sa oled ikka loll nagu lauajalg. Muide, ma solvasin praegu lauajalga.

Kirjutan teise kommi veel.
Kuidas sa mõtled, kas siinsed isamaalisuse halvustajad - mõnitajad on päris noored inimesed ?

Usun, et päris noored ikka ei ole. 20 aastased võivad olla isamaa suhtes ükskõiksed, aga ei arva, et vaenulikud on.

Siin torkab silma sulaselge vaenulikkus ja pahatahtlikkus oma rahva suhtes.
Arvan, siised põhikirjutajad - eestluse tümitajad on umbes 30 või max 35.

kogu see teema tõestab, et EKRE on FSB toetatud partei.
liikmed on lollid kui lauajalad ja oma informatsiooni ammutavad Venemaa propagandakanalist Sputnik. vene-juudi juurtega Helme asjas Moskvas olles enda ja riigi rahakoti sassi ja FSB värbas ta. EKRE auesimees oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, mobiilivargusega tuntust kogunud Madison külastab natsiüritusi.

Kui mina hakkan kuulutama,
Laulujuga laskemaie,
Vana lugu veeretama:
Ei mind jõua ohjad hoida,
Ohjad hoida, köied köita,
Pilved pikad ei pidada,
Taevas laia talitseda.
Külad jäävad kuulamaie,
Mõisad mõtteid märkamaie,
Saksad parves seisemaie,
Linnad eemal luurimaie.
Elu oli noorel lõunal,
Keskipäeva keeritusel
Kalevite kaasakesta
Sugul rohkest sigitanud.
Linda oli laulusuuga
Viburitva vibutelles
Kangeid poegi kasvatanud
Isa kuju kandijaksi,
Oli anderohkel rinnal,
Eide armu allikalla
Kaelakandjaks kosutanud,
Inimeseks imetanud,
Kuude valgel taadi kõrval
Kangelaseks karastanud,
Mõistelikuks muisutanud:
Kuni asja-a′ajaks kasvid,
Sammu lühendajaks saivad.
Poegist taadi eluõhtul
Kaksi alles kodus kasvid,
Kaks kui hernekaunakesta.
Teised olid tuule juhil,
Linnuteede tähendusel
Võõramaale rada võtnud,
Käiki pikka kauge′elle;
Läinud õnne otsimaie,
Pesa-aset püüdemaie.
Ega meie kitsik kohta,
Ahtral lüpsil põllumaake
Võind ei kõiki kasvatada,
Toitu neile toimetada,
Peavarju valmistada,
Kehakatet soetada.
Kalev-taati oli käskind,
Kindlal sõnal kinnitanud:
Meie maada markamata
Ühe poja päranduseks,
Valitsuse-vallaks jätta.
Ehk küll pojad perekaupa
Isa suuruseks sirgusid,
Tükati ka tugevusel
Võtnud osa taadi võimust,
Siiski silmanähtavasti
Õitses isa olemine,
Meelemõistus, märkamine
Rohkemalt kui teiste küljes
Viimselt-sündind võsukesel,
Kes kui kallim pesamuna,
Abielu äbarikku,
Hilja pärast isa surma
Veeres päevavalguselle.
Praegu jälgi viimsest pojast,
Mälestuse märkisida
Laialt mitmes kohas leida.
Paiguti ka pajatakse
S o h n i nime rahvasuussa
Viimse võsukese kohta;
Ehk küll suurem Eesti sugu
Tänapäeval tema kohta
Muud ei oska nimeks mõista,
Isenimeks ilmutada,
Kui et igal kuulutusel
K a l e v i p o e g a nimetab.
Selle poja jälgedella
Saavad jõed jooksemaie,
Lained merel läikimaie,
Tuulil pilved tuiskamaie,
Õied tupesta tungima,
Linnud ladvussa laulema,
Käod kulda kukkumaie.
Seda nooremada poega,
Eesti endist valitsejat,
Kiidab laulikute lugu,
Tõstab vana jutusõna.
Ehk kas kuskil küladessa,
Üksikuissa hurtsikuissa
Eesti poegi paisumassa,
Tüttereida tõusemassa,
Kes ei vanemate suusta
Muistepõlve mälestusi
Kalevipojasta kuulnud?
Mine, poega, Pärnumaale,
Järgukesta Järvamaale,
Astu Harju radadelle,
Sõida Lääne luhtadelle,
Veere Viru ranna äärde,
Mine Pihkva piiridelle,
Taara tammiku tahaje,
Aja hallil Alutaha,
Kõrvil Soome serva poole:
Igas paigas idanevad
Kalevipoja sõnumid.
Kastel tõustes kanarbikust,
Udukuue ummuksesta
Tungib Kalevi tunnistus
Läbi tammise tänava,
Üle vaskise värava
Kindla kalju keske′elta,
Läbi raudamüüridesta,
Teraksesta tornidesta.
Tartumaal üksi tarretand
Vanapõlve mälestused.
Kui tuli õnnis õhtukene,
Vaikne elu videvikku,
Siisap Kalev salasõnul
Ettekuulutuse kombel
Eidekesel′ ilmutanud,
Asja nõnda avaldanud:
"Linda, kallis lillekene,
Kulla kullerkupukene,
Kes sa kevadisel käigil,
Suvepäeva sõuendusel
Kangeid poegi mulle kannud,
Armupiimal paisutanud,
Käsivarrel kiigutanud:
Sina saad veel sügisella
Õilmest kauna kasvatama,
Tõrust tooma tammekesta.
Linda, kallis kaasakene,
Läänes kasvand lillekene,
Tedremunast tõusnud tütar,
Käid nüüd jälle pikil päevil
Ootuspõlve rasket jalga,
Vahetelles kingapaari
Jalas igal hommikulla,
Et ei Tühi leiaks teeda.
Lühikese aja varul
Saad sa poega poetama,
Kange lapse ilmal′ kandma;
Saad teda rüpel ravitsema,
Rinna lättel rammustama,
Suu juures suisutama,
Käsivartel kiigutama.
See′ p see poega pesamuna,
Äbarikku tallekene
Sigidust saab lõpetama.
Igaveste jumalate
Enne peetud aru mööda
Pea ei poega minu silmad
Närtsipõlves nägemaie;
Siiski viimne võsukene,
Sarja lõpetuse muna,
Talve piiril kasvand taime,
Peab mul kõiges määraliseks,
Tegudes ja olles tõusma.
Tulevpõlve suu peab kandma
Tema nime mälestusi,
Kange tööde kiitusida.
Kui on poega meheks kasvand,
Valitsuse voli võtnud,
Siis saab õitsev õnneaega,
Rahupõli rahva keskel
Eesti piiril idanema.
Ma ei taha kuningriigi
Volivalda vähendada,
Lipi-lapi lahutada:
Riik peab jääma jagamata
Ü h e poja voli alla,
Kangemalle kaitsevallaks."
Pikemalta pajatelles
Ütles Kalev, vanarauka:
"Jääb aga riiki jagamata
Ühe poja päranduseks,
Siis on tükil tugevusta,
Suurel kivil kindelusta.
Osad väetid, võimetumad
Sööksid üksteist ise ära.
Kasvab meheks noorem poega,
Heitku liisku vendadega,
Kes see rahva kaitsejaksi,
Kuningriigi valitsejaks
Nende seast peab tõusemaie!
Jumalate juhatused,
Taaralaste tähendused
Saavad asja sobitama
Paremast kui meie arud.
Teised vennad veerenegu
Võõramaade murudelle,
Kaljumaale kauge′elle, -
Tehku toad tuule peale,
Elud ilma ääre peale,
Majad marjavarte peale,
Kojad kobrulehtedelle,
Saunad pilveserva peale,
Vihtelavad vihma alla!
Maad on mitmemargalised,
Taevas laia laiguline;
Tugev leiab tuuletiivul,
Leiab paksest pilvedesta,
Kotkas kaljult pesapaika.
Kanget meest ei köida köied,
Pea ei kinni raudapaelad."

Kes oli külma kamberissa,
Tarretanud tubadessa,
Pikil õlgil põrmandalla?
Kalevi-taat, vanarauka,
Oli külm ju kamberissa,
Tarretanud tubadessa,
Pikil õlgil põrmandalla.
Pärast pikka pajatusta,
Kui sai asju kuulutanud
Riigi pärimise pärast,
Langes Kalevite taati
Pikal voodil põdemaie,
Halasängil loksumaie,
Ega tõusnud toetama,
Jalgu alla painutama.
Eit pani sõle sõudemaie,
Lepatriinu lendamaie:
"Sõua, sõlgi, jõua, sõlgi,
Lenda, lepatriinukene!
Minge arsti otsimaie,
Tuuletarka talitama,
Sõnatarka soovimaie!"
Sõlgi sõudis seitse päeva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel põhjarajal.
Kes see vastuje tulekse?
Nägi ta kuu tõusemasse,
Tähte kannul kerkimassa.
"Tere, kuu, tervisekaevu,
Armas rammude allikas,
Jõudude joajõeke!
Kas saab taati terve′eksi,
Pääseb rauka voodi vangist?"
Kuu küll kuulis kurval palgel,
Ei ann′d vastust küsijalle.
Sõlgi sõudis seitse päeva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere.
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel põhjarajal;
Lendas läbi metsasida,
Küünra kullasta mägeda.
Mis tal vastuje tulekse?
Nägi ta tähte tõusemassa,
Ehatähte kerkimassa.
"Tere tähti, teravsilma,
Nugissilma noorukene!
Pajatele, taeva poega:
Kas saab terveks taadikene,
Pääseb rauka voodi vangist?"
Tähti kuulas teravsilmal,
Ei ann′d vastust küsijalle,
Tähti kustus taeva veerde.
Sõlgi sõudis seitse päeva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel lõuna poole,
Lendas läbi laanesida,
Seitse versta sinimetsa,
Küünra kullasta mägeda.
Mis tal vastuje tulekse?
Nägi ta päeva tõusemassa,
Valgusküünla kerkimassa.
"Tere, päeva, peiukene!
Kuuluta mull′, kuldasilma,
Pajatele, taevapoega:
Kas saab terveks taadikene,
Pääseb rauka voodi vangist?"
Päike kuulis põlevpalgeil,
Ei ann′d vastust küsijalle.
Eit pani sõle sõudemaie,
Lepatriinu lendamaie:
"Sõua, sõlgi, jõua, sõlgi,
Lenda, lepatriinukene!
Minge arsti otsimaie,
Sõnatarka soovimaie,
Tuuletarka talitama,
Manatarka meelitama!"
Sõlgi sõudis seitse päeva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel põhjarajal;
Lendas läbi laanesida,
Seitse versta sinimetsa,
Küünra kullasta mägeda.
Kes see vastuje tulekse?
Tuli vastu tuuletarka,
Soomest vana sõnatarka,
Kullamäelta Manatarka.
"Tere, tere, ilmatargad!
Kuulutage küsijalle,
Andke vastust palujalle:
Kas saab taati terve′eksi,
Pääseb rauka voodi vangist?
Juba küsisin kuulta,
Pärisin ju päeva käesta,
Tahtsin otsust tähe pojalt -
Kõik need kolm ei kuulutanud."
Targad mõistsid, kostsid vastu,
Kolmil keelil kõnelesid:
"Mis on põuda põletanud,
Nurmel palav närtsitanud,
Kuude valge kolletanud,
Tähte silma suretanud,
Sest ei tõuse taimekesta,
Ilutsevat idukesta."
Enne kui sõlgi sõudemasta,
Lepatriinu lendamasta
Koju jõudnud kuulutama,
Oli Kalevite taati
Koolul juba kolletanud.
Linda, kurba leskinaine,
Kurval meelel, leinakeelel
Itkes leinaigatsusi,
Nuttis närtsind kaasakesta,
Puistas leinapisaraida
Kolletanud kaasa sängi.
Leinas kalli mehe surma
Seitse ööd ilma uneta,
Seitse päeva söömatagi,
Seitse koitu kurvastusel,
Seitse eha leinavalus,
Et ei nahka silmil′ saanud
Ega lõppend laugelt pisar,
Nutuvesi palgeilta,
Piinakoorem hinge pealta.
Linda, kurba leskinaine,
Pesi külma surnukeha,
Pesi teda pisarailla,
Pesi teda mereveella,
Vihtles kallist vihmaveella,
Loputeli lätteveella.
Silis hiukseid armusõrmil,
Silis hõbeharjadega,
Kammis kuldakammidega,
Miska enne näkineitsi
Oma pead oli sugenud.
Pani siis selga siidisärgi,
Sametise surnurüü
Kuldatoime kuue peale,
Hõbevöö vammukselle.
Pani alla udulinad,
Kattis peale peened linad.
Linda, kurba leskinaine,
Kaevas valmis kena kalmu,
Sängi halju muru alla,
Kümne sülla sügavuseks;
Sängiteli vilu sängi,
Valmistatud voodi′isse
Kalli kaasa puhkamaie.
Täitis sängi sõmeraga
Maapinna kõrguseni,
Halja muru rajadeni.
Muru kasvas mulla peale,
Aruheina haua peale,
Kasteheina kaela peale,
Punalilled palge peale,
Sinililled silmadelle,
Kullerkupud kulmudelle.
Linda, kurba leskinaine,
Leinas lahkund armukesta,
Nuttis närtsind abikaasat;
Leinas kuu, leinas kaksi,
Kurtis tüki kolmat kuuda,
Mõne päeva neljat kuuda,
Lepitas leina nutuga,
Kurbust pisarkaste′ella,
Veerevalla silmaveella.
Linda, kurba leskinaine,
Hakkas kive kandemaie,
Haua peale hunnikusse;
Tahtis teha tunnistähte
Pärastpõlve poegadelle,
Tulev-aja tütardelle:
Kus on Kalevite kalmu,
Vanataadi voodikene.
Kes see käiessa Tallinnas
Silmi oskas sirutada,
Küllap nägi kalmuküngast,
Kuhu pärastpõlverahvas
Uhkeid hooneid ehitanud,
Teinud kena kirikuda.
Kohta praegu kutsutakse
Tallinna T o o m p e a mäeksi.
Sealap vana Kalev puhkab,
Uinub igavesta unda.
Linda, kurba leskinaine,
Mehe haua mälestuseks
Kive kokku kande′essa
Oli ühel päeval pakku,
Rasket raudakivi rahnu
Kaugelt kannud kalmu poole.
Kivi raske piinas pihta;
Lesel jõudu lõppemisel,
Rammu juba raugemisel,
Veel oli kaunis tükki teeda,
Tükki teeda, marka maada,
Enne kui jõudis kalmule.
Komistades künka vastu
Väsind jalga väärateli:
Kivi kippus libisema,
Põrkas hiuksepaeladesta,
Sõlmil seotud silmuksesta
Prantsti! jalge ette maha.
Võind ei väsind lese võimu,
Leinakurnal lõppend jõudu
Ootuspäevil raskejalgsel
Kivi maasta kergitada,
Teist kord jälle sülle tõsta.
Leski istus kivi otsa
Väsimusta puhkamaie;
Hakkas nutma haledasti,
Leinakurbust kustutama:
"Oh, mis vilets vaene leski,
Mahajäänud marjukene,
Kes on kui tuba toeta,
Hoone seinad katukseta,
Kui üks väli varjuta
Iga tuule tuigutada,
Vete lainte veeretada,
Üksi ilmas peab elama,
Üksi kurbust kannatama!
Lepasta lehed lähevad,
Toomingast tuulil tuiskavad,
Õunapuusta õilmekesed,
Kasesta urvad kaovad,
Alanevad haabadesta,
Taganevad tammedesta,
Varisevad vahterasta,
Käbi kukub kuuskedesta,
Pihlaka kobarad kaovad, -
Ei minu pidu parane,
Ei minu elu ülene,
Vähene ei vaevapäevad,
Pisarrohked piinapäevad!"
Linda nuttis, vaene leski,
Leinapõlve pisaraida,
Viletsuse silmavetta,
Nuttis kaua kivi otsas,
Kaljupakul kaevatessa.
Silmalauge vesi valgus
Laiaks loiguks lagedalle;
Loigust tõusis tiigikene,
Tiigist jälle järvekene.
Linda pisarate loiku,
Lese leinanutu järve
Võite näha tänapäeval,
Mis kui Ü l e m i s t e järvi
Laagna mäe peal lainetamas,
Vetevooge veeretamas.
Kivi seisab järve kaldal,
Kus peal leski leina nutnud,
Pisaraida pillutanud.
Nõnda oli ennemuiste
Lese Linda silmaveesta,
Leinapiina pisaratest
Ülemiste järvi ilmund.
Kui sa juhtud, vennikene,
Järve kaudu teeda käies
Linna poole liugumaie,
Järvest mööda veeremaie,
Puhka hobu järve kaldal,
Kasta kõrvikese keelta,
Viida aega kivi ääres,
Mõtle muistelugusida,
Kalevi-põlve käikisida!
Vaata mälestusemärki,
Mis siin leski leinatessa,
Kurba südant kustutelles
Lagedalle lahutanud
Päeva paistel hiilgamaie!

Juba jõudis pikka päeva,
Ootuspäeva õhtuelle;
Linda tundis tunnikesta,
Tusatundi tulemaie,
Kibedamat kiirustama,
Valusamat veeremaie;
Käskis sauna küttaneda,
Sängiaset seadaneda,
Halavoodit valmistada,
Puhkepinki paigutada,
Ohkejäri asetada.
Külaeided kütvad sauna,
Orjad kandvad kaevust vetta,
Teised on sängi seademas,
Pere pinki paigutamas.
Nurganaine, nõrgukene,
Tuhat kord käid toa vahet,
Sada korda sauna vahet,
Kümme korda kaevuteeda,
Kaevust võttes karastusta.
Käid sa, vaene, valusammul
Ilma vööta, vöö käessa,
Tanuta, tanu peossa,
Ohkad aga Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal, astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie!"
Neli nurka on toassa,
Kõik sa nurgad nutustasid,
Neli seina kamberilla,
Kõik sa seinad seisatasid;
Ahju ääred haletasid,
Istmed ära igatsesid,
Palveil põlvitid põranda.
Ohkad aga Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal, astu tuppa
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie!
Tule vaesta vaatamaie,
Pojaema päästemaie!"
Pere nuttis alla pingi,
Lapsed nutsid alla laua,
Külad, kullad, kamberissa.
Kaasa magas külmas voodis,
Kus ei kuulnud naise nuttu.
Nurganaine, nõrgukene,
Läbi läks siis nelja metsa,
Viie viletsusepaiga:
Üks oli metsa toomingane,
Teine metsa vahterane,
Kolmas kibuvitsametsa,
Neljas metsa pihlapuine,
Viies metsa visnapuine.
Tusad jäävad toomingaie,
Valud jäävad vahteraie,
Kibedad kibupuu külge,
Piinad pikad pihlakaisse,
Vaevad rasked visnapuisse.
Tulivad tusad tagasi,
Tusad tulid eide tungi,
Valud vaese lese peale,
Tulid tuusides tubaje,
Oiatessa ahju ette,
Puhkidessa parte peale.
Ohkab vaene Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal, astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie;
Tule vaesta vaatamaie,
Pojaema päästemaie!"
Pere nuttis alla pingi,
Lapsed nutsid alla laua,
Külanaised kamberissa.
Kaasa magas külmas sängis,
Kus ei kuulnud naise nuttu.
Nurganaine, nõrgukene,
Vaevakandaja, väetikene,
Üks ju jalg sul haua seessa,
Teine haua ääre pealla,
Ootsid hauda langevada,
Külma voodi kukkuvada!
Ohka aga Uku poole,
Rohkest Rõugutaja poole,
Saada palve saadikuida
Ülemaile jumalaile!
Tuli tunnike tubaje,
Üürikeseks ahju ette
Kiire′esti kerikselle.
Naine tuikus, nõrgukene,
Tuikus nuttes tusaline,
Värisedes vaevaline;
Ohkas aga Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
"Tuulejumal, astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie!
Tule vaesta vaatamaie,
Pojaema päästemaie!"
Uku kuulis kamberista,
Rõugutaja rehe alta,
Abitoojad läbi seina,
Kergitajad läbi katukse.
Siis tuli Uku tubaje,
Rõugutaja kamberisse,
Astusivad ahju ette,
Sammusivad sängi serva.
Ukul õled õlanukil,
Rõugutajal padjad kaenlas;
Viisid naise voodi′isse,
Surmahädalise sängi,
Piinakandja patjadesse;
Panid peenie linuje,
Villase vaiba vahele.
Kaks sai päida pealukselle,
Neli reita voodi′ isse,
Neli jalga jaluselle,
Neli kätta keske′ elle.
Uku hüüdis üle ukse,
Rõugutaja rõõmsal häälel:
"Lööge kinni haua uksed,
Kinni kalmu laiad kaaned!
Naine viidud voodi′isse,
Pandud peenie linuje,
Kaks saand päida pealukselle,
Neli reita voodi′isse,
Neli jalga jaluselle,
Neli kätta keske′ elle."
Tänu vanale isale,
Aituma jumalaile,
Tänu abitoojatelle:
Uku oli tunni toassa,
Rõugutaja kamberissa,
Sala-abid sängidella.
Nurganaine, nõrgukene,
Tõsta üles kaksi kätta,
Kaksi kätta, kümme küünta,
Et sa tusatunnist pääsid!

Lese leina lepituseks,
Pisarate pühkijaksi,
Kurvastuse kergitajaks
Kasvas kallis pojukene.
Poega imes armupiima
Eide rinnal rohke′esti,
Imes heldusallikalta
Võimuvetta venitavat,
Karastavat kasvumärga.
Mõistke, mõistke, mehed noored,
Arvake, poisid agarad,
Teatage, naised targad,
Kes see magab kätki′issa,
Kes see mähkme mässitusel
Kiuste suulla kiljatamas?
See′ p see lese leinapoega,
Isata kasvav idukene,
Keda tuuled toetavad,
Vihmaveerded venitavad,
Kasteaurud karastavad,
Udupilved paisutavad.
Eit aga tallas kätkijalga,
Tallas kätki kiikumaie,
Vilistas laulu väetile
Suikumise soovituseks.
Poega puhus nutupilli,
Lõikas kisa lusti pärast,
Karjus kuuda, karjus kaksi,
Nuttis õhtust hommikuni,
Et ei lõppend tuli toasta,
Säde ei sängisamba′asta.
Eit läks abi otsimaie,
Otsis lapse lausujaida,
Noore nutuvõttijaida,
Poja suu sulgejaida,
Kisa kinnipanijaida.
Kui sai otsa kisakuuke,
Nutunädalate aega,
Lõhkus poega mähkmelinad,
Kiskus puruks mähkmepaelad,
Lõhkus katki kätkilauad,
Pääses kätkist põrmandalle
Käpakille kõndimaie,
Roomaskille rändamaie.
Roomas kuu, roomas kaksi,
Kolmandal ju kõndimassa,
Jalge jõudu kasvatamas.
Poega imes armupiima
Eide rinnal rohke′ esti,
Kasvas leina lepitajaks,
Kurvastuse kustutajaks,
Pisarate pühkijaksi.
Eit oli poega imetanud
Armu kaisus aastat kolme,
Enne kui rinnalt võõrutas.
Poega venis poisikeseks,
Kasvas Kalevite pojaks,
Tõotas ettetähendusi,
Kadund isa kuulutusi
Igas tükis ilmutada;
Püüdis jõudu igal päeval,
Keha kangust kosutada.
Kalevite kallim poega,
Linda leina lepitaja,
Kasvas karjapoisiliseks,
Kosus künnimeheliseks,
Tõusis tamme tugevuseks,
Tõotas ettetähendusi
Igas tükis ilmutada;
Püüdis jõudu igal päeval,
Keha kangust kosutada:
Mängis kurni murudella,
Viskas ratast vainiulla;
Pani kurnid alla õue
Kahte paika hunnikusse,
Paiskas kaikail pealta õue
Kurnisida kõikumaie,
Saatis kurnid sõudemaie,
Üle vainu veeremaie,
Läbi kopli lendamaie.
Kurnid lendsid kauge′elle,
Puistasivad pilla-palla
Mööda metsi, mägesida,
Mööda laiu lagedaida -
Mõned langsid lainetesse.
Kurnisida mõnes kohas
Tänapäeval nähtavalla:
Ühetasa ümmargused,
Pikergused kaljupakud -
Neitsikivi nime alla:
Needap′ Kalevite kurnid.
Kalevite noorem poega
Laskis lingu silmuksesta
Kivisida lendamaie;
Loopis merepinnal lutsu,
Korjas kaldalt lutsukive,
Paemurrust parajaida,
Mis ehk jalga laiusella,
Kolme jalga pikkusella,
Paari tolli paksusella.
Lutsukivid lendasivad
Lainte pinnal lustilisti
Rohkem versta kauguselle.
Seni kui kivi sõudemas,
Kasvatas Kalevipoega
Tamme kõrge kalda pealla.
Kalevite noorem poega
Mängis eide õue alla,
Kitkus noori kuuskesida,
Sirgel kasvul kaskesida,
Juurikaga tükkis maasta:
Neist tegi saksasaanikesi,
Keni kassimärsikesi.
Aasta sammud astusivad
Rutust ajaradadella,
Kiireil teedel kaugemalle.
Aastad sõudsid eide armul
Poisikese paadikese
Nooremehe mere peale.
Kalevite noorem kasvu
Kasvas mehe kõrguseksi,
Venis vende vääriliseks,
Sirgus isa suuruseksi.
Nõnda kasvas eide õues
Lese Linda leinapõlves
Kullerkupu õilme ilul,
Taara tamme tugevusel
Viimne Kalevite võsu,
Kasvas kaljuks kindluselta,
Tõusis vendadest targemaks:
Tõotas ettetähendusi,
Kadund isa kuulutusi
Igas tükis ilmutada.

Lähetame laululained
Vastu päeva veeremaie,
Tõusu poole tuikumaie,
Koidu poole kõikumaie,
Lähme aja kiirel lennul
Tüki teeda veel tagasi!
Mis seal lese õue alla,
Vara enne valge′ eda
Kaksipidi kõnnitakse,
Salamahti sõidetakse?
Kosilased kõndisivad,
Salakuuljad sõitelesid
Kümme korda enne koitu,
Viiskümmend valge eella,
Sada korda suitsu aegu
Pärast taadi surmapäeva
Kurba leske kiusamassa,
Nõukat naista püüdemassa.
Kui oli taati kolletanud,
Armud külmaksi hangunud,
Taadi veri tarretanud,
Siis oli nõukal lesenaisel
Kosilasi palju käinud,
Viied viinad, kuued kruusid,
Sada sala soovitajat,
Kakssada kaubasobitajat.
Need kõik eite vara pärast,
Rikast leske naudi pärast
Võrku püüdsid võrgutada,
Õnnekaubal õngitseda.
Eit aga mõistis, kostis vastu:
"Mina ei lähe mehele,
Kana ei teisele kaasale,
Tedreke ei võta teista,
Pääsuke ei võõrast peigu,
Luike, lesk, ei seltsimeesta,
Tui ei teista talusse.
Armutunnid hangusivad,
Ilutunnid tarretasid
Külmaks kalmukünka alla."
Sestap norgus noored mehed,
Sestap kurvad kosilased:
Külm on võtnud kosjamõtted,
Välk on löönud lustimeeled,
Ei saa poisid pulmasida,
Tütarlapsed tantsisida.
Kui läks teiste kosjakäiki
Aegamööda raugemaie,
Lootus meestel lõppemaie,
Hakkas leske kiusamaie
Kosilase kihladega,
Võitma viinamärssidega
Soome tuuslar, tuuletarka;
See oli kaugelt sugulane
Kadund Kalevi-taadiga.
Ei aga kuulnud kurba leski
Peiu kulutud palveida
Ega pöörand peiu poole,
Meelt ei noore armu poole.
Tuuslar vandus, tuuletarka,
Tõotas põlgusta tasuda:
"Küllap tasun, eidekene,
Teisel korral teotamise,
Omal ajal põlgamise,
Küllap maksan naeru palga."
Leski Linda pidas naeruks
Tuuletarga ähvardused:
"Mis mul tuuslar, tuuletarka,
Tühjast ähvardusest karta!
Pesas kolm veel kotkapoega,
Kõvernokka kasvamassa,
Raudaküüsil tõusemassa.
Küllap need eite kaitsevad,
Vana emada varjavad."
Aastad sõudsid, aastad jõudsid,
Sõudsid, jõudsid kiirusella;
Seal jäid soiku peiusõidud,
Kadusivad kosjakäigid:
Seal sai rahu ratsudelle,
Rahu peiu ruunadelle.
Kes oli korra õnne katsund,
Kosjas käinud Kalevissa,
See aga laulis sõpradelle,
Veereteli vendadelle:
"Hellakesed, vennakesed,
Ärge minge leske võtma,
Kalevi talust kosima!
Seal on suured sõlgisrinnad,
Rahaskaelul rasked rinnad,
Hõbehelmed, raudahambad,
Tulisõnad keelepaelul.
Ärge minge leske võtma,
Kalevi talust kosima!
Kes see lustib rikast leske,
See toob koju ahjuhargi.
Tehke, mehed, teised laevad,
Paremad kosjapaadikesed;
Pange peale siidipurjed,
Siidipurjed, poordiköied!
Pange laeva purjetama,
Saatke vanad sõudemaie!
Sõudke, vanad, jõudke, väetid,
Sõudke laeva Soomemaale,
Paati uhket põhjamaale!
Seal on kõrgel kaljukaldal
Reas palju neidusida:
Ees on reas helmeskaelad,
Taga reas taalerrinnad,
Servil sõrmuksekandijad,
Pika paatrite pidajad,
Vahel aga reas on vaesedlapsed,
Keskel reas kudruskaelad.
Sõtku maha sõlgisrinnad,
Heida maha helmeskaelad,
Talla maha taalerrinnad,
Sõida maha sõrmuskandjad,
Pilluta paatrite pidajad;
Võta vahelt vaenelapsi,
Kudruskaela keske′ elta:
Sest saab naine nastuline,
Abikaasa kullakene!
Ärge minge leske võtma,
Kalevi talust kosima!
Lesest ei saa noorikuda,
Lapsed kiskund lese rinnad:
Sõlg on tühja kaevu kaasi,
Hõbesild kuivanud allikal.
Leski leinab kadund meesta,
Lese noormees noorikuda;
Ärge minge leske võtma!"

vanad on, võid kindel olla. noored on tänapäeval haritumad kui nõukaaja inimesed. need, kes sind siin sõimavad ja robustselt end väljendavad on nõukaaegsed noored pioneerilapsed ja komsomolid, samasugused nagu need multikulti ihalejad, oma riigi ja rahvuse mahaparseldajad.

Kes teab.
Kuigi nägin nõukaajal eranditult patriootlike noori.
Jah, enamus olid pioneerid, aga hinges olid kõik tegelikult isamaalised noored, patriotism oli sel ajal väga tugev.

Olin samamoodi nõukaajal pioneer, aga keegi ei olnud ometi hinges pioneer.
Keegi ei võtnud seda ju tõsiselt.

Päris 20 aastased siin küll muidugi oma rahvust sõimamas ei käi, neil muud ka teha.

Põualise päeva paistel
Istus merekalda ääres
Kalevite noorem poega,
Vaatas lainte lustimängi,
Vetevooge veeremista
Kerge tuule keeritusel.
Äkilisti ähvardelles
Puistas musta pilve põuest
Tuulehoogu tuiskamaie,
Pani lained paisumaie,
Kohisedes kerkimaie.
Äike sõitis raudasillal
Vaskiratta vankeriga,
Tuiskas tulda tulle′essa,
Sädemeida sõite′essa.
Pikker-taati põruteli,
Kärinada kärgateli,
Viskas välku väledasti.
Kurjad vaimud kohkudessa
Kuulsid karistaja häälta,
Põgenesid Pikse pakku
Laia mere lainetesse,
Hüüdes: "Äike, haisutele!
Pikker, pista nina p...se!"
Hüppasivad kõrgelt kaldalt
Kukerpalli mere põhja,
Vahus vetevoodi′isse.
Kalevite poega kargas
Nende jälil lainetesse,
Langes kotka kiirusella
Kurjalaste kaela peale;
Püüdis neid kui vähke urkast
Kauni kaelakoti täie.
Merepinnale tõustessa
Ujus kangelase poega
Tüki kalda ligemalle,
Paiskas kotist kurjalasi
Võimsal viskel kalda peale
Pikse raudavitsa alla,
Kus neid puruks kolgitie,
Hundiroaks hukatie.

Kalevite vennikesed
Läinud kodunt kolmekesi
Lustil metsa luusimaie;
Eit oli jäänud üksipäini
Koju kirstu kaitsejaksi,
Varakambri varjajaksi,
Taalritoale toeksi.
Eit pani paja tulele,
Keetis rooga poegadelle,
Kohendas tulda korrale,
Kaitses tulekübemeida,
Et ei leeki pääseks lakke,
Kirg ei lendaks katukselle:
Nii on sõlgirinna seadus,
Leekuninganna kohus.
Kalevite noored pojad
Läinud metsa luusimaie,
Linnu jälgesid ajama,
Karu jälgi otsimaie,
Põdra jälgi püüdemaie,
Metsahärga vaatamaie,
Metsakriimu kiusamaie.
Karu oli kaeras käinud,
Mesipuilla võõrsil olnud,
Põtra nähtud põllu ääres,
Hunte hulge karjamaalla,
Raatmaal rohkesti rebaseid,
Jäätmaal palju jäneseida.
Oli neil kolme koerukesta:
Üks oli Irmi, teine Armi,
Kolmas murdja Mustukene.
Pojad olid metsa paksus
Koerte jälil karu leidnud,
Mesikäpa männikusta.
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Koerad said karu kädeje.
Noorem venda, poisikene,
Köitis karu üle õla
Jalgupidi rippumaie;
Tahtis kanda ta koduje,
Liha söögiks, nahka katteks.
Pojad läksid põllu peale,
Läksid laanest lagedalle;
Seal tuli vastu sarviline,
Vana põder vennikene.
Koerad põtra kiskumaie,
Sarvilista surmamaie;
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Koerad said põdra kädeje.
Noorem venda, poisikene,
Viskas põdra üle piha
Karu kõrva rippumaie;
Tahtis kanda ta koduje,
Liha söögiks, nahka katteks.
Pojad läksid kuusikusse
Metsahärga püüdemaie;
Palus olid metsapulli
Koerte jälil mehed leidnud.
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Koerad said härja kädeje.
Noorem venda, poisikene,
Sidus härja sarvipidi
Üle õla rippumaie;
Tahtis viia ta koduje,
Liha söögiks, nahka katteks.
Kalevite kanged pojad,
Läksid lustil laane poole,
Põõsastikku paksemasse;
Seal tuli hulka huntisida,
Kari kõrvekutsikaida.
Koerad hunte kiskumaie,
Metsalisi murdemaie.
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Tapsivad tosinakaupa.
Noorem venda, poisikene,
Hakkas hunte nülgimaie;
Nülgis tosinada neli,
Hakkas viiet nülgimaie,
Vennad koju kippumaie.
Noorem venda võttis nahad,
Viskas kimpus üle küüru
Karu selga katte′eksi;
Tahtis kanda nad koduje.
Pojad käisid metsateeda,
Penikoorma paluteeda;
Seal tuli vastu seltsikene,
Kaunis kari rebaseida.
Koerad rebaseid kiskuma.
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Tapsivad tosinakaupa,
Surmasivad sadadena.
Noorem venda, poisikene,
Rebaseida nülgimaie;
Nülgis tosinada neli,
Hakkas viiet nülgimaie,
Vennad aga koju kippuma.
Noorem venda võttis nahad,
Viskas kimpus üle küüru
Põdra selga paunaksi.
Kalevite kanged pojad
Kõndisivad metsateeda,
Penikoorma paluteeda;
Juhtus kari jäneseida
Neile vastu nurme pealla.
Koerad jäneseid kiskuma,
Murdma haavikuemandaid.
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Tapsid tosinate kaupa,
Surmasivad sadadena.
Noorem venda, poisikene,
Jäneseida nülgimaie,
Nülgis tosinada neli,
Hakkas viiet nülgimaie,
Vennad kippusid koduje.
Noorem venda võttis nahad,
Viskas kimpus üle küüru
Härja selga sadulaksi.
Siis aga vennad kolmekesi
Kodu poole kõndimaie.
Oh sa kaval kosilane,
Pettelikku peiukene,
Kust sa teadsid siia tulla?
Kust sa mõistsid üle kalju,
Üle laia lainetegi,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede
Teeda taaleri talusse,
Rada penningi peresse?
Küll sa, kaval kosilane,
Pettelikku peiukene!
Sestap teadsid siia tulla,
Karates üle kaljude,
Lennates üle lainete!
Sestap teadsid siia saada,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede
Siia Kalevi koduje,
Siia penningi peresse,
Vana taaleri talusse:
Hõbenupp oli õuessani,
Kaks oli varakamberilla,
Kolm oli aida katuksella,
Viis oli vainuväravailla,
Kuus oli karjakoppelilla.
Sestap peigu leidis teeda,
Sestap petis oskas tulla
Kalevi lese kodaje,
Kui ei kotkapoegi kodu,
Kõvernokki ei pesassa
Eite olnud kaitsemassa.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Küll sa salasobitustel,
Petisnõude pidamistel,
Peada rohkest raskendasid,
Kuidas leske kiusutada!
Küll sa valvasid varjulla
Kalda kaljurünka taga,
Kuidas Kalevite talus
Asju korda kohendati!
Küll sa, kaval kosilane,
Pettelikku peiukene,
Ootsid osavamat aega,
Sündsamada silmapilku,
Kalevite kallist leske
Kurjal kombel kimbutada,
Nõtra naista võrgutada!
Lootsik seisis luurimassa,
Paati kalju varjul peidus.
Sina, petis, ise paadis
Vara, hilja valvamassa.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Istus paadis parajasti,
Kui olid pojad kodunt läinud
Lustil metsa luusimaie.
Tuuletarka tundenekse,
Kuidas eite kaitsemata,
Vägeva käe varjamata
Üksipäini koju jäänud,
Kus ei abi olnud oota,
Lastest toetust ei loota.
Kodunt läinud kotkapojad,
Kaugel′ lennand kaarnakesed
Võind ei eide kisendusi,
Hädas appi hüüdemisi,
Kiuste küüsil kiljatusi
Mitte kõrvul kuulatagi.
Tuuslar mõtles, tuuletarka:
Nüüdap vara varga volil!
Tuba jäetud on toeta,
Hoone seinad katukseta
Iga tuule tuisutada,
Vetevooge veeretada.
Pesast lennand kõvernokad,
Kõvernokad, raudaküüned,
Nüüdap voli varga väella,
Võimus võttevalla käella.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Tõukas paati kalju tagant,
Lootsikuda lagedalle;
Seadis mõlad sõudemaie,
Aerud paati ajamaie,
Laineida lõhkumaie,
Pani purjed paisumaie,
Tuule puhkel tõmbamaie.
Lootsik kõikus laintepinnal
Vetekiigel veeretelles,
Kiikus kõigul ranna poole,
Kalevite talu poole.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Ajas paadi kalda äärde
Kalevite kopli alla,
Peitis paadi varjupaika
Kalevi kalmu ligidalle,
Kargas ise kergel sammul
Kaljulise kalda peale,
Kus ta vargatee jälilla,
Röövelkäigi radadella
Muru varjul roomaskili,
Kivi taga kükakili -
Nii kui kassi lindu püüdes -
Toa ligemalle liugles.
Sala roomas Soome tuuslar
Kalevi talu väravasse,
Kargas lipsti! kanna peale,
Virgalt jala varvastelle,
Sammus julgest′ üle õue,
Astus ukse-esikusse;
Silmas korra üle sanga,
Enne kui tormas tubaje.
Leski istus leelõukal,
Kulpi segas leemepada;
Ehmatanud eidekene
Saand ei aega vastu panna.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Võttis lese väekaupa
Varga kaisu kammitsasse,
Ajas kiskjad kulliküüned
Valusasti eide vöösse,
Tahtis leske lootsikusse,
Varga saaki paati viia.
Ehk küll Linda, karske leski,
Tugevasti vastu tõrkus,
Röövelille rusikada,
Kiusajalle küüsi näitas,
Hammastesta abi püüdis,
Siiski vaibus vaese võimus,
Rauges lese närtsind rammu
Varga väe võimusessa,
Sortsi sõnade sidemes,
Miska rammu raugastelles,
Miska kangust kütkendelles
Lese võimu vangi võttis.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Oli rikas sortsisõnul,
Osav sõnu seadidessa:
Oskas sada salasõna,
Teise saja tarku sõnu,
Kolmandama kangemaida
Kanguselle kosutuseks,
Rammuselle rohkenduseks,
Võimuselle vägevuseks.
Teadis tuhat teisi sõnu,
Salasõnu rammu raugeks,
Võimuselle väsituseks,
Tugevuse tülpimiseks,
Miska rammu kammitsasse,
Võimu vangipaelu pani.
Linda, vaese lesekese,
Kisenduse kiljatused,
Hädas appi hüüdemised
Tuiskasivad tuule tiivul,
Langesivad lainetesse,
Roidusivad rägastikku,
Vajusid metsa varjudesse,
Kustusivad kaljudesse;
Aga appi hüüdemista
Poegile ei kõrva puutund.
Linda palus ainekeelil,
Palus päästmist tuuslarilta,
Palus appi metsalisi,
Appi häida inimesi,
Palus appi võõrikuida
Varjajaida vaimusida,
Palus appi kaasa kuju,
Appi hüva jumalaida,
Ohkas aga Uku poole,
Vanaisa varju poole.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Salasõna salmilt rikas,
Toppis kinni kõrvakuulmed,
Et ei lese härdad palved,
Hädakisa kiljatused
Meelt ei hakkaks eksitama.
Jumalate valvas heldus,
Võimsamate vägev voli,
Kangemate käte kaitsus
Kuulsid Linda kutsumista,
Lese leinaohkamista,
Ainekeelil hüüdemisi.
Vanataadi talitusel
Pidi abi pilvedesta,
Tulu tuulesta tulema.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Oli sammud varga saagil
I r u m ä e l e sirutanud.
Tahtis mäelta teeda võtta
Otsekohe mere poole,
Kus tal paati ootamassa.
Äike astus äkilisti
Ähvardelles röövli teele,
Pikker põrutas pilvesta;
Raskel sammul raudasillal
Sõitis Vanaisa vanker,
Tuiskas tulda tugevasti.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Langes minestuse kätte,
Varjusurma alla vangi.
Välk oli võtnud keha võimu,
Tundmust hoopis tuimendanud:
Sest ta langes surnu kombel
Mäele maha muru peale.
Varjuandijate vägi,
Taevaliste kindel tugi
Päästsid Kalevite lese,
Kulli küüsist linnukese.
Lendva kiirusega loodi
Kalevite karske leski
Kõrgeks kaljukivi-pakuks,
Kivisambaks Iru mäele.
Elupaelukesed pääsid
Lahti pikast leinapiinast,
Laiast mure lepikusta,
Kurvastuse kuusikusta
Ega saanud lese sängi
Soome tuuslar solkimaie.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Ärkas tüki aja pärast
Raske minestuse paelust,
Varjusurma vangistusest.
Selitelles silmasida,
Laugusida laiendelles,
Vaatas tema ümberringi,
Kas ehk kuskil jälgi näha,
Kuhu leski Linda läinud,
Kodukanake kadunud.
Aga lesk jäi leidemata,
Tedretütar teademata.
Kaljuks moondud kodukana,
Lindat, Kalevite leske,
Võite täna tunnistada,
Selgelt omil silmil näha.
Iru mäe peal istub leski,
Tedremunast hautud tütar,
Istub Linda maantee ligi,
Kuidas linnaskäijad teavad,
Ehk küll selle põlve lastel,
Tänapäevasel tuimusel
Linda nimi meelest läinud.
Rahvas kutsub kivipakku
Enamasti I r u ä m m a k s.
Esimest kord linnas käijad
Peavad vana seadust mööda
Iru ämma teretama,
Austades ämma pähe
Poisid kübara panema.
Ehk küll kivipakukesel
Elu nähtavalt ei leita,
Ega paigast liikumista,
Siiski vanarahva sõudel,
Targemate teadmisella
Mõnda kuuldu külvatie,
Mõni sõnum sahatie:
Kuidas kivipaku rüpes
Salavõim peab siginema,
Imevägi idanema:
Kes on ämma mäe kaldalt
Õhtul orgu veeretanud,
Leiab teisel hommikulla
Tema jälle vanas paigas
Seismas, kus ta enne seisnud.
Sellepärast, pojukene,
Mine ämma austama,
Tedretütart teretama!
Pane kübar ämma pähe,
Hakka eide kaelast kinni:
Sest ei tõuse sulle süüda,
Laiemaida laitusida!

Kalevipojad kolmekesi
Kõndisivad lustikäiki,
Mööda rõõmuradasida,
Käisid mööda lagedada,
Mööda nõmme nõtkutelles,
Mööda sooda sõtkutelles,
Seal tuli vastu neli metsa,
Neli salkada saledat.
Üks oli kulla kuusemetsa,
Teine tarka tammemetsa,
Kolmas kena kasemetsa,
Neljas leski lepametsa.
Mis oli kulla kuusemetsa,
See′ p see kuningate metsa;
Mis oli tarka tammemetsa,
See′ p see Taara enda metsa;
Mis oli kena kasemetsa,
See′ p see kudruskaelte metsa;
Mis oli leski lepametsa,
See′ p see leinajate metsa,
Kurva laste varjupaika.
Vanem venda, vennikene,
Istus maha kuusikusse,
Kuningate ilumetsa,
Kuldakuuse vaiba alla;
Laskis laulu lendamaie,
Tugevama tõusemaie:
Laulis lehed lehtipuusse
Hiilatelles haljendama,
Hõiskas okkad okaspuusse
Siidi ilul siramaie,
Laulis käbid kuuskedesse
Päeva paistel punetama,
Tõrukesed tammedesse,
Kenad urvad kaskedesse,
Hõiskas õilmeurvakesed
Õilmepuiele iluksi,
Päeva paistel paisumaie,
Kuude valgel kasvamaie;
Laulis, et metsad mürasid,
Lagedad aga laksatasid,
Kõrved vastu kostelesid:
Kungla kuninga tüttered
Noorta meeste nuttelesid.
Teine venda, vennikene,
Istus maha kaasikusse,
Leinakase hõlma alla;
Laskis laulu lendamaie,
Tugevama tõusemaie,
Vägevama veeremaie.
Laulis õilmed õitsemaie,
Lilleõilmed läikimaie,
Laulis vilja välja peale,
Hõiskas õunad õunapuusse,
Sarapuisse pähkelida,
Laulis marjad visnapuusse,
Maasikad madalad murusse,
Sinikad samblasoosse,
Pohlakad palu äärtele,
Murakaida mätastelle,
Kobaraida pihlapuusse.
Laulis, et metsad mürasid,
Lagedad aga laksatasid,
Rägastikud raksatasid,
Kõrved vastu kostelesid.
Näkineiud, neitsikesed,
Noorta meesta nuttelesid.
Kolmas venda, vennikene,
Istus maha tammikusse,
Vanaisa ilumetsa,
Targa tamme hõlma alla;
Laskis laulu lendamaie,
Tugevama tõusemaie,
Vägevama veeremaie,
Tulisema tuiskamaie.
Laulis linnud lepikusse,
Laulukanad kaasikusse,
Laulukuked kuusikusse,
Mõistelinnud männikusse,
Targad linnud tammikusse,
Hõiskas puie latvadesse
Kägusida kukkumaie,
Tuvikesi tuikamaie;
Laulis rästad rägastikku,
Pesilinnud põõsastikku,
Lõokesed lagedalle,
Pääsukesed päevapaiste;
Laulis luiged lainetesse,
Pardid parve äärte peale,
Haned aga allikalle;
Hõiskas kena künnilinnu
Ööde iluks hõiskamaie,
Videvikul vilistama,
Enne koitu häälitsema.
Laulis, et mered mürasid,
Kaljud vastuje kärasid,
Puie ladvad paindusivad,
Mäekingud kõikusivad,
Pilved lausa lõhkesivad,
Taevas aga tarka kuulis.
Metsahaldja ainus tütar,
Metsapiigad peenikesed,
Kuldahiukseil näkineitsid
Nuttelesid noorta meesta:
Oleks see meesi meiega,
Kasvaks meile kaasaliseks!

Puie ladvul seistes päike,
Lahedama tuule õhku
Veeretelles õhtu vilu
Kuulutasid päeva kustu,
Lustipidamise lõppu;
Tuletasid meeste meelde
Kodu poole kõndimista.
Noorem venda, vennikene,
Kandis metsasaagi koormat,
Mis ei õlgasida muljund
Ega piinand pihtasida.
Mehed tõt′sid kolmekesi
Üle laia lagedate
Kiirel sammul kodu poole;
Seadsid silmad sihtimaie,
Suitsutähte tunnistama:
Kas ehk leelta keedukatel,
Pada auru välja paiskaks;
Aga suits ei tõusnud silma.
Mehed tõt′ sid kolmekesi
Üle laia liivikute
Kiirest kodu ligemalle;
Seadsid silmad sihtimaie,
Olvist suitsu otsimaie,
Leelta auru vaatamaie.
Aga suits ei tõusnud silma,
Ega paistnud leemepajalt
Avaldavat aurukesta.
Mehed jõudsid õue alla,
Veeresivad väravalle,
Läksid lendes üle muru
Usinasti ukse ette,
Läksid kiirest lävedelle.
Kustund tule kübemetest,
Suitsuahtrast leeaugust
Märkasivad mehepojad,
Kuidas leekuninganna,
Valvsail silmil tulevahti,
Kodunta ära kadunud.
Noorem poega pajatama:
"Jõgi jooksulta kõvera,
Teedekäigid läevad metsa,
Ei ole lugu õieti.
Õuevärav seisab valla,
Lahti jäänud toa uksed,
Võõrad sammud murupinnal
Kuulutavad kurba lugu,
Õnnetumat juhtumista."
Pojad puhusivad hääled,
Hõiked tuulde tõusemaie,
Saatsid vaiksel õhtu vilul
Kutsumista kauge′elle:
"Hüüa vastu, eidekene!
Kosta vastu, kullakene,
Laula vastu, linnukene,
Tõsta häälta, tedrekene!"
Aga eit ei teinud häälta,
Sõudnud vastu ei sõnakest.
Kostis vastu kõversilma,
Kutsus vastu laia kõrbi,
Laulis vastu laanemetsa,
Hüüdis vastu Hiiu saari,
Kukkus vastu Kuressaari.
Pojad puhusivad hääled,
Hõiked teist kord tõusemaie,
Saatsid vaiksel õhtu vilul
Kutsumised kauge′elle:
"Hüüa vastu, eidekene!
Kuku vastu, käokene,
Laula vastu, luigekene,
Tõsta häälta, tedretütar!"
Aga eit ei kostnud vastu,
Teind ei häälta tedrekene.
Kostsid vastu merekaldad,
Kukkusivad kaljuseinad,
Laulsid vastu merelained,
Hüüdis vastu tuulehoogu.
Pojad puhusivad hääled,
Kutsumised kolmat korda,
Saatsid vaiksel õhtuvilul
Kutsumised kauge′elle:
"Hüüa vastu, eidekene!
Kõõrutele, kodukana,
Laula vastu, kadund leski,
Kosta meie kutsu vastu,
Laste lahke laulu vastu!"
Aga eit ei kostnud vastu,
Teind ei häälta tedrekene,
Kõõrutand ei kodukana
Ega laulnud luigekene.
Kuhu hääli kuulunekse,
Sinna kaljud katkenekse,
Kuhu kutsu kostelekse,
Sinna metsad murdunekse,
Kuhu helki lendanekse,
Sinna lained langenekse,
Pilved pikalta lõhkevad.
Ei olnud leida eidekesta,
Kuulda kana kõõrutusta,
Kuulda tedre kudrutamist,
Käokese kukkumista
Kusagilta murumaalta,
Suuremasta samblasoosta,
Laia mere lainetesta,
Põõsastesta paksudesta
Ega kõrve keske′elta.
Õhk jäi vaikseks, tuuled tukku,
Uinusesse kõik see ilma.
Vennad läksid väravasta,
Läksid seltsis alla õue,
Kolmekesi koppelisse
Eide jälgi otsimaie,
Varga teeda vaatamaie.
Üks neist veeres vainiulle,
Teine kõndis koppelisse,
Kolmas merekalda peale.
Vanem venda, vennikene,
Kes see veeres vainiulle,
See ei leidnud eide jälgi
Ega saanud tunnismärki.
Teine venda, vennikene,
Kes see kõndis koppelisse,
See ei leidnud eide jälgi
Ega röövli radasida
Ega saanud tunnistähte,
Kuhu kana kadunekse,
Linnukene lendanekse.
Kolmas venda, vennikene,
Kes see läinud merekalda,
See sai selgeid märkisida,
Tõelikke tunnistähti,
Kuhu hella eidekene,
Kodukana kaotsi läinud.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Oli laintelt lootsikuga
Pagu-urka põgenenud;
Oli valvel vahikorra
Lainte langul lõpetanud,
Kus ta mitu pikka päeva,
Mitu pimedada ööda
Videviku viivitusel
Varga saaki valvamassa.
Meestel kasvas kartlik mure,
Mitu mõtet ema kohta:
Kas ehk kaval kosilane,
Pettelikku peiukene
Eite kippund kimbutama,
Varga küüsil võrgutama.
Vanem venda pajatelles
Pani sõna sõudevalle:
"Läki leiba võttemaie,
Õhurooga otsimaie,
Väsind keha karastama, -
Heidame siis puhkamaie:
Ehk saab usin unenägu
Eide jälgi näitamaie;
Lähme homme otsimaie!"
Teine venda pajatelles
Pani sõna sõudevalle:
"Sängi rüpes suikudessa
Võib ehk taevaliku tarkus,
Uku unes ilmutada,
Kuidas jälgi kaste kannul,
Udupilve palitusel
Kadund eidest kätte saame,
Kuidas kallist kodukana,
Lendu läinud linnukesta
Kulli küüsist päästa võime."
Pärast nõu pidamista,
Targa aru arvamista
Venitasid kaksi venda
Väsind keha karastama.
Noorem venda, vennikene,
Kalevite kallim poega,
Lese leina lepitaja,
Kurvastuse kustutaja,
Oli mõtteid teise teele,
Arvamisi iserada
Lendamaie läkitanud.
Kallis kangemehe poega
Nõnda mõtteid mõlguteli:
"Tänasida toimetusi
Ära viska homse varna!
Igal päeval omad ikked,
Tunnil omad toimetused,
Murekoorma muljutused,
Omad soovimuste sõuded.
Tahad tunnist tulu saada,
Õnnekesta õngitseda,
Ära võta aega viita,
Kauemini veel kõhelda.
Kiirelt käivad õnne sammud,
Viitjal viisi viletsusta,
Kõhelejal kuusi koormat,
Seitse salasõlmitusta."
Kalli eide kadumine
Kurvastas mehe meelekest,
Kurnas südant murekoorem.
Kui nüüd vennad kahekesi
Sängis selga sirutasid,
Siisap tõttas noorem poega
Üle läve ukse ette,
Kargas kergelt üle muru,
Veeres virgalt vainiulle.
Seal aga sammu seisatelles
Käänas siis isa kalmule.
Kalevite kallim poega
Astub isa haua peale,
Istub kalmukünka peale
Kurba südant kergitama.
Isa hauasta küsima:
"Kes see liigub peale liiva,
Kes see astub peale haua?
Sõmer kukub silma peale,
Kruusa langeb kulmudelle."
Poega mõistab, kostab vastu:
"Noorem poega, poisikene,
See′ p see liigub peale liiva,
See′ p see astub peale haua,
Istub mure muljutusel
Kadund isa kalmukünkal.
Tõuse üles, taadikene,
Ärka üles, isakene!
Tule teeda näitamaie,
Kuhu eideke kadunud!"
Isa kostab mätta alta,
Taati kalmusta kõneleb,
Mulla alta tõstab hääle:
"Ei või tõusta, poega noori,
Ei või tõusta, ei ärata!
Kalju rõhub peale rinna,
Kivi raske peale keha;
Kulmu katvad kullerkupud,
Silmi katvad sinililled,
Punalilled palgeida.
Tuuled juhtigu sul teeda,
Õhud õrnad õpetagu,
Taevatähed andku tarkust!"
Poega tõttas kiirel sammul,
Astme lennul mere poole,
Kõrge kaljukalda peale
Eide jälgi otsimaie,
Kadund kana püüdemaie.
Paik, kus enne seisnud paati,
Lootsik ala luuril olnud,
Seisis tühi kui pühitud.
Kalevite kallim poega
Vaatas kõrgelta kaljulta
Ehavalgel mere peale,
Laskis silmad lainetelle;
Vaatas, kuni silma kestis,
Vaate tiivad ulatasid:
Kas ehk kuskil merepinnal,
Laia lainte langutusel
Varga jälgi maha jäänud;
Kas ei kuskil tunnistähte,
Midagi ehk isemärki
Röövli riisumista näitaks:
Kas ei kadund eide kanda,
Jalavarvas märki jätnud,
Rada kuskil rajatanud?
Laine veeres laine jälil
Vetevooge veeretusel,
Kiigel kaldakalju vastu,
Lõhkes vahus kalda vastu,
Tuisatelles vetetolmu.
Aga muud ei märki olnud,
Sõnumeid ei keegi toonud,
Kes see täna lainte langul,
Vetepinnal veeretelles
Salateel käind sõitemassa.
Tähed taevasta sirasid
Lahkel silmal lainte peale,
Aga keelt ei olnud kuskil,
Sõna kellelgi ei suussa.
Nõnda langev laintemängi,
Vetepinna veerlemine
Ikka ühel ilul kiigub
Ega küsi iial, kes see
Täna tema niiskes rüpes,
Märjas kaisus surma leidnud.
Lainte kiikuv lustimängi,
Vete kena veerlemine,
Taevast vaatvad tähesilmad -
Need ei küsi meie rõõmu,
Küsi meie kurvastusi.
Laine veereb laine jälil,
Vetevooge veeretusel,
Kiigel kaldakalju vastu.
Lõhkeb vahus vastu kallast,
Tuisatelles vetetolmu,
Märga auru kallastelle,
Aga ei too sõnumida,
Kostmist iial küsijalle.
Laine veereb laine jälil,
Vetevooge veeretusel,
Kiigel kaldakalju vastu,
Lõhkeb vahtu vastu kallast.
Meie elulainekesed
Veeretavad õhtu vilul
Kõikudelles kalmukünka,
Mättamuru vaiba alla;
Tähesilmad vaatvad taevast,
Kuu vaatab kõrge′elta,
Päike paistab rõõmupalgel
Lahkujaida, magajaida.
Aga keelt ei ole kalmul,
Sõna iial tähte suussa,
Kuu ei oska kõneleda
Ega päike pajatada,
Küsijalle vastust anda.

Kuidas ikkagi on võimalik, et nõukaaegsest sügavalt patriootlikust noorest saab vanemas eas isamaa mahaparseldaja ?

Ei tea, aga tunduvad ikka nii 30 - 35 aastased olema, mingite erakondade noorliikmed.

Ma saan naeru tõttu kreepsu...

tundub et siin möllab FSB trollirobot sest midagi peale loosungite ei tule:)

isegi keskerakonna trollid on suutelised enamaks:)

Kuku, kägu, kuldalindu,
Häälitsele, hõbenokka,
Veeretele, vaskikeeli!
Kuku meile kuulutusi,
Häälitsele ilmutusi,
Veeretele lauluvara,
Ketra kuulutuse lõnga!
Kui ei kuku, kukun ise,
Pajatelen, pardikene,
Lasen, luike, laulusida,
Seitsmekordseid sõnumida
Vanast ajast veeremaie.
Üks on sõnum hülge suusta,
Teine lainte tütterelta,
Kolmas rannakaljudelta,
Neljas näkineidudelta,
Viies veteemandalta,
Kuues kuude kudujalta,
Seitsmes saare taadi suusta,
Saare eide mälestustest.
Kaljuseinad kuulasivad,
Lained laiad luurisivad,
Tähtesilmad tunnistasid:
Kuidas Kalevite poega
Julgelt eide jälgesida,
Kadund tedre teeradasid
Hobuta läks otsimaie,
Täkuta läks tallamaie,
Ilma ratsuta rändama.
Mõni mees jääks mõtlemaie,
Mõni naine nuttemaie,
Mõni piiga pisaraile,
Kui nad Kalevite poega
Suure mere sõudemisel,
Keset laiu laineida,
Vahus vete voodi′issa
Üksipäini ööde peidus
Salateel saaks silmamaie.
Kui ei kaldalt silma sihti,
Silma sihti, vaate voli
Kusagilta jälgi kannud,
Teederada tähendanud,
Kargas noormees kõrge′elta
Kaldaservalt lainetesse,
Vooge laia voodi′ isse,
Kohiseva vetesängi;
Sundis käsi sõudemaie,
Tagant jalgu tüürimaie,
Peas hiukseid purjetama.
Sõudis kiirelt Soome poole,
Tüüris otse Turja poole,
Purjeteli põhja poole;
Tõttas eite tabamaie,
Tetre paelust päästemaie,
Lindat lingust aitamaie.
Soovis Soome tuuslarida,
Tuuletarka tuuseldama,
Vargaküünta vemmeldama,
Röövelida rookimaie,
Et ei enam naisteröövi,
Neitsi vargel võrgutusi
Siia ilma sigineksi.

Vana Vanker, Rootsi Karu,
Põhjanaela, tähte poega,
Juhatasid siravsilmil
Taeva alta teederada
Minejalle merelaineil,
Näitasivad niisket teeda,
Märga rada Soomemaale,
Kõrge kaljuranna poole.
Mereteel ei ela tõlki
Kuskil külas, kõrtsidessa,
Ega ole osmikussa
Veteväljal kuskil vahti,
Kellelt teed võiks küsitella,
Õiendusta eksituses.
Tugev käsi lõhkus laineid,
Peksis laineid merepinnal,
Kiigutava vetekätki
Veereteli virka meesta,
Usinada ujujada
Langevate lainte turjal
Kaugemalle põhja poole,
Kaljuranna kallastelle.
Kalevipoeg, kangelane,
Lese leina lepitaja!
Ei sa tunnud tüdimusta,
Võimuselta väsimusta
Ega rammul raugemista,
Kui sa vagal teedekäigil
Eidekese jälgi a′asid,
Kadund tedre teeda käisid!
Tähed langesid ja tõusid
Omal viisil taeva veeres,
Põhjanaela pidas paika,
Vana vanker vankumata.
Tugev käsi lõhkus laineid,
Peksis laineid merepinnal,
Kiigutava vetekätki
Veereteli virka meesta,
Usinada ujujada
Langevate lainte turjal
Kaugemalle põhja poole,
Kaljuranna kallastelle.
Kalevite kallim poega
Kiirustelles kaugemalle
Tõttas eite tabamaie,
Röövlit kurja rookimaie.
Armu soovid südamessa,
Meelemõlgul kurjad mõtted
Karastasid kangelasta,
Et ei tüdind pikil teedel,
Väsind vesiradadella.
Juba sõela seisis servi,
Vardad veerdes valge vastu,
Kesköö võis ehk käsil olla,
Ehk küll kuskil kuulutaja,
Tunni sammu tunnistaja
Mereteel ei märki anna,
Miska mees võiks aega mõõta.
Ei siin laula Looja kukke,
Kõõrutele kanakene.
Kaladelle laulu kurku,
Sõna keelil sõlmitie.
Vetelainetelle veeres
Kerkidelles künkakene,
Sest sai lausa saarekene,
Kaunis tükki kuiva maada.
Kalev sõudis saare sihil
Kiirustelles kaugemalle.
Tugev käsi lõhkus laineid,
Peksis laineid merepinnal,
Kiigutava vetekätki
Veereteli virka meesta,
Usinada ujujada
Langevate lainte turjal
Kaugemalle põhja poole,
Sihtis saare ligidalle.
Kalevite kallim poega
Soovis puhkepaika saarel,
Hingetõmbamise mahti
Vähe aega ette võtta.
Tugev käsi lõhkus laineid,
Peksis laineid merepinnal,
Kiigutava vetekätki
Veereteli virka meesta
Kiirest saare kalda alla.
Kalevite kange poega
Siruteli väsind selga,
Vesil vettind külgesida
Vastu kaljurüngastikku,
Istuteli isteluida
Sammeldanud kivi sülle,
Kaljupingi keske′ella,
Jättis jalad ripakille,
Varbad vete veeretille,
Labad lainte laugudelle,
Kedrad vooge kiigutuseks,
Mereveele mängituseks.
Püüdis puhku pisukesta
Laugusida kokku lasta,
Tunni poole tukutelles,
Veerand tundi suikes viita.
Varem veel kui unevoli,
Suigu magus sünnitaja,
Vaimusilma varjutelles
Meelemärkamista mattis,
Võimust mehe üle võttis:
Värisesid ööde vaikest,
Pimeduse varjupõuest,
Rahusüle sügavusest
Laulukeermed kerkimaie,
Kargasivad kõrvadesse;
Piiga kena pillikene,
Neiulikku noori hääli,
Laululinnu lõksutused
Nõnda kulda kukkusivad
Kui see kägu kuusikussa,
Künnilindu lepikussa.
Kalevite kange poega
Keeras kõrvad kuuludelle:
Kas see kägu kukub kulda,
Alta hammaste hõbedat,
Pealta keele penningida,
Keskelt keele killingida?
Piiga laul aga pajateli,
Noori kukku kostis nõnda:
"Kaugella on minu kaasa,
Vete taga armukene,
Kaugel on, kaugella nähikse;
Vahel palju vastalisi:
Meri laia ja lageda,
Viisi järveda vesista,
Kuusi kuiva nõmmikuda,
Seitse sooda sitke′eda,
Kaheksa karja-aruda,
Üheksa hüva jõgeda,
Kümme külma allikada,
Kakskümmend muuda kinnitusta.
Saa ei siit mina minema
Ega saa tema tulema;
Saa ei kuuski teda kuulda,
Nädalas ei teda näha,
Saa ei aastas tema armu,
Armukaisu haudumista,
Sõbra rüpe soojendusta.
Kaugella on minu kaasa,
Vete taga armukene;
Kaugel on, kaugella nähikse,
Vahel palju vastalisi,
Vee ja kuiva kinnitusi.
Tuul tal viigu tervisida,
Aja tiivad armusida,
Pilved pikkada igada,
Lained lahkeid elupäevi,
Vihmasagar saadikuida,
Taevas tarka meelekesta!
Kui on õnne, siis elagu;
Kui on terve, tehku tööda!
Nii mitu tervista temale,
Kui mitu mõteta minulla,
Nii mitu tervista temale,
Kui mitu soovida südamel;
Nii mitu tervista temale,
Kui on lehti lepikussa,
Kaseurbi kaasikussa,
Kuuseokkaid kuusikussa;
Nii mitu tervista temale,
Kui on laineida merella,
Kui on tähti taeva′ assa!"
Kalevite kallim poega
Siruteli kaelasooni
Kena laulusõnu kuuldes:
Kas ei kallist kukkujada,
Laulurikast linnukesta,
Sõnalista sõstrasilma
Neiukest saaks nähtavalle?
Öine pimeduse varju,
Udu umbne kuuekene
Kattis saarekese kinni.
Läikivada tuleleeki
Ühest kohast üksikuna
Tõusis üles tamme alta,
Lehtis tamme ligidalta.
Tule paistuse piirdel
Istus ilus laululindu,
Kuldanokka neiukene.
Käharhiuksed katsid kaela,
Krookes käiksed kõrget rinda.
See′p see laulis linnukeeli,
Künnilinnu lõksutusel,
See′p see salaleinamista,
Igatsusta ilmuteli,
Istus helel tulepaistel
Õitselise valvamisel:
Vahtis eide lõuendida,
Mis seal murul laialisti
Päeva paistel pleekisivad,
Ööde vilul haudusivad,
Mis ta ise pikal talvel
Kedral lõngaks keerutanud,
Mis ta ise hiljemini
Kangasjalgella kudunud,
Lõuendiksi lõksutanud.
Käed küll kangasta kudusid,
Sõrmed niisi nõtkutasid,
Jalad suksi sõtkusivad,
Suu aga seadis laulusida.
Kalevite kallis poega
Hakkas vastu hõikamaie,
Laulu teista loomaie,
Piiga laulu pilgatelles
Seadis sõnad sõudevalle,
Värsid nõnda veeremaie:
"Mis sa kauget kahetsedes,
Vetetagust vesilaugel
Lesena lähed leinama?
Miks sa, piiga peenikene,
Peigu ligemalta põlgad?
Ligi on, ligi nähikse,
Ligemal on kallim kaasa,
Armsam hauduvada kaissu.
Ei ole vahel vastalista
Ega kuskil kinnitusta;
Ei ole vahel laia merda,
Kinnitavaid järvesida,
Ei ole kuivi nõmmikuida
Vahel kuskil nõlgatille;
Ei ole karja-arusida,
Ei ka hüva jõgesida
Ega külmi allikaida.
Ligi on, ligi nähikse,
Ligimail on parem peigu,
Siinap soojem armukaissu,
Siinap rikkam rõõmurüppe.
Ligi on, ligi nähikse,
Ligi parem peiukene,
Kangem meesi kuulsast külast,
Parem poissi, perepoega.
Kõrged koivad, laiad oimud
Kandsid teda lainte kiigul,
Veeretasid vetevoogel
Salamahti saare randa,
Saare piigadelle õnneks,
Saare tütarde tuluksi."
Saare piiga, peenikene,
Küll sa kuulisid petis-kukku,
Petispoisi pajatusta,
Küll sa tahtsid tasakesi
Näha laulukukekesta,
Poolil pilul poisikesta,
Kes see laulu laksatanud.
Küllap, vaene, kogemata
Astusid ehk argsel sammul
Luuridessa ligemalle;
Astsid sammu, astsid kaksi,
Kogemata kümme sammu,
Teademata teise kümne,
Arvamata veel ehk sada,
Mõistemata mitu peale;
Tahtsid lauljat tunnistada:
Kas tuli Soomest sugulane,
Ehk kas Virust viinakruusi,
Kosilane kihladega?
Saare piiga, peenikene!
Püüa pakku põgeneda:
Enne kui sind vaate vangi
Silm saab kinni sidumaie,
Et ei pääse paigastagi,
Kohastagi kanakene!
Saare piiga, peenikene
Nägi murul noore mehe,
Nägi kaldal kangelase,
Läks siis vähe ligemalle.

Ööde vilul viibidelles
Saivad sõnu sahkamaie,
Juttu lausalt lahutama,
Kuni armu kütkendused,
Varsti sõpruse sidemed
Südant saivad sulatama,
Meelta metsa eksitama.
Saare piiga, peenikene,
Istus ise mehe kõrva,
Langes lapse rumalusel
Kogemata kalda peale,
Sammeldanud kivisängi.
Saare piiga, sõstrasilma!
Mis sul veeres vigastusta?
Mis sa kisal kiljatama,
Pisarate kaebepillil
Hakkas abi hüüdemaie?
Kas sind Kalevi kaisussa,
Armusüle haudumisel
Niuetest ehk niksatie,
Labaluust ehk naksatie,
Puusaluida pigistati?
Mis sul tüli tehtanekse,
Mis sul viga sünnitie?
Isa kuulis tütre kisa,
Ema lapse kiljatusta;
Ärkasivad une ikkest,
Pääsid magamise paelust,
Esiotsalt arvatelles,
Kas ehk kuri unenägu
Petissõnu pajatanud.
Aga piiga pisarpilli,
Kaebamise kiljatused
Kõlasivad ärkvel kõrva.
Saare taati tõusis sängist,
Tuli välja voodi′ista,
Võttis kätte vembelada,
Kargas lugu kuulamaie,
Viga ise vaatamaie:
Kas ehk poissi pettusella,
Röövel kurjal riisumisel
Eide vara tütterelta
Ööde varjul varastanud?
Kui nüüd saare taadi silmad
Kange mehe kaldal nägid,
Kukkus vemmal valjust pihust,
Suri sõna keelepaelul
Ehmatuse hirmu alla,
Kartus nägu kahvateli.
Tütar noori seisis norgus,
Parti kurba parve ääres,
Ega tõstnud arga silma,
Pisarraskeid laugusida,
Punepaisul palgeida
Mitte ülesse murulta,
Ega sahand sõnakesta.
Kalevipoeg, kangelane,
Istukili kaljurünkal
Sammeldanud kivi süles
Küsis taadilt kartuseta,
Kas ehk eile õhtul hilja
Soome tuuslar, tuuletarka,
Virust tulles veeretelles,
Kodu poole purjetelles
Saarest mööda oli sõudnud.
Saare taati kostis vastu:
"Ei ole näinud, vennikene,
Tuuletarka-tuuslarida
Minu silma mitmel päeval,
Mitte mitmel nädalalgi.
Ütle, võõras vahva meesi,
Kus sul kodu, kasvupaika,
Lapsepõlve pesakene!
Kes sind sugul sigitanud,
Ilma peale ilmutanud?
Kelle ema rikas rüpe,
Paisutelev rinnapiima
Kanget poega kosutanud?
Nii kui jumalikku idu,
Vägev taaralaste võsu
Paistab sinu palgeilta,
Sirab välja silmadesta,
Kasvab keha kombeista."
Kalevite poega mõistis,
Kavalasti vastu kostis:
"Viru ranna viirudella,
Harju kaljuharjadella,
Lääne ranna liivikuilla
Mõnda teeda tallatie,
Mitu rada rajatie,
Astmejälge armitie.
Üks on rada koduteeda,
Tallermaada tuttavada,
Armsam mulle astmejälgi,
Mis mind isa õue alla,
Eide armu koppelisse,
Venna vainu väravasse
Kõige kiiremalta kannab.
Sealtap tammi tüvest tõusin,
Kasu kännusta kasvasin,
Võsu juuresta võõrdusin.
Seal mul lapsekätki seisis,
Sealap pesa kalju peidus;
Sinna mängi mälestused
Murupinda maha jäivad.
Sugulla mind sigitanud,
Ilma peale ilmutanud
Tugevate meeste taati;
Rikasrüpel eidekene,
Paisuvrinnal piima andja
Kasvas Lääne lepikusta,
Tõusis ta tedremunasta.
Näed sa jumalikku idu,
Taaralaste vägev-võsu.
Arva, kas ei ainuüksi
Kalevite kange taati
Võinud poega pillutada,
Võsukesta istutada?
Ehk võib viimne äbarikku,
Lese Linda pesamuna,
Seista sinu silma vaatel?"
Saare piiga, peenikene,
Kuulas kohkel võõra juttu,
Kahvateli surnukarva,
Kui ta isaks Kalevida,
Lindat emaks tunnistanud.
Ehmatanud hellakene,
Saare piiga, peenikene,
Liugles kalda ligemalle,
Äkilise serva peale,
Sealap sammu komisteli,
Sealap piiga libastelles
Üle kaela merre kukkus,
Langes laia lainetesse,
Mere põhja sügavasse.
Laine kattis lapsukese,
Vesi mattis piigakese,
Kattis, mattis noorukese.
Laine kattis, vesi mattis
Saare eide silmatera,
Saare taadi tuvikese.
Isa tõstis hädakisa,
Appihüüdemise häälta.
Kalevipoeg kargas merre,
Liugles lainevaiba alla
Kadund kana otsimaie,
Uppund neidu aitamaie,
Laine kaisust lunastama.
Aga lainte laia rüpe,
Vete vilu voodikene
Pidas kinni piigakesta
Ega annud armukesta
Märjast kaisust enam välja.
Kalevipoeg tõstis peada,
Kaela laia lainetesta,
Hüüdis kaldal ootajalle,
Pajatas piiga taadile:
"Jumalaga, saare taati,
Jumalaga, isa kurba!
Tütar sinul sattus vette,
Ema minul varga võrku;
Viletsad me, vennikesed,
Õnnetumad ühevõrra!" -
Nõnda pajatelles pistis
Kalevite kallim poega
Kiirel oimul ujumaie,
Saarest ära sõudemaie.
Vahutaval lainte veerul,
Lainte kiigul, tuule viigul
Kadus kangelase poega
Saare taadi silma eesta.
Tugev käsi lõhkus laineid,
Peksis laineid merepinnal;
Kiigutava vetekätki
Veereteli virka meesta,
Usinada ujujada,
Langevate lainte turjal
Kaugemalle põhja poole,
Kaljuranna kallastelle.
Saare taadi kisa peale,
Appikutsumise kannul
Tõttas sängist saare eite,
Tõttas häda tunnistama,
Juhtund lugu vaatamaie.
Oh mu hella eidekene!
Miks sa soojast sängist tulid,
Varjuvaiba katte alta?
Kurbus-külmad kuulutused,
Jääkülmad ilmutused,
Raherasked avaldused
Saavad südant kohmetama,
Verda soontes tarretama.
Laintes sinu lapse sängi,
Vetes kulla voodikene,
Kalakudus hella kätki,
Meres marjukese kamber.
Laintest ei saa lapsehoidjat,
Veest ei vibu vibutajat,
Kalakudust ei kaitsejat
Ega merest mängitajat.
Oh mu hella eidekene,
Miks sa vara voodist tulid,
Enne koitu sängi kaisust
Surmasõnumida kuulma?
Keda sina, eidekene,
Kallil kombel kasvatanud,
Suu juures suigutanud,
Hellal piimal imetanud,
Armukaisul kosutanud,
Kahel käel kiigutanud,
Magab külma lainte alla,
Märjas sängis merepõhjas.
Oh mu hella eidekene,
Tee sa reha pikal varrel,
Tee sa rehapulgad pikad,
Rehavarsi vanast vasest,
Pulgad tugev-teraksesta:
Mine merda riisumaie,
Laineida äigamaie,
Kõntsast loogu kiskumaie!
Võta, taati, uued võrgud,
Võta noodad tugevamad,
Mine õnne katsumaie:
Kas ehk leiad tütre jälgi,
Püüad piiga lainetesta,
Merepõhja sügavusest!

Läksid merda pühkimaie,
Merepõhja riisumaie,
Laintest loogu võttemaie;
Rehad käessa pikal varrel,
Rehapulgad väga pikad.
Varred rehal on vasesta,
Rehapulgad teraksesta,
Rehapide rauast tehtud.
Mis seal tõusis pühkmetesta,
Mis seal kasvas riismetesta?
Tammi tõusis pühkmetesta,
Kuuski kulla riismetesta.
Viisid tammi koduje,
Kandsid kuuse koppelisse.
Läksid merda pühkimaie,
Merepõhja riisumaie,
Ääresida äigamaie;
Rehad vaskised käessa,
Rehapulgad teraksesta,
Rehapide rauast tehtud.
Mis seal tõusis pühkmetesta,
Mis seal kasvas riismetesta?
Pühkmeist tõusis kotkamuna,
Riismetesta raudkübara;
Panid muna kübarasse,
Kandsid koju kamberisse.
Läksid merda pühkimaie,
Merepõhja riisumaie,
Mereääri äigamaie,
Mereurkaid uurimaie.
Mis seal tõusis pühkmetesta,
Mis seal kasvas riismetesta?
Pühkmetesta tõusis kala,
Riismeist hõbekausikene.
Panid kala hõbekaussi,
Kandsid koju kelderisse.
Läksid merda pühkimaie,
Merepõhja riisumaie,
Laintest loogu võttemaie,
Mereääri äigamaie,
Mereurkaid otsimaie:
Kas ei leiaks kodukana,
Lainetesse kukkund lasta?
Kuulge, kuulge, kurvad kõrvad,
Mis seal laulab lainetesta?
Kuulge, kuulge, kurvad kõrvad,
Mures muljutud südamed:
Mis seal merel häälitsemas,
Laintelangul laulemassa,
Vete veerdel vilistamas?
Kohiseva lainte keskelt
Pääses lugu liikumaie,
Sügavasta meresängist
Sõnad nõnda sõudemaie:
"Neiu läks merda kiikumaie,
Lainetesse laulemaie;
Pani kingad kivi peale,
Paatrid pikale pajule,
Siidilindid liiva peale,
Sõrmuksed sõmera peale;
Hakkas merda kiikumaie,
Lainte lugusida laulma.
Mis see välkusi meresta,
Mis see läikisi lainetesta?
Kuldamõõk meresta välkus,
Hõbeoda lainetesta,
Vaskne ambu kalakudust.
Läksin mõõka võttemaie,
Hõbeoda püüdemaie,
Vaskist ambu õngitsema.
Tuli vastu vanameesi,
Vanameesi, vaskimeesi,
Vaskikübara peassa,
Vaskisärki tal seljassa,
Vaskivööke niude ümber,
Vaskikinda′ad käessa,
Vaskisaapa′ad jalassa,
Vaskikannuksed saapassa,
Vaskikilbid pannalvöölla,
Vaskikirjad kilpidella.
Vaskikeha, vaskikaela,
Vaskisuu ja vaskisilmad.
Vaskimees neiult küsima:
"Mis teeb mõrsja meressa,
Väike vete lainetessa,
Kodukana kalakudus?"
Neidu mõistis, vastu kostis,
Pajateli pardikene:
"Läksin merda kiikumaie,
Lainetesse laulemaie;
Nägin kuldamõõga välki,
Hõbeoda varre läiki,
Vaskse ammu hiilgamista;
Tahtsin mõõka taga nõuda,
Hõbeoda lunastada,
Vaskist ambu ostaneda."
Vaskimeesi vastu kostis,
Vaskikeelilla kõneles:
"Kuldamõõk on Kalevite,
Hõbeoda Olevite,
Vaskiambu Sulevite
Varjul hoietud varandus.
Vaskimees on vara vahti,
Kuldamõõkade varjaja,
Hõbeoda hoidija,
Vaskiammu kaitseja.
Tule kaasaks vaskiselle,
Kodukanaks mõõga vahil′,
Õhtumängiks oda hoidjal′,
Ammu kaitsjal′ armukeseks:
Siis saad kalli kuldamõõga,
Hõbedast Olevi oda,
Vaskse ammu kingituseks,
Kihla pandiks kallid anded."
Neidu mõistis, vastu kostis,
Pajateli pardikene,
Lõksateli luigelindu:
"Põllume′e tütar peenikene,
Talume′e tütar tallekene
Leiab mehi kuivalt maalta,
Peigu põllume′ e sugusta,
Kaasa leivame′ e külasta."
Vaskimeesi naeratie,
Neidu jalga komistie,
Komistie kogemata,
Libastas libedal liival,
Sattus salahaudadesse,
Kukutas kalakudusse,
Mereurkasse udusse,
Lainte laia kamberisse.
Vesi võitis neiukese,
Lained katsid lapsukese,
Kudu kodukanakese.
Isa tõttas otsimaie,
Ema tõttas otsimaie,
Kadund jälgi kuulamaie:
Kus see kallis kana jäänud,
Kenam õue hanekene?
Kas on kulli, kurja lindu,
Kas ehk vares, vargalindu,
Kas ehk petis peiukene
Kana viinud pesa varjust,
Hane ujumise paigast,
Piiga peidetud kamberist? -
Leidsid kingad kividelta,
Paatrid pikalta pajulta,
Leidsid lindid liivikulta,
Sõrmuksed sõmera pealta,
Ehted pajuoksadelta -
Neidu noorta ei leietud,
Kallist kana ei silmatud.
Neidu noori, tütar kallis
Nende silmil nägemata.
Neidu nõrkes mere põhjas,
Kana kallis kudus suikus,
Uinus lainte kamberissa.
Hakkasid neidu hüüdemaie,
Kallist kana kutsumaie:
"Tule koju, tütrekene!
Tõtta, kana, kamberisse,
Rutta koju, kullakene!"
Tütar mõistis, vastu kostis,
Vari merelta kõneles,
Leinahääli laineista:
"Või ei tulla, taadikene!
Ei ma pääse, eidekene!
Vete koorem vaevab kulmu,
Lainte raskus silmalaugu,
Meri sügav südameda.
Läksin merda kiikumaie,
Lainetesse laulemaie,
Vete pinnal pajatama;
Panin kingad kivi peale,
Paatrid pikale pajule,
Siidilindid liiva peale,
Sõrmuksed sõmera peale,
Ehted pajuoksadelle.
Hakkasin merda kiikumaie,
Laintelugu laulemaie,
Vetelugu veeretama,
Kuldamõõka meres välkus,
Hõbeoda laines läikis,
Vaskiambu vastu hiilgas;
Mina mõõka võttemaie,
Hõbeoda püüdemaie,
Vaskist ambu tabamaie.
Tuli vastu vanameesi,
Vanameesi, vaskimeesi;
Vaskikübara peassa,
Vaskisärki seljassa,
Vaskised kindad käessa,
Vaskised saapad jalassa,
Vaskikannuksed saapassa,
Vaskivööda niude ümber,
Vaskikilbid vööde küljes,
Vaskikirjad kilpidella;
Vaskikael ja vaskikeha,
Vaskisuu ja vaskisilmad.
Vaskimees neiulta küsima:
"Mis teeb mõrsja meressa,
Väikene vete lainetes,
Kodukana kalakudus,
Hani mereurka udus?"
Mina mõistsin, kohe kostsin,
Pajatelles pardikene,
Kõõrutelles kanakene,
Hõbenokka linnukene:
"Läksin merda kiikumaie,
Lainetesse laulemaie,
Vete veerel vilistama;
Nägin kuldamõõga välki,
Hõbeoda varre läiki,
Vaskse ammu hiilgamista:
Tahtsin mõõkada tabada,
Hõbeoda lunastada,
Vaskset ambu ära osta."
Vaskimeesi vastu kostis,
Vaskikeelella kõneles:
"Kuldamõõka on Kalevite,
Hõbeoda Olevite,
Vaskne ambu Sulevite
Varjul hoietud varada.
Vaskimees on vara vahti,
Kuldamõõga varjaja,
Hõbeoda hoidija,
Vaskse ammu kaitseja."
Vanameesi, vaskimeesi,
Tahtis kaasaks mind kosida,
Kodukanaks meelitada,
Kaisulinnuks kasvatada;
Pakkus kihlaks kuldamõõka,
Salapandiks hõbeoda,
Vaskiambu armu andeks:
Kui ma temale läheksin,
Kätta vanale annaksin. -
Mina vastu tõrkumaie,
Oma paiga peiukesi,
Oma koha kosilasi
Tema vastu kiitlemaie.
Vaskimeesi naeratie.
Minu jalga komistie,
Libastas libeda liivale,
Sattus salahaudadesse,
Kukutas kalakudusse,
Mereurkasse udusse.
Vesi võitis neiukese,
Lained katsid kanakese:
Sinna, noori, ma nõrkesin,
Sinna, kana, ma kadusin,
Linnukene lingu läksin,
Vähki natassa veeresin.
Läksin merda kiikumaie,
Lainetesse laulemaie,
Vetelugu vilistama,
Kuldamõõka püüdemaie,
Hõbeoda otsimaie,
Vaskiambu õngitsema.
Seal mu jalga komistie,
Sattusin salahaudadesse,
Kukkusin kalakudusse,
Mereurkasse udusse.
Sinna ma, kana, kadusin,
Sinna, linnuke, suikusin,
Sinna, noori, ma nõrkesin,
Sinna, lilleke, närtsisin!
Ära nuta, eidekene!
Ära kaeba, taadikene!
Merella on minul koda,
Lainte all mul salatare.
Läksin merda kiikumaie,
Lainetesse laulemaie,
Vetelugu vilistama:
Sattusin salahaudadesse,
Kukkusin kalakudusse,
Mereurkasse udusse,
Sinna ma, kana, kadusin,
Sinna surin, linnukene,
Sinna, noori, ma nõrkesin.
Sinna, lilleke, närtsisin,
Sinna, sõstrasilm, suikusin.
Ära nuta, eidekene!
Ära kaeba, taadikene!
Merella on minul koda,
Lainte all mul salatare,
Kalakudus kambrikene.
Läksin merda kiikumaie,
Lainetesse laulemaie,
Läksin mõõka tabamaie,
Hõbeoda otsimaie,
Vaskist ambu võttemaie;
Põlgasin vaskipeiukest:
Vaskimeesi naeratie.
Kukkusin kalakudusse,
Mereurkasse udusse.
Sinna ma, kana, kadusin,
Sinna surin, linnukene,
Sinna, noori, ma nõrkesin,
Sinna, lilleke, närtsisin,
Sinna, sõstrasilm, suikusin,
Sinna, neitsike, uinusin.
Ära nuta, eidekene!
Ära kaeba, taadikene!
Merella on minu koda,
Alla lainte salatare,
Kalakudus kambrikene,
Mereudus pesakene.
Läksin kuldamõõgakesta
Lainetesta tabamaie,
Hõbeoda otsimaie,
Vaskiambu võttemaie:
Sinna ma, kana, kadusin,
Sinna surin, linnukene,
Sinna, noori, ma nõrkesin,
Sinna, lilleke, närtsisin,
Sinna, sõstrasilm, suikusin,
Sinna, neitsike, uinusin,
Sinna, tuvike, tarretin.
Ära nuta, eidekene!
Ära kaeba, taadikene!
Merella on minul koda,
Alla lainte salatare,
Kalakudus kambrikene,
Mereudus pesakene;
Minul on vilulla voodi,
Vete niiske sängikene,
Kena kätki lainetessa.
Alevid mind viibutavad,
Kalevid mind kiigutavad,
Sulevid mind suigutavad."

pioneerid ja oktoobrilapsed olid vist enamus kõik lapsed. nad päris täpselt ei teadnudki, miks neil need tähekesed rinnas ja kaltsud kaelas on. komsomoliks aga enamus neist enam ei hakanud, kui omal mõistus pähe tuli ja prioriteedid paika said. eks needsamad tolleaegsed komsomolid siin sind mõnitavadki. pakun et enamus siin 30-40aastased. nooremad õpivad, reisivad või rabavad tööd teha.

tolleaegsed komsomolid või nende järeltulijad.

50pluss vanurid ilmselt ka. ühesõnaga noored vaevalt siin räuskaks. ikka kas vanemad või nooremas keskeas keskpärased tõusikud.

kujutan ette kui Helmed seda teemat näeks, siis hakkaks vist laginal nutma kui lollid ta partei liikmed on:)

Arnold Rüütel ja Mart Helme on muidugi nooremad kui 50:)
sellised klounid ongi ekrelased:)

Päike paistis puie ladvul,
Õhtu õlal ripakille,
Väsind varjud venitasid
Vaikusvaipa üle muru,
Rahu rüüdi metsadelle;
Leinakase lehiskaisust,
Muretishaava rüpesta,
Kuuse kuldakübarasta
Hüüdis üksik laululindu
Päeva lõpetuse lugu,
Hüüdis õhtu viludusel
Loojal′ kiitust ilmutelles,
Tänu targema taadile.
Kalevipoeg, kangelane,
Kui oli pääsend une paelust,
Väsimuse volidusest,
Hakkas silmi selitelles,
Laugusida lauhutelles
Arvamisi arutama,
Tahtis meelde tuletada,
Möödaläinut mälestada,
Mis kui närtsind unenägu,
Kolletanud kujukene
Tema luulemises läikis.
Viimse aja sammu-astmed
Polnud selget jälge jätnud.
Sügiseses udusombus,
Põualises pilvesuitsus
Seisid eilsed sündimised:
Kas ta Soomes ehk kas Saares
Pikki lustisid pidanud,
Kas tal Turgist tulnud tüli,
Taplust olnud Tuura rajal,
Sest ei teadnud tema selgest.
Sepa poja surmamine,
Vaga vere valamine
Ei teind muretise mulju
Ega kahetsuse koormat.
Kallis Kalevite poega
Tõttas jälle tõukamaie,
Kiirel kihul rändamaie,
Kuni küngas jõudis kätte,
Kust ta tulles mööda käinud.
Kõndis päeva, kõndis kaksi
Läbi laiu lagedaida,
Jõge mööda, mäge mööda,
Läks siis laiast laanest läbi,
Kõndis tüki kolmat päeva
Pikal sammul ranna poole.
Merekaldal kalju kütkes,
Kindlas ahelate kütkes
Seisis tuuletarga lotja,
Tuuslar-taadi paadikene.
Kalevite poega võttis
Surmas hangund sortsilase
Paadikese päranduseks,
Võttis laeva lepituseks,
Et ei olnud eite leidnud.
Kalevite kallim poega
Päästis lahti paadikese
Ahelate kütkendusest;
Istus ise lootsikusse,
Võttis mõlad võimsa kätte,
Hakkas kiirul aerumaie,
Kodu poole püüdemaie,
Pani purjed paisumaie,
Riided tuulde rippumaie.
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole.
Vete pinnal mängis mõla
Sõudja sunnil kiirustelles,
Teine käsi pidas tüüri,
Et ei paati teelta pääse.
Kalevite poeg ei väsi;
Piht on mehel pihlakane,
Õlanukid õunapuusta,
Käsivarred vahterased,
Küünarnukid künnapuusta,
Sõrmelülid sõsterased,
Sõrmeküüned kuslapuised,
Raudarammu kõiges kehas.
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole.
Kalevite poega laulis:
"Läksin merel′ mängimaie,
Lainetesse laulemaie,
Aerud kuldased käessa,
Hõbedasta aeruvarred.
Mis mull′ vastu juhtunekse?
Tuli vastu pardiparvi,
Alla lainte lagleparvi,
Peale lainte luigeparvi,
Keskelt kena haneparvi.
Läksin merel′ mängimaie,
Lainetesse laulemaie,
Aerud kuldased käessa,
Hõbedasta aeruvarred.
Mis mull′ vastu juhtunekse?
Vastu tuli kolme laeva:
Üks oli noorte naiste laeva,
Teine targa naiste laeva,
Kolmas noorte neiukeste,
Kena piigade paadike.
Seal oli palju piigasida,
Sõstrasilma sõsaraida,
Tüdrukuid tosinakaupa;
Kuldakindad neil käessa,
Hõbesõrmuksed sõrmessa,
Siidisärgid neil seljassa,
Udukirjad käikseilla,
Kallid taalrid kaela ümber,
Sõled suured rindadella,
Pärjad peassa päevakirja.
Uhked neiud ülekaupa
Hakkasid mind armastama,
Kurjast mulle kippumaie.
Mina vastu kostelesin:
"Olge vaita, kanakesed!
Jätke nuttu, nukrad linnud!
Küllap tuleb õnneõhtu,
Pääseb paistma parem päike,
Kus teil õnned õitsevad,
Tõusvad teile poolekesed,
Kasvavad teil kaasakesed,
Kuhu teil õnned osanud,
Kuhu teil jaod jaetud;
Kalevist ei kasva kaasat,
Ei sest poisist teie poolta."
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole;
Vete pinnal mängis mõla
Sõudja sunnil kiirustelles,
Teine käsi pidas tüüri,
Et ei paati teelta pääse.
Vinged meretuulekesed
Viisid paati Viru poole,
Lõuna vastu lootsikuda.
Vinged meretuulekesed
Päästsid peada liigu purjust,
Humalaviha hullusest;
Siiski selget seletusta
Viimsest vaenulikust pidust,
Sepa kojas tõusnud tülist
Kangelasele ei saanud.
Mis siin lugu tõendasid,
Olid tundsad veretähed,
Verejäljed mõõga küljes,
Veremärgid vammuksessa.
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole.
Juba keskiööde kate
Peitis kinni merepinda,
Juba sõela seisis servi,
Vardad vastu valge′eda,
Kui üks kerkiv kujukene
Merepinnal üles paisus.
Kalevipoeg, kangelane,
Tundis tähtsa saare kalda,
Kus ta tulles kogemata
Saare neidu sõbrustanud,
Armu kaisus kiigutanud.
Piiga laulud, piiga armud,
Piiga kisakiljatused,
Kole merrekukkumine,
Lainetesse uppumine
Tulid kangelase meelde,
Segasivad mõtted sompu,
Murdsid meele muredelle.
Kalevite kallim poega
Tahtis tasaselta sõudes
Saare rannast mööda sõita,
Kartis isa kurvastada,
Hella eite ehmatada,
Kes veel lille leinasivad,
Neidu noorta nuttasivad.
Kuule, kuule, mis sealt kostab,
Mis seal laulab lainte langul?
Eks see ole piiga helin,
Neitsikese noore laulu,
Kadund kana kõõrutused,
Mis seal tõuseb lainetesta,
Kerkib vaiksest vetevoodist?
Kalevipoeg sulges sõudu,
Pani aerud ääre peale,
Paadi serva puhkamaie,
Hakkas lugu kuulamaie.
Piiga vari vete peidust
Helkis aga lainetesta,
Vilistas kui vesilindu,
Pajatas kui pardikene:
"Neiu läks merre kiikumaie,
Lainetesse laulemaie,
Laps läks meelta lahutama,
Ülekohtu unustama,
Kurbusida kustutama.
Veli sõidab vete veerul,
Sõidab laia lainetella,
Sõsar suigub salasängis
Peidukambri sügavuses.
Mis seal läigib lainetessa,
Mis seal välgub vete pinnal;
Mõõka läigib lainetessa,
Veri välgub vete pinnal;
Paneb lained lõkendama,
Neiu palged punetama.
Oh sa venda vereahne,
Armul eksind poisikene!
Miks sa vagalista verda
Vihal läksid valamaie?
Miks sa kodukanakesta,
Oma taadi tuvikesta
Murul pidid muljumaie?
Läksin merre kiikumaie,
Lainetesse laulemaie,
Laps läks meelta lahutama,
Ülekohut unustama,
Kurbusida kustutama.
Mis seal läikis lainetelta?
Veri läikis lainetelta.
Veli sõitis vete pinnal,
Mõrtsukmõõka läikis puusas,
Veri välkus mõõga küljes,
Pani lained lõkendama,
Neiu palged punetama,
Närtsind lille õilmitsema.
Sõsar suigub salasängis
Vete vilu vaiba alla,
Lainte kätki kiigutusel.
Oh sa vereahne venda,
Armul eksind poisikene!
Miks sa vagalista verda
Vihal läksid valamaie?
Miks sa kodukanakesta,
Oma taadi tuvikesta
Murul pidid muljumaie,
Noore rahu raiskamaie,
Sõsarada sundimaie
Surmasängi suikumaie?
Kahekordne verevõlga
Velje rahu rikkumassa.
Veli aga sõidab vete pinnal,
Sõsar suigub salasängis,
Vete vilu vaiba alla,
Lainekätki kiigutusel.
Veljel rasket võitlemista,
Rasket võla vastamista
Vaga vere vaigistuseks,
Ülekohtu kustutuseks,
Liiatööde lepituseks,
Mis ta korra kogemata,
Teise korra tahtemata
Võlakoormaks veeretanud.
Oh sa vilets veljekene,
Pikk on sinu võlapõlvi!
Läksin, neidu noorukene,
Merekalda mängimaie,
Lainetesse laulemaie,
Paha tuju puistamaie:
Sinna ma, kana, kadusin,
Sinna surin, linnukene,
Sinna, noori, ma nõrkesin,
Sinna, lilleke, närtsisin!
Ära nuta, eidekene!
Ära kaeba, taadikene!
Merella on minul kodu,
Lainte all mul salatare,
Kalakudus kambrikene,
Mereudus pesakene,
Minul on vilussa sängi,
Kena kätki lainetessa;
Kalevid mind kiigutavad,
Sulevid mind suigutavad.
Oh sa vilets vennakene,
Pikk on sinu võlapõlvi!
Oh sa vilets veteveerel:
Millal sindki sängitakse,
Rahurüppe uinutakse
Pikast piinast puhkamaie?" -
Närtsind neitsi leinalaulud,
Kalli varju kaebamised,
Mõistusõnad lainte sängist,
Pajatused mere põhjast
Kurvastasid Kalevida,
Nukrastasid noorta meesta.
Leinameelel luulemised
Sigitasid igatsusi,
Kasvatasid kahetsusi.
Möödaläinud aja lendu,
Soome sepa poja surma,
Mis kui unenäokuju
Koidul korra keeritelles
Äkitselta ära kadus,
Võind ei Kalev kinnitada,
Sünd′nut teha sündimatuks.
Tema võttis mõlad kätte,
Hakkas uuest aerutama,
Kodu poole sõudemaie.
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole;
Vete pinnal mängis mõla
Sõudja sunnil kiirustelles,
Teine käsi pidas tüüri,
Et ei paati teelta pääseks.
Kalevite poega laulis:
"Kus on leina lepikuida,
Ahastuse haavikuida,
Kurvastuse kuusikuida,
Kahetsuse kaasikuida?
Kus ma leinan, kasvab lepik,
Kus ma ahastan, seal haavik,
Kus olen kurba, kasvab kuusik,
Kahetsejat varjab kaasik.
Oh minu hella eidekene,
Kes mind armul kasvatasid,
Käte peal mind kiigutasid,
Suu juures suigutasid:
Pidid üksi suremaie,
Nägemata närtsimaie!
Kes sul vaotas silmad kinni,
Kes sul litsus kulmud kokku?
Sinilill sul sulges silmad,
Kastehein sul kattis kulmud.
Oh mu hella eidekene!
Sinilillel salaokkad,
Kasteheinal karvad karedad.
Oh mu hella eidekene!
Kuidas sa mind kasvatasid,
Kasvatasid, kallistasid,
Üles tõstsid, hüpatasid,
Maha panid, mängitasid,
Suu juures suigutasid,
Kahel käel kiigutasid!
Mõtlesid toeks tulevat,
Arvasid abiks astuvat,
Lootsid elu lõpetusel
Laugelangutajat saavat,
Silmakatjat siginevat."
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole.
Juba koitu kerkimassa,
Päevatera tõusu ligi,
Kui ta paati parajasti
Kodukalda vastu keeras.
Kalevite kallim poega
Laskis lootsiku kaldale,
Köitis ahelate kütke
Paadikesta parve äärde;
Kargas ise kalda peale,
Tahtis kohe kodu poole
Sammusida seadaneda,
Vendi minna vaatamaie,
Kas ehk vennad Viru rajal
Ema jälgesida leidnud.
Kalevipoeg, kangelane,
Jõudis Iru mäe harjale,
Kuhu taaralaste tarkus
Eite kaljuks karastanud.
Vaiki, vaiki, vahva meesi!
Pea kinni, pojukene!
Kas sa kuuled kentsakada,
Mis seal kostab kauge′elta?
Mis seal helkis õhtu hõlmal,
Mis seal tuules vilisteli?
Nii kui loodud laulukene,
Inimese häälekene
Kostab tuule kohinasta.
Kalevipoeg, kangelane,
Pöörab kõrvad kuulu poole,
Kus need hääled ärkanekse.
Nägemata laulunäkki,
Tuuleema tütar noori
Laskis laulu ladusasti
Kuulja kõrva kukutelles:
"Kodunt lendas kõvernokka,
Pesast kotka parem poega,
Lendas leinal luigekene,
Kurbusikkes kukekene;
Lendas kallis kotkapoega
Vaga rada rändamaie,
Eide jälgi otsimaie;
Tiivad linnulla tugevad,
Küüned kotkalla kiskujad.
Kena, lendas ta kodunta,
Ilus, isa õue pealta,
Nii kui pisar veereb pilvest,
Lumi langeb lagedalle,
Kui see hernes heidab õilme,
Kui see uba oma kaotab,
Lillakas lehti lahutab,
Pihlakas puistab kobaraid,
Taga välja toomeoksad.
Nõnda lindu kodunt lendas,
Tetri teisile vesile,
Hani muile allikaile.
Taara targal tahtemisel
Olid lese leinapäevad,
Pikalised piinapäevad
Õnnelikult õhtu saanud.
Kotkapoega, kõvernokka,
Kuis sul rada koju rändab?
Kena, lendsid sa kodunta,
Ilus, isa õue pealta.
Kotkapoja raudaküüned
Valasivad vaga verda,
Raiskasivad neiu rahu.
Kahekordne verevõlga
Piinab kotkapojukesta,
Koormab südant kõvernokal.
Ema pistab rinna suhu,
Aga meelt ei pista pähe!
Hoia, kotkas, kõvernokka,
Hoia ennast mõõga eesta:
Veri ihkab vere palka!
Või ei enam kaljueite
Pikemalta pajatada."
Nõnda laulis tuule tiival
Eide vaimu varjukene.
Kalevite kallim poega
Märkas laulu mõistatusest,
Kuidas kallis eidekene
Kooljasängi kolletanud;
Märkas laulu mõistatusest,
Kuidas tema Soome sõidul
Kahevõrra kurja teinud:
Eksind korra kogemata,
Teise korra teademata.
Kalevipoeg, kangelane,
Kiirusteli kodu poole;
Jõudis isa õue alla,
Jõudis vainu väravalle,
Koerad õues haukumaie.
Vennad tulid väravasse,
Tulid võõrast vaatamaie.
Kui nad nooremada nägid,
Keda arvasid kadunud,
Tulid vennad imestelles
Tulijada tunnistama,
Kellel uhke mõõka puusas,
Kuldakannuksed saapassa.
Kes see jõuaks küsimisi
Kõiki korral kuulutada,
Mis siin vennad kolmekesi
Isekeskis kõnelesid?

Teisel õhtul istusivad
Kanged mehed kolmekesi,
Sahkasivad sõnumida,
Kuidas eide otsimisel
Igaühel käsi käinud.
Vanem venda pajatelles
Laskis laulu lendamaie:
"Läksin eite otsimaie,
Kadund kana püüdemaie,
Läksin, käisin tüki teeda,
Tüki teeda, palju maada,
Käisin tüki tühja maada,
Seitse versta seda maada,
Kümme versta Kuramaada,
Poole versta Poolamaada,
Viis versta Vene radada,
Sada versta Saksamaada,
Tuhat sammu Turjamaada.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli mulle vastu tinaneidu,
Tinast tehtud tütarlapsi,
Tinasta suu, tinast silmad,
Tinast kael ja tinast keha,
Tinast käiksed käessa.
Mina tinaselt küsima:
"Kas sa nägid eide jälgi,
Tedrepoja teederada?"
Tina ei teadnud küsimist
Ega mõistnud vastust anda:
Tina tuima kui see kivi,
Saand ei suuda maigutada.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasin sammud sõudemaie
Tüki teed ja palju maada,
Käisin tüki tühja maada,
Seitse versta seda maada,
Kaheksa kaljumägesid.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli mulle vastu vaskineidu,
Vasest valatud piigake.
Vasest suu, vasest silmad,
Vasest kael ja vasest keha,
Vaski peast kuni varbani,
Vaskivammus neiu seljas,
Vaskivarruksed vammuksel.
Mina vaselta küsima:
"Kas ehk nägid teederada,
Kuhu kodukana kadund,
Tedretütar tuisku läinud?"
Vask ei teadnud küsimist
Ega mõistnud vastust anda;
Vaski tuima kui see kivi,
Saand ei suuda maigutada.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud sõudemaie
Tüki teed ja palju maada;
Käisin tüki tühja maada,
Kaheksa kaljumägeda,
Sada versta samblasooda.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli mulle vastu hõbeneidu,
Hõbedast valatud piigake,
Hõbedast suu, hõbedast silmad,
Hõbedasta kõik see keha
Peast kuni varba′ani;
Hõbekuube, hõbekäiksed,
Hõbekirjad käikseilla.
Mina hõbedalt küsima:
"Kas ehk nägid teederada,
Kuhu kodukana kadund,
Tedretütar tuisku läinud?"
Hõbe ei teadnud küsimist
Ega mõistnud vastust anda.
Hõbe külma kui see kivi,
Saand ei suuda maigutada,
Hõbekeel ei häälitseda.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud sõudemaie
Tüki teed ja palju maada;
Käisin tüki tühja maada,
Seitse versta seda maada,
Kaheksa kaljumägeda,
Sada versta samblasooda.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli mulle vastu kuldaneidu,
Kuldane kuningatütar.
Kullast suu, kullast kulmud,
Kullast kaela, kullast keha,
Kulda peasta varba′ani.
Kullast käiksed käessa,
Kuldakirjad käikseilla,
Kullast kuube, kullast kübar,
Kuldne krooni kübaralla.
Mina kullalta küsima:
"Kas ehk nägid teederada,
Kuhu kodukana kadund,
Tedretütar tuisku läinud?"
Kulda mõistis, kostis kohe,
Kuldanokka aga kukkus:
"Mine raatmaa radadelle,
Kihuta kanarbikule,
Sealtap leiad lihast neidu,
Kes see sulasuul kõneleb."
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud lendamaie,
Jalavarbad veeremaie.
Käisin tüki tühja maada,
Seitse versta rabasooda,
Kaheksa karja-aruda,
Kümme versta künnimaada;
Sealt sain raatmaa radadelle,
Kanarbiku keske′elle.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli mulle vastu kena neidu,
Ema rüpest sündind piiga,
Palged punapaisudella,
Silmad eluhiilgusella.
Mina neiult nõudemaie,
Kõrgerinnalta küsima:
"Kas ehk nägid teederada,
Kuhu kodukana kadund,
Tedretütar tuisku läinud?"
Kena neidu kohe mõistis,
Piiga lahkesti pajatas:
"Ei ma näinud, hella venda,
Kana jälgi kanarbikus,
Tedre rada teises paigas.
Võib ehk kulli kana viinud,
Kotkas tedre ära kannud.
Tule, venda, meie talu
Kodukanasid kosima;
Meil on vägi valgepäida,
Suurem seltsi sõstrasilmi,
Karjakene käharpäida,
Seitse kena sõlgirinda,
Kümme kulda-pärjakandjat,
Kakskümmend kaunist helmeskaela,
Sada siidiriidelista."
Mina mõistsin, kostsin vastu:
"Ei või tulla, tütar noori!
Ei ma ole kosjaskäija,
Neiuradadel rändaja;
Otsin kadund eide jälgi,
Metsa läinud memmekesta." -
Teine venda pajatelles,
Laskis laulu lendamaie:
"Läksin eite otsimaie,
Kadund kana püüdemaie,
Läksin, käisin tüki teeda,
Tüki teeda, palju maada,
Tallasin tüki lagedaid,
Sammusin suurta sooda mööda,
Käisin jõekallast mööda,
Mõne versta mööda metsi.
Mis mul sealta vastu tuli?
Sealt tuli vastu väike sauna.
Mina sauna ukse ette:
"Tere, eite, tere, taati!
Tulge teeda juhtimaie!"
Eit ei kostnud, taat ei kostnud,
Musta kassi näugus nurgas.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud sõudemaie,
Läksin, käisin tüki teeda,
Tüki teeda, palju maada,
Tallasin tüki lagedaid,
Sammusin teise mööda sooda,
Käisin jõekallast mööda,
Mõne versta mööda metsi.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli vastu metsakriimu.
Mina hundilta küsima:
"Kas ehk nägid, vennikene,
Metsas meie eide jälgi?"
Metsakriim ei mõistnud kosta,
Hundipoeg ei pajatada,
Vahtis aga võõritie,
Näitas hambaid irvitie.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud sõudemaie,
Läksin, käisin tüki teeda,
Tüki teeda, palju maada,
Tallasin tüki lagedaid,
Sammusin teise mööda sooda,
Käisin jõekallast mööda,
Mõne versta mööda metsi.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli vastu vana karu.
Mina karulta küsima:
"Kas ehk nägid, vennikene,
Metsas meie eide jälgi?"
Karu ei mõistnud küsimist
Ega osand vastust anda;
Mis ta, mehike, mõmises,
Sest ei mõistnud mina sõna.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud sõudemaie,
Läksin, käisin tüki teeda,
Tüki teeda, palju maada,
Tallasin tüki lagedaid,
Sammusin teise sulasooda,
Käisin jõekallast mööda,
Mõne versta mööda metsi.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli vastu kõrge kuuski,
Kuldakägu kuuse ladvas.
Mina käolta küsimaie:
"Kas ehk nägid, kuldanokka,
Metsas meie eide teeda?"
Kägu mõistis, kostis kohe,
Kuldanokka tõstis häälta:
"Mine laiast laanets läbi,
Sealt tuleb aru ilusa,
Aru taga kena kaasik,
Kaasiku keskel uhke talu;
Sealtap leiad neidusida,
Kes sull′ teavad vastust anda."
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud lendamaie,
Läksin, käisin laanest läbi,
Sammusin üle arude,
Käisin läbi kaasikusta.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Seal tuli vastu uhke talu,
Talus neli noorta neidu,
Neli kena kudruskaela.
Üks neist õmbles siidisärki,
Teine tikkis käiksekirja,
Kolmas kudus kuldavööda,
Neljas lõksutas lõuendit.
Nii kui tuulest tulitatud
Paistis tuba tulijalle,
Seinad seisid siidikattes,
Põrand puhtasti pühitud.
Mina lahkelt teretelles:
"Tere, neiud, nugissilmad!
Kas ehk teate teederada,
Kuhu kodukana kadund,
Tedretütar tuisku läinud?"
Kes see õmbles siidisärki,
See ei lausunud sõnada,
Kes see tikkis käiksekirja,
See ei teinud suuda lahti,
Kes see kudus kuldavööda,
Võttis lahkest tervist vastu,
Kes see lõksutas lõuendit,
See′ p see sõnarikkam oli,
See′ p see lahkesti sõnaldas:
"Käisin, kuld, küll karjateeda,
Käisin eile marjamaalla,
Toonaeile tagametsas,
Enne luhas loogu võtmas,
Ei ma näinud kana jälgi
Ega tedretütre teeda;
Vistist läksid nad lennulla,
Vistist võtnud tiival teeda.
Lase suvi mööda sõita,
Küllap siis tuleb sügise;
Võta kätte viinamärsid,
Pane kihlad kottidesse,
Mine kana kosimaie,
Teista tetre tabamaie!"
Mina mõistsin, vastu kostsin:
"Ega ma otsi noorta naista,
Taha ei teista tedrekesta,
Otsin kadund eide jälgi,
Ema armu radasida." -
Kolmas venda pajatama,
Kuidas tema otsikäigid
Kõik ka tühja tuulde läinud.
Tema sahkas saare käiki,
Sündind lugu Soome rajal,
Kuidas tuuslar, tuuletarka,
Surmasängi kolletanud,
Rääkis kalli mõõga kaupa,
Pikki liigupidusida;
Aga viimast verist riidu,
Sepa poja surmamista,
Saare piiga laintelaulu,
Eide laulu tuuleõhul
Ei ta rääkind vendadelle.
Vanem venda laskis sõna,
Laulu nõnda lendamaie:
"Taat meil magab kalmukünkas,
Sõmerliiva sõba alla,
Kaljukate pealla sängi;
Kuhu eide jalga eksind,
Mis tal kanda kinnitanud,
Seda võib ehk jumalikku
Taara tarkus üksi teada.
Kas on lesepõlve leina,
Kurvastuse kurnamine
Eite otsa lõpetanud?
Ehk kas viletsuse vägi,
Kosilase kimbutused
Vaga leske varga küüsil
Viinud võõra välja peale?
Ehk kas veteveeretused
Merepõhja pillutanud?
See meil kõigil teademata.
Vanematest varjutiiba,
Armukaisul haudumista
Meil ei kolmel enam loota.
Enda tiiva tugevusel
Peame, linnud, lendamaie.
Nüüdap tuleb taadi käsku
Isekeskis toimetada;
Laskem, vennad, liisku heita:
Kes meist tõuseb kuningaksi.
Nii oli taati enne surma
Eidekesta õpetanud."
Teine venda laskis sõna,
Laulu nõnda lendamaie:
"Sul on õigus, vennikene!
Kuidas kadund taadi tarkus
Tahtmist käsuks kinnitanud,
Nõnda loodud laste kohus
Asjalugu toimetada.
Noorem vend meil mehe-eane,
Tibukene tiivakandja,
Jõuab pesast purjetelles
Juba üle mere lenda:
Liisk siis saagu lihtimaie,
Asja otsust õiendama!"
Noorem venda laskis sõna,
Laulu nõnda lendamaie:
"Taat mul suri enne sündi,
Enne kui pääsin päevale,
Eite läinud eksiteele,
Viidi vaene ehk vaenulla.
Ema viidi uksestagi,
Armud läksid akkenasta,
Ema viidi teeda mööda,
Sõnad soojad sooda mööda;
Kuhu kana kukutati,
Tedretütre hauda tehti,
Sinna armud kalda alla
Talvekülma tarretasid;
Ema hauda heidetie,
Armurüpe hangus ära.
Meie, vennad kolmekesi,
Vanemata vaesedlapsed,
Peame taadi käsku püüdma
Tõrkumata toimetada.
Lähme homme liiskumaie,
Rammukaupa katsumaie,
Õnnekaupa otsimaie,
Kes meist Taara tahtmist mööda
Valitsusevõimust võtab!"
Igal mehel isemõtted,
Ise salasoovimised
Südametes siginemas:
Lootus liisuõnne peale,
Kartus õnne kaotamisest.
Õhtul, hämariku ajal,
Videviku viivitusel
Veeres üksi noorem venda,
Kurval sammul kõndidessa
Kadund isa haua peale;
Nuturätik noorel käessa,
Pisararätik pihussa,
Astub isa haua peale,
Istub kalmukünka peale.
Isa hauasta küsima:
“Kes see liigub peale liiva,
Kes see astub peale haua,
Sõtkub sammul sõmeraida
Kiigutelles kalmukivi?”
Poega mõistis, kostis vastu:
“Poega liigub peale liiva,
Poega astub peale haua.
Noorem poega, taadikene,
Keda sinu silm ei näinud,
Tallab sammul sõmeraida
Kiigutelles kalmukivi.
Tõuse üles, taadikene!
Tõuse armu andemaie,
Poja peada silitama;
Tõuse rammu toetama,
Sõna kolme kostemaie!”
Taati mõistis, kostis vastu:
“Ei või tõusta, poega noori,
Ei või tõusta, ei ärata.
Katki olen kaelaluusta,
Pihupõrmu põlveluusta,
Muru kasvand peale mulla,
Aruheina peale haua,
Sammal kasvand peale kalju,
Sinililled silma peale,
Angervaksad jalgadelle.
Tuleb tuuli, toob ju armu,
Tuleb päeva, pead silitab.”
Poega kurvalt kostis vastu:
“Tundideks on tuule armu,
Päevadeks on päeva armu,
Eluajaks Taara armu,
Isa armu igavesti.”
Taati kostis mulla alta,
Armukeelilla kalmusta:
“Ära kurda, pojukene,
Ära nuta, noorukene!
Kadund isa vari valvab
Kalmust vaga lapse käiki.
Jumalate juhatusel
Jooksvad elujoonekesed,
Voolavad õnnelainekesed.
Kogemata kuritegu
Püüa jälle parandada!”

loll paistab see sõimleja ise siin olema, kui kontekstist aru ei saa. ohoo, su sõnum on õige, aga koht vale. naistekas pole koht poliitikale.

nii palju on see koht õige, et selle teema alustasid kaks keskpärase andega naissoost kulturisti-sallijat-tolerasti (väga head väljendid keskpärasele massile)- Kuurmaa ja Võigemast.

katus sõidab täiega:)
selline ongi fsb-ekre tase:)

Ekrel pole häda midagi. kuni need vanurid on eesotsas, püsib ta tagaplaanil. kui noored vanakeste selja tagant välja pääsevad, siis hakkab temast asja saama.

mobiilivaras Madison saab ekre juhiks siis on uhke ja hää:)

Taeva küünal, ehatähti,
Hämariku selgem silma,
Vaata pilvelauge pilust,
Taeva kõrge kulmu alta
Lauliku teeradadelle,
Kannelniku käigi peale!
Vaikselt vaatas sinu silma
Muistepõlve muudendusi,
Vaatas Taara tammikuida,
Hiiepuida ilusaida
Haljendavas leheehtes;
Vaatas Ema lainte läiki
Päikese paistval palgel;
Vaatas Ema voolamista,
Kohisevat vooge käiki
Talve rinnalta võõrdudes.
Küll sa, kallis tähetütar,
Taeva piiga peenikene,
Nägid vendi veeremassa,
Kui nad läksid liisku heitma!
Küllap nägid künnimeesta,
Kuninglikku Kalevida
Viru põldu vinderikku,
Järva põldu jänderikku
Kange käega kündemassa,
Kui ta kündis suured saared,
Suured saared, kõrged künkad,
Kordas laiad lagedikud,
Soossa pilliroostikud,
Mäed vagude vahele,
Künkad küürul põllu peale,
Orud kõrguste keskele.
Küll sa, kallis tähtepiiga,
Kangelase kündi nägid!
Kui mul peaks ehk puudumaie
Laululooksi lõngasida,
Korrutatud kuldakõnet,
Hõbekedra heidekesi,
Küllap tähti näitab teeda,
Taevas tarku radasida.
Kui mul puudub siis veel sõnu,
Veel jäid koju kotitäied,
Ahju peale kindatäied,
Parsile veel pihutäied,
Kirstu kingakannatäied.
Kui mul veel peaks puudumaie,
Küllap korjan kanarbikust,
Nopin raatmaa radadelta,
Riisun lisa rägastikust,
Kolletanud heinakulust,
Korjan kasteheinakestest,
Ädaliku kõrrekestest,
Haarun kokku aganikust,
Kõlgastiku pühkmetesta.
Kui ma lugu luuletama,
Hakkan lausa laulemaie,
Kalevida kuulutama,
Siis jääb valda vaatamaie,
Küla kulda kuulamaie,
Saksad servi seisemaie,
Mõisahulgad mõtlemaie,
Kuulama minu kõnesid,
Minu laululõksatusi.
Tuleb taga targem aega,
Parem pidu meie põlvel′,
Siis ma laulan muistelaule,
Lõksutan lauliku lugusid,
Veeretelen vanu viise,
Mis ma Harjusta arvasin,
Mis ma Virusta vedasin,
Mis ma Läänest lunastasin,
Taara hiiesta tabasin.
Seal laulan tule tuisussegi,
Lõhna lumahangessegi,
Pistan pilvedki põlema,
Lumekübemed kumama.
Nii oli vanast Virus viisi,
Järva laulikute loomus.
Kui ma lausa lugu laulan,
Kalevida kuulutelen,
Olevida ilmutelen:
Mitu võib hobu vedada,
Mitu kõrbi kergitada,
Linalakk ehk liigutada?
Kannaks Kalevi hobune,
Alevi halli ratsukene
Üksinda mu lauluhulgad,
Kuulutuste kullakoormad.
Teisel päeval, koidu piirdel,
Väikse valge hämarusel
Tõt′sid Kalevite pojad
Kolmekesi kõndimaie,
Lustikäigil luusimaie:
Kas ehk kuskil kogemata
Ladusamat liisukohta,
Õnnekatsumise paika
Salasoovikute soovil
Silmad saaks neil sihtimaie.
Kalevite pojad noored
Rändasivad jõudsal sammul
Lustilikult lõuna poole,
Puhkasivad metsa varjul
Vahel väsind liikmeida;
Võtsid toitu toetuseks,
Keelekastet karastuseks.
Kui tuli õhtuke ilusa,
Veeres kena ehavalge,
Leidsid nad talu teelta,
Pere pärnade vahelta.
Kanged mehed kolmekesi
Astusivad alla õue.
Isa vastassa väravas,
Eite vastas ukse eessa;
Isa hüüab väravasta,
Eite hella tõstab häälta:
"Astuge, mehed, õueje,
Tulge, peiud, me talusse,
Kosilased, kamberisse!
Teie, kõrged kosilased,
Kallid Kalevite pojad,
Meil on kõrged kositavad,
Targa taadi tütrekesed,
Hiiust ilmund neiukesed.
Teil on kulda märssidessa,
Hõbehelmed põuedessa,
Penningida pungadessa,
Vanu taalreid taskussa;
Meil on kirstud kuhjadessa,
Annivakad valmistatud."
Vanem venda kostis vastu:
"Ega me ole kosjaskäijad,
Peiuteed ei tallamassa.
Oleme tühja teede käijad,
Oleme õnneotsijad;
Tuba alles tegemata,
Kambrinurgad nöörimata,
Sängilauad saagimata,
Kuhu kana viidanekse."
Isa mõistis, kostis vastu:
"Ärge te võtke vihaksi,
Pange meeleksi pahaksi:
Peiud olete, petised!
Miks teil siidisärgid seljas,
Kuldatoimsest teised riided?
Kuis te teadnud siia tulla,
Osanud õue ajada?
Märki ei olnud mätta′assa,
Tähte aiateiba′assa,
Et siin kanad kasvamassa,
Tedred maasta tõusemassa,
Pardid pesal haudumassa.
Hoietud lapsed hoonetes
Kasvid salakamberissa,
Kudusivad kuldakangast,
Sidusivad siidisida,
Kuldakinda′ad käessa,
Hõbesõrmuksed sõrmessa,
Suured sõled rindadessa,
Kallid taalrid kaela ümber.
Teie käite kulla valul,
Sõidate sõle valulla."
Teine venda kostis vastu:
"Kuule, tarka taadikene,
Kuule, hella eidekene!
Laske neiud lagedalle,
Piigad õhtu iludelle,
Laske murule mängima,
Kiige alla kiljatama!
Annid jäägu andemata,
Kullad teil kulutamata!"
Seal toodi tüttered toasta,
Toodi kallid kamberista:
Vööd olid kuldakeerulised,
Pärjad litteris läikisid,
Siidisabad sadadena
Piki pihta rippusivad,
Hõbehelmed, kuldakeed
Kaela ümber kõikusivad,
Suured sõled rindadessa;
Kui nad tantsisid edasi,
Lehvisivad siidilindid,
Välkusid otsad varbani;
Kui nad tantsisid tagasi,
Kargasivad kandadeni.
Eite hüüdis üle ukse:
"Need on tütred teinud tööda,
Kaua kangasta kudunud,
Lõuendida lõksutanud,
Need on toimesta tagunud,
Poogelista paugutanud,
Siidisukki vikeldanud,
Heitnud need heledad lõngad,
Kaunistanud kallid kangad;
Ei ole suikund suitsuaega
Ega tukkund tööda tehes;
Neist saab Kalevite kaasa,
Kangemeeste kodukana."
Noorem venda mõistis kohe,
Kavalasti vastu kostis:
"Kuule, hella eidekene,
Kuule, tarka taadikene!
Kalevite kodukanad,
Needap alles kasvamata.
Ei, meist kolmest kosilasi
Teie talusse ei tõuse.
Meie lähme õnne otsima,
Läheme pesa pärima.
Neitsikesed, noorukesed!
Ärge, kullad, kurvastage!
Pisar võtab palgepuna,
Kuu teil võtab kuue toime,
Päevatera pärja toime,
Ehavalge helmekorra,
Tähti võtab taalri läigi,
Enne kui omane osaneb.
Meie käime õnneteeda,
Lähme hella öö valulla,
Käime kulla kuu valulla,
Käime tähtede ilulla,
Sõsara sõle valulla,
Vana vankeri valulla."
Kalevite pojad noored
Rändasivad jõudsal sammul
Lustilikult lõuna poole,
Käisid päeva, käisid kaksi,
Käisid tüki kolmat päeva,
Kuni neile kogemata
Järvekene vastu jõudis
Kena kõrge kallastega.
Ilus oli järvi igapidi:
Lagled lustil lainetella,
Luigekarjad kalda ligi,
Pardid jälle alla parve,
Hallid linnud pealla parve.
Kaldalt vaates kaugemalle
Paistis päevaveeru vastu
Taara ilus hiiekene,
Mäeharjalt haljendelles
Läikivailla lehtedella.
Õnnerikkas orus voolas
Emajõgi väsimata,
Päeva paistel lainekesi
Veeretelles Peipsi poole.
Ema rinda lüpsis lisa,
Kosupiima Peipsi rüppe.
Kalevite vanem venda
Seadis sõna sõudevalle,
Hakkas nõnda pajatama:
"Siin on mõnus katsekohta,
Paras liisuheite paika;
Hiiest ilmub Taara silma,
Vanaisa lahke vaade,
Jõesta jumaliku vari.
Laskem, vennad, liisku lüüa:
Kes meist kolmest vendadesta
Kodumaal saab kuningaksi,
Isa riigi valitsejaks,
Kalli rahva kaitsejaksi?
Kes see kaugelt õnnekaupa
Võõral maal saab voli võtma,
Eluaset ehitama?"
Kolm siis kivi korjatie,
Liisukiviks valitie,
Miska mehed määra mööda
Liisku pidid viskamaie,
Kelle käsi kaugemalle
Kivi jaksaks kihutada.
Nemad võtsid võidukivid,
Kandsid kalda ligemalle,
Asusivad ridamisi
Kolmekesi kalda äärde.
Võidu määraks oli võetud,
Sihiks järve laius seatud:
Kelle kivi kergel lennul
Järsku üle laia järve
Teistest tüki kaugemalle
Vete taha maha veereb,
Seda pidi seadust mööda
Valitsejaks värvatama.
Kadund isa käskusida
Tõotati tõrkumata
Täielikult toimetada:
Kaks neist pidid kauge′elle
Võõramaale veeremaie,
Kolmas venda kodumaale
Valitsejaks jälle jääma.
Vanem venda pajatelles
Seadis sõna sõudevalle:
"Lähme liisku heitemaie!
Minu kohus, kulla vennad,
Esimest kord helbitada;
Ema, hella eidekene,
Tõi mind toominga õiella
Varemini siia ilma,
Viis mind varem vihtlemaie,
Päeva paistel paisumaie,
Tõi mull′ marju magusaida,
Enne kui ta teile toonud.
Peaks ehk teie paiskamine
Minu määrast mööda jõudma:
Sest ei tõusku tülitsemist
Ega vaenuvihkamisi!
Mul ei ole mingit märki,
Silmal sihti ette seatud;
Mina pean rada rajama,
Teistele teed tegema.
Kuhu ma kivi keeritan,
Sinna panen teile sihi.
Järelkäija leiab jälgi,
Tagakäija tehtud teeda.
Kes see esimese teo
Tehtud tööd saab teotama,
Mingu maja ehitama,
Seinasida kokku seadma,
Nurgaviilu vikeldama,
Katusharja algamaie,
Kuhu tuuled teinud raja:
Küllap saab siis nägemaie,
Kuidas laitus laial keelel
Virgem leidma vigasida,
Kui on ise targem tööle."
Kui nii pikalt pajatanud,
Hakkas kivi keeritama,
Tõstis kätta kõrgemalle,
Saatis kivi sõudemaie,
Tuuletiivul lendamaie.
Kivi lendas tuule kiirul,
Tuule kiirul taeva poole.
Vaatajate arvamisel
Lendas kivilinnukene
Sinna, kuhu taevaserva,
Suure ilma katus-ulu
Maa seina külge rajab.
Äkitselta vääratades
Kivi maha kukkumaie,
Langes loodis libamisi,
Sattus järve märga sängi,
Teise kalda ligidalle.
Kohisedes kerkis vesi
Vastu taevast vahutelles;
Kivi põrkas järvepõhja,
Vetevaiba katte alla,
Langes lainte sügavusse,
Kadus vaatajate silmast.
Teine venda pajatelles
Seadis sõnad sõudevalle:
"Mul on venda teinud teeda,
Rada ette ju rajanud,
Hoone ette ehitanud,
Seadnud kokku toaseinad,
Vikeldanud nurgaviilud,
Alustanud katusharjad;
Sestap tahan sihti mööda
Tema järel teeda käia."
Kui nii pikalt pajatanud,
Võttis kivi kange kätte,
Keeras kiiremal kihinal,
Viskas vingemal vihinal
Kivilinnu lendamaie,
Kaljupaku purjetama.
Kivi tõusis taeva poole,
Püüdis pilvi pillutada,
Päevapaistet varjutada.
Tuule kiirul lendas kivi
Kõrgemalle, kaugemalle;
Sealap vaarus vankumaie,
Maa poole pillumaie,
Kukkus järvekalda äärde,
Vee ja kuiva keske′elle;
Pool jäi kivist vette maetud,
Lainetesta kinni kaetud,
Pool veel silma paistevalle.
Nüüd sai võiduviskamine
Kolmandama venna katseks.
Ehk küll vähem vanusella,
Aastaarvult teistest vaesem
Kalevite kallim poega,
Siiski piha paisusella,
Labaluie laiusella,
Kehakondi kindlusella,
Tema teistesta tugevam,
Tema vendadest vägevam;
Kätesooned tal kangemad,
Sõrmeküüned tal kindlamad,
Silmasihti tal osavam,
Meelemõistus tal mõnusam.
Noorem venda pajatelles
Seadis sõnad sõudevalle:
"Ema, hella eidekene,
Tõi mu, hilistallekese,
Suurel surmal siia ilma,
Suurel surmal, valjul vaeval
Sündis lese leinalapsi.
Ema, hella eidekene,
Mitu ööd oli uneta,
Mitu koitu eine′eta,
Mitu päeva lõuna′ata;
Ei kustunud tuli toasta,
Säde ei sängisamba′asta.
Eite hella riide′esta,
Hobu halli rakke′esta;
Halli sõitis arsti teeda,
Naine tuhnis tuuslarida,
Kimmel kõndis kümme teeda,
Ratsu rohkesti radasid,
Naine tarkade taresid.
Otsis lapsele abida,
Nõrgale nutuvõttijaid,
Väetile rammuandijaid;
Andis lamba lausujalle,
Kitse kidalõikajalle,
Kirju värsi vihtlejalle,
Teise harjaksevõtjale,
Andis taalri targale,
Tõotas teise arstile.
Laulis vara, laulis hilja:
Ole vaita, poega noori!
Kasva mulle karjapoisiks,
Tõuse tõurahoidijaksi,
Veni veisekarjuseksi,
Kasva, poega, künnimeheks,
Sirgu vahvaks sõjameheks!
Poega kasvas ammu aega,
Ammu aega, palju päevi,
Juba saab mitu suveda,
Veereb viisi heinaaega,
Kui ma isa õue alla
Kiigel lusti keeritasin,
Ühe toome õie pealla,
Kahe kaseladva pealla,
Lepa laia lehe pealla,
Sarapuu südame pealla.
Juba toomi heitis õilmed,
Kaski ju lehed kaotas,
Lepalehed lendasivad,
Sarapuu süda sadines.
Minust aga kasvas meesi,
Kasvas Kalevite poega."
Noorem venda võttis kivi,
Keeritas tuule tuhinal,
Viskas virgemal vihinal
Kivilinnu lendamaie,
Kaljupaku purjetama;
Osav silma sihtis jooksu,
Kange käsi seadis käiki.
Ehk küll tuules tuisatelles
Kivi lendas kõrgemalle,
Kõrgemalle, kaugemalle:
Ei läind pilvi pillutama
Ega laiust lahutama,
Ei läind kõrgust kõigutama
Ega valgust varjutama.
Kivi veeres vuhisedes,
Lendas üle laia järve
Teise poole kalda peale,
Kukkus mõõdu määramisel
Maha kuiva piiridelle.
Vanem venda pajatama:
"Tõmbame, vennad, tõesti,
Lähme suisa sammudella,
Lähme läbi loigukese
Võidukive vaatamaie,
Kuhu need kivid kukkusid!"
Lähem tee käis vete kaudu,
Ligem rada järvest läbi;
Sealtap Kalevite pojad
Suisa teeda sammusivad,
Sealtap rada rändasivad
Võidukive vaatamaie.
Keset järve kandis vesi
Kalevi poegel kintsuni.
Esimese venna kivi
Magas laintevaiba varjus,
Suikus järvesügavuses;
Saand ei silma seda näha
Ega käsi katsumaie.
Teise venna võidukivi
Leiti ligi kalda ääre
Vee ja kuiva vahepealla,
Pool veel paistis lagedalle,
Pool jäi peitu lainetesse.
Kolmandama venna kivi,
Võiduviskamise märki,
Leiti üksi kuival kaldal,
Leiti murul magamassa,
Tüki maada teistest kaugel.
Sinna kivi oli sattund
Taeva tahtmist tähendama:
Keda kolme venna seasta
Kuningaks peab kutsutama.
Vanem venda pajatelles
Pani sõnad sõudemaie:
"Jumalikul juhatusel
Tehti tähti liiva peale,
Pandi märki muru peale,
Kes meist isa käsku mööda
Valitsejaks värvatakse,
Kuningaksi kõrgendakse.
Lähme järvest vetta tooma,
Miska venda viheldakse,
Venna keha karastakse,
Kuningaksi kastetakse!
Ehime keha ilusaks,
Silime hiuksed siledaks;
Kuldatoime kuube selga,
Hõbesärki kuue alla,
Vammus vanasta vasesta;
Pange pähe kuldakübar,
Raudakilpi peale rinna, -
Siis saab vennast sõjameesi,
Kasvab vägev võidumeesi:
Kuhu sammu siruteleb,
Seal peab siidi rigisema,
Kulda kallis kõlisema,
Hõbe järel helisema,
Vaski kannul kärisema.
Kus nüüd venda kõndinekse,
Sealap ilu helkinekse."
Kuidas vana Kalev käskind,
Enne surma ette seadnud,
Nõnda võeti noorem venda
Isamaale valitsejaks,
Kõrgendati kuningaksi.
Teised vennad tõstsid laulu,
Panid hääled helkimaie:
"Lähme, vennad, veeremaie,
Kahekesi kõndimaie;
Lähme õnne otsimaie,
Kus meil kukub õnnekägu,
Laulab vastu lustilindu!"
Noorem venda laulis vastu:
"Kus see päike paistemassa,
Kus see kuu on kumendamas,
Tähed teeda näitamassa,
Kasvab kulda kuusemetsi,
Lehte ilus lepikuida,
Kasvab kalleid kasemetsi,
Tõuseb Taara tammikuida.
Sealap kukub õnnekägu,
Laulab vastu lustilindu.
Kussa kukub õnnekägu,
Sinna tehke toaseinad;
Kussa laulab lustilindu,
Sinna ehitage kamber,
Tehke sisse siidisängi;
Kus ehk laulab leinalindu,
Sinna tehke lese sauna,
Vaeselapse varjukene!"
Teised vennad pajatasid:
"Jumalaga, venda noori,
Liisul liimitud kuningas!
Jumalaga, pesapaika,
Armas haudumisekohta,
Kus me, mehed, kasvasime,
Kus me kui tammed tõusime!
Nüüdap nutvad noorusnurmed,
Leinavad Lääne lepikud,
Kussa kuked kasvasivad.
Ei meil veere silmavetta,
Enam on sirgul silmavett;
Meie silmist veereb verda,
Meie palged kahvatanud,
Kurbus silmakulmudella,
Leinapilved laugudella.
Las′ aga talve tasa minna,
Küllap kulub kevadelle,
Küllap sulatab suvele.
Saavad jõed jooksemaie,
Allikad harunemaie,
Õilmed tupest tungimaie,
Linnud ladvas laulemaie,
Küll siis jõgi jõuab sinna,
Kus meid ootab kodupaika,
Allikasoon jõuab sinna,
Kuhu toa üles teeme,
Hoone seinad ehitame;
Õilme ilu hiilgab sinna,
Kuhu kosjakambri teeme;
Linnulaulu langeb sinna,
Kus need neiud kasvamassa,
Sõlgirinnad sirgumassa.
Jumalaga, Taara aeda,
Emajõekene ilusa!
Jumalaga, mäed ja orud,
Isamaa metsad ja lagedad!
Lapsi võõrdub ema rinnalt,
Armukaisust väetikene,
Mees peab kõigist võõrdumaie,
Maha jätma magusama.
Maailm lahke, laialine,
Taevas kõrgekummiline;
Tugeval ei tõuse tungi,
Vägeval ei pigistusta."
Nõnda vennad veeresivad,
Linnud pesast lahkusivad,
Jätsid venna järve äärde
Maha üksinda murule,
Jätsid üksi igatsema
Nooruspäevi paremaida,
Isakoja ilusida,
Eidearmu õnnekesi,
Mis kõik kastena kadunud,
Tuuleõhu tuisatelles
Päeva palav pillutanud.
Kiviküürul istudessa
Hakkas meesi mõtlemaie:
"Mis on läinud luhtadelta,
Veerend õilmes väljadelta
Suve sammu sõudemisel,
Sest peab saama seemnekesi
Tulevpäevade tuluksi.
Kui mind tehti kuningaksi,
Valitie valitsejaks,
Pidin pesast põgenema,
Lagedalle lendamaie,
Kus üks loodud kotkapoega
Tuulilla peab tallamaie
Omal tiival õnneteeda,
Radasida rajamaie."
Viskas hõbevalget vette
Lainetelle lepituseks,
Vetevaimu meelituseks,
Kuidas vanarahva käsku
Nooremaida õpetanud,
Mis ei mõista meie mehed,
Targad naised tähendada.

Pärast võiduviskamista,
Vendadesta lahkumista
Võttis Kalevite poega
Kätte valitsuse võimust,
Võttis kätte adrasahad
Austelles adratööda,
Põllumehe põlvekesta.
Ja et sahameeste seisus
Rahupäevil ikka õitseks,
Sõjakärast solkimata,
Vaenuverest värvimata,
Seks on mõnusada mõõka
Kuningalle kanguseksi
Igas kohas väga tarvis:
Toeks tungijate vastu,
Varjuks vastu vaenlaselle,
Miska kurja karistada,
Vaenuviha vähendada,
Riigiseadust kohendada.
Kalevite kallim poega,
Märssi seljas, mõõka puusas,
Seadis adra aisadelle,
Pani hobu adra ette,
Rakendas ruuna künnile;
Hakkas sooda sahkamaie,
Kuiva maada kündemaie,
Arupinda pööramaie.
Kündis põrmuks mullapinna,
Segas kivid sõmeraksi,
Segas savi seemnekandjaks,
Põrmu iduimetajaks;
Kündis paigad põllumaaksi,
Vägevaksi viljamaaksi,
Teised kohad karjamaaksi,
Murumaaksi, heinamaaksi;
Külvas soosse sinikaida,
Samblasülle jõhvikaida,
Mätta rüppe murakaida,
Mõnda paika mustikaida.
Kündis kohad metsamaaksi,
Laiad paigad laanemaaksi,
Külvas metsad kasvamaie,
Tammed kõrged tõusemaie,
Põõsastikud paisumaie;
Kündis paigad lagedikuks,
Laiad arud, laiad murud
Lustilikuks luusikohaks;
Kündis mäed mängimaie,
Kingukesed kõikumaie;
Kündis orud, sahkas salud,
Aasad, luhad haljendama;
Külvas mäele maasikaida,
Põõsa alla pohlakaida;
Kündis lilled kasvamaie,
Õilmed ilul tolmamaie.
Kündis maada kerkivalle,
Kerkivalle, koheville,
Kündis väljad vöötidesse
Vägeva adra valulla,
Mis sai tuulest tasuteldud,
Vihmaveesta veereteldud,
Sulalumest siliteldud,
Raheterista triigitud.
Adrasaha armidella
Pidi vili voodamaie,
Toitu rohkest′ tõusemaie
Põlvest põlve paisutavaks
Surevate sugudelle.
Kalevite kallim poega
Kündis päeva, kündis kaksi,
Kündis kolmandama päeva,
Kündis peale mõne päeva;
Kündis vara udu jälil,
Kündis hilja kaste piirdel,
Kündis lausa lõuna ajal.
Päikese äge palav
Kurnas kallist ruunakesta,
Vaevas adravedajada,
Piinas künnimehe pihta.
Hobu pidi parmupiina,
Kihulaste kutistusta,
Pidi kiini kihutusta
Töö kallal kannatama.
Mehel kuivas keelekene
Suhu suure janu pärast.
Ühel lõunal paistis päike
Ägedama hiilgusega.
Palav hakkas pakitama,
Kippus lojust lõpetama.
Kalevipoeg päästis hobu,
Rooma kütkest ruunakese,
Köitis jalad kammitsasse,
Et ei hobu kaugel jookseks.
Heitis ise külje peale
Väsind keha karastama,
Vintsund liikmeid venitama,
Seljasooni sirutama,
Suikus unesidemesse
Päevapaistel puhkamaie.
Künka küürul seisis kaela,
Parem käsi toetas peada
Padja kombel põse alta;
Mäe kõrvas mehe keha,
Jalad laiali lagedal.
Nõnda magas mehepoega,
Kangemeeste kasvandikku,
Magas kaua murusängis,
Kuni päike õhtu keerul
Vajus juba veeru poole.
Äge põuapalav piinas
Unerüpes uinujada,
Rahusängil suikujada,
Ajas naha auramaie,
Ihu üldsalt higistama,
Silmnäo vetta veeretama.
Palgeilt tõusis pisaraida,
Hiukseist välja joosnud higi
Imes mägi mahla kombel
Salapõue sügavusse;
Sealtap sigis soonekesi,
Allikaida mulla alla,
Kust sai keelekustutusta,
Kurnand keha karastusta
Pärastpõlve poegadelle,
Tulevpäevi tüttereile,
Rammumärga raukadelle;
Kes sest maitseb, leiab kosu,
Võtab võimu vägevamat:
Kidur lapsi leiab kasvu,
Põdur kohe parandusta,
Tume silma teravusta,
Sõge silm ehk seletusta,
Vigaselta lõpeb vaeva,
Valukandijalta valud,
Pikalised piinutused.
Lätteveel on võimas vägi,
Salavägi sigimisest,
Kosuv rammu Kalevista.
Kes sealt korra märga maitsend
Põuapäeva palavusel,
Tunneb kohe tugevuse
Liikmetesse liikumaie,
Tunneb kohe rõõmurammu
Südamesse siginema.
Piiga palgel paisub puna,
Kestevam kui Maarja puna;
Maarja puna paisub palgeil
Harukorral aasta-a′ ani,
Kalevite lätte puna
Paistab kaua palgeilta,
Vältab eluõhtu′ uni.
Kalevite kange poega
Leidis une lõpetusel
Vaimu vaate väravasta
Õnnetuse ettetähte,
Kuidas kammitsassa kõrbi,
Kallis künniruunakene
Kiskujate kiusatusel
Elukorda lõpetamas.
Ratsu oli rohumaalta,
Laia muru lagedalta
Läinud kihulaste kiinil,
Parmukeste pakitusel
Sammu-sammult kaugemalle
Põõsastikku peituselle;
Läinud laia laane serva
Püsipaika püüdemaie,
Varjupaika võttemaie,
Natukese norutelles
Päeva vaeva vähendama.
Laias muistses laanemetsas
Sigis rohkesti susisid,
Kasvas palju kiskujaida,
Kes kui vereahned koerad
Kaugelt juba nuuskrukoonul
Hobu higi haisutanud.
Hunte tuli hulgakaupa,
Karusida karjakaupa,
Rahedena rebaseida
Ruuna rasvast rõõmustama,
Magusaida maitsemaie,
Tulid välja vaatamaie,
Laane äärde luurimaie,
Kust neil haisu koonudesse
Tuuleõhukene toonud.
Kalevite kallis ruuna,
Kammitsköies kõrvikene
Kargas kinnitatud kannul,
Sideseotud sammudella,
Hüpakille hobujalga
Laialise lagedalle,
Püüdis hädast põgeneda,
Surma suusta sõudaneda.
Kammits keelas loodud kiiru,
Side sulges sammusida,
Hõbeheie hobu jooksu.
Ratsu rabas metsaröövlid,
Taotas tagant tappekabjal
Kiusajate kaela peale,
Nuias maha nurjatumaid.
Esijalul tormas teeda,
Tagajalul tonkidelles
Suges suuri susisida,
Küüsikäppi karusida.
Kiuste tulid teised karjad
Laanemetsast lagedalle,
Parvessa kui linnupere
Kiusavasti hobu kaela,
Ratsu raugend rammu peale.
Viimaks roidus väsimusel
Ratsukese viimne rammu
Kurja kiskujate küüsis,
Ablassuude hammastessa;
Murti maha muru peale
Kalevite kallis hobu
Roaks metsa raibetelle.
Jälgi hobu jättanekse
Teede juhil tunnistuseks
Penikoorma pikkusella
Kalli Kalevipojale.
Kuhu kukkus kammitsjalga,
Sinna hauda sünniteli,
Kuhu rabas kiskujaida,
Sinna künka kasvateli,
Kingukese kõrgendeli;
Kuhu viimaks kiskja kätte
Laane äärde langenekse,
Sinna veri voolatessa
Loiguksi sai lagedalle,
Laiaksi punalaheksi;
Kuhu maksa mädanekse,
Sinna mägi siginekse;
Kuhu sisikonnad kaotas,
Sinna sooda sündinekse,
Raba sügav rajatie;
Kuhu pillas kondikese,
Kasvas kaunis künkakene;
Kuhu karva kaotanekse,
Kasvas kohe kõrkijaida;
Kuhu lakka langenekse,
Sinna sündis rohkest′ roogu;
Kuhu saba sattunekse,
Sinna külvas sarapuida,
Pähklipuie põõsaida.
Nii oli surres sünnitanud,
Lõppemisel ise loonud
Kalevite kallis ruuna
Mälestuse märkisida,
Tõenduse tunnistähti
Pärastiste põlvedelle.

mingi ekre troll spämmib siin kalevipojaga. väga rahvuslik valik, peaks ohoole meeldima :D

Kui siinseid komme lugeda, siis osad tõsimeeli häbenevad ja vihkavad olla eestlane.

Teevad eestlust maha, selline mõnuga mõnitamine käib.

Kui te oma rahvust nii hullult häbenete, siis miks käite foorumis, kus kirjutatakse kelles, mis on teie meelest ainult mõnitamist ja ilkumist väärt ?

Külastage kasvõi ingliskeelseid foorumeid, siis te ei pea selles põlastusväärses eesti keeles kirjutamisega vaeva nägema.