Keegi käitus minuga viisil, mis riivas. Oma vigu ei tunnistatud ja see lugu viis ebameeldivate tagajärgedeni. Sellest on juba omajagu aega möödas, vastava inimesega pole enam ammu kokkupuudet olnud aga see lugu närib hinge siiamaani. Mõtted on iga päev sellel. Kuidas sellest üle saada või mida tegema peaks?

Mis siis umbes/täpselt juhtus, et ei saa mõtteid maha. Oskaks ehk sellepõhjal midagigi vastata!

Viska peast välja , unusta ära. Kuula muusikat ,liigu rahva seas , tegele millegi sellisega, mis viib mötted mujale (kino, kontsert, teater, raamat, näitused jne)

Minuga juhtus see 30 aastat tagasi klassi kokkutulekul, aga isegi sel aastal veel ei olnud ma nõus sinna minema,sest see ... on ju ka seal....

Mul on siiamaani tunne, et ma olen sellele inimesele kuidagi võlgu justkui. Kuidagi jäi tunne, et väga karistamatult saadi sellest asjast välja ja tea kas üldse arugi saadi oma nõmedusest. Aga häirib siiamaani. Kõvasti häirib.

?+?

Ei saa sellest avalikult kirjutada.

Kui oma elu elamine seda mälestust kustutada ei suuda, siis:
a) püüa huvitavamat elu elada või b) mine ja tõstata see teema asjassepuutuvate isikutega. Võib-olla tuleb kohe mingi lahendus, aga kui ei, astud vähemalt sammu õiges suunas. Mis sa sest teemast ikka eluaeg endaga kaasa lohistama peaksid?

Ma ei saa aru, mis sest teemast üldse tõstatada, kui sellest rääkida ei saa. Mine siis pihile.

Teema võib lukku panna.

ülejäänute hulgas. Kindlasti kaob vana asi meelest, kui samalaadne asi kordub. Kuradit aetakse kuradiga välja. Teiseks pakun, et elu on liiga lihtne ja muretu, näiteks, suurim mure, et teist aastat juba saapad kapis puhastamata.

Ei saa rääkida, siis ei saa ka aidata. On ikka imelikke küll.

Teema kõlaks nagu: "Tahaks raha saada, kuid ei viitsi tööl käia, ega äri ajada"

Päriselt uudishimu. Autor võiks täpsustada, kas on tegemist isikuvastase (kuri)teoga, varandusliku pettusega või hingelise(armu) solvanguga. Nii on tõesti raske mingit nõuannet anda (või nagu siin kombeks sõimata lolliks).

Toon näite. Kui on hingevaeva ja ei oska end lohutada ning põhjuseks on ema-isa surm, siis ei pea uudishimutsejatele rääkima, et miks-kuidas-millal kurb sündmus toimus. Piisab ütlemisest, et vanemate lahkumisest on jäänud hingeline üksindustunne.

Teine näide. Kui tunned, et sõbrale oled 'lüpsilehm', mitte päris sõber, siis ei pea välja rääkima enamat, kui et oled ülehinnanud sõprust-tutvust ja nüüd ei oska sellest pettumusest üle saada ehkki püüad. Kui uudishimutsetakse rohkema infi saamiseks 'ai-vai, kas tõmbas mehe voodisse?', siis ei pruugi ju vastata sellele ja kinnitadagi, et lihtsalt olid suuremad lootused ja pettusid.

Inimesed püüavad igati aidata.

Mulle just löödi nuga selga ja kaotasin oma töö ja kogu sissetuleku. Soovitan endale ainult olukorraga leppida ja eluga edasi minna. Mis muud nõuannet siin anda? Kättemaks?

Sul siis hinge ja üleelamisi pole. hm. Ela edasi õnnelikult. Nagu robot.

Lisaks hingele ja üleelamistele võib ju inimesel natuke ka tervet mõistust olla, et sinna meeleheitemülkasse üldse mitte vajuda, selle asemel et sealt pärast suurte jõupingutustega välja hakata rabelema?
Optimism ei ole laiduväärt omadus.

a) Mõtle välja, mida Sa sellest juhtumist õppisid. Leia see positiivne pool, mille ellu kaasa saad.
b) Kui tormaksidki karistama, kas oleksid siis millegi poolest parem? Ära lasku samale tasemele ja siis pole ka põhjust ennast vaevata mõttega, et tegu jäi karistamata.

see sinusuguste roosa möla ala siis oled samasugune, kui hakkad karistama ja kättemaksma, on pehmeltöeldes nõme.
äkki siis kaotaks vanglad ka ära ja laseks kõigil mõlakatel teha mida tahavad, karistamatult, sest sina arvad, et ei maksa laskuda nende tasemele?
istume aga kõik õnnis nägu oma tagapalgeil ja laseme jobudel endale pähe sülitada. mõnus..

Ma ei julge pärast seda enam unistada ka, optimismist sealjuures ei tasu rääkida.

Tee nagu mina - kapseldu. Ära räägi kellegagi, ära naerata, ära vaata silma, ära küsi - paluma keel nagunii ei väändu. Sulge end ükindusse. Veel parem - mine oma tuppa ja sulge uks seestpoolt.

Andestamisel on jõud. See ei ole kerge, aga tasub end ära.

Mina olen kahe käega selle nn roosa möla poolt :) See ei tähenda, et halba elus ette ei ole tulnud, on ikka ja üsna kõike... Aga see roosa möla on mind neist läbi aidanud ilma igasuguse kõrvalise abita. Kui lõpuks aru sain, et minu meeleolu, hommik, lõuna, õhtu, elu, suhted, töö on kõik minu enda kätes, siis imestasin, kuidas ma varem selle peale ei tulnud. Ja kuni soovide täitumiseni välja, tähtis on, et lubaksid endal jälle loota ja uskuda. Ja ehk tasuks oma Igapäevased "mantrad" a la mul läheb nii s....., ma ei saa enam kunagi õnnelikuks, tema oli minu jaoks ainus, kõik teised peale minu on õnnelikud, rikkad, noored, ilusad, terved (see pole ju nii, selge see), positiivsete vastu välja vahetada? Näiteks, et alates tänasest päevast läheb kõik paremuse suunas ja tagasilööke tuleb ikka ette, see on loomulik.
Minu lemmikütlus on: ela hästi, see on parim kättemaks. Aitab hinge- ja südamevalu vastu suurepäraselt.

Kulla kirjamärkide vihkaja, kes Sa oma nime ei kirjutanud ja minu poole pöördusid.
Mu vastus oli siiski konkreetsele postiajale ja käis igapäevaste situatsioonide kohta. A la "ah sa keerasid mulle s..., siis saad minult hullemini vastu". Loomulikult on vanglad omal kohal ja ka laste kasvatamisel on vajalik karistamine (Mitte haiget tegemine - need pole samad asjad). Lihtsalt, et kinnistada arusaama: teoga kaasneb tagajärg.
Aga kättemaksu ei poolda. (Seda va "magusat", mis peaks kättemaksjale rahulolutunde tekitama.) Tegelikult eelnevat postitust kirjutades kaalusin, kas kasutada sõna "kättemaks" või "karistamine". Valisin sama sõna, mida kasutas Mari (22. juuni 2017, kl 18.49), aga paraku moonutas see mu mõtet.

sa võrdsustad kättemaksu mingi magusa orgasmiga, mina aga võrdlen kättemaksu õigluse jaluleseadmisega.
jääda ootama sinu haigettegija karma kolakat, see on nagu lasta asi lihtsalt käest ja silmist.
kui sulle on reaalselt haiget tehtud, nii füüsiliselt kui materiaalselt, siis on kättemaks vajalik.
btw lapsi ei tohi mingil juhul peksta, lüüa jne füüsiliselt karistada, sest see on sul veider lause, siin teemas pole laste karistamisest üldse juttu.
niisama nn vaimse vägivalla jama klaarimine on mu meelest jama kuubis. ma ei jaga seda kui keegi laseb end aastaid mõnitada ja trollida ning kannatab. siin on ilmselt tegu sadomaso suhtega ja siin mingit kättemaksu haududa on naljakas. minu meelest seesuur nn vaimne vägivald on üldse üks suur nali.
kui ei meeldi, et tüüp su kallal möliseb, siis jäta tüüp maha ja korras, kui meeldib end ohvrina positsioneerida, siis istu aga tagapalgeil ja naudi.
mina võtsin sõna sel teemal, kui keegi on sulle füüsiliselt või materiaalselt halba teinud. siis on vajalik enda eest seista ja asi ära klaarida.

kui oled kunagi oma lapsi peksnud, siistea, et kunagi valivad nemad sulle vanadekodu, eksole, kui sedagi.
seega karma tuleb ja hammustab sind ikkagi kunagi su kärbund tagapalgeist, kui sa nõristad sülge rinnale oma suunurgast ja enam pole see äss, kes pisikesele lapsele vastu kukalt taob, kui miski ei meeldi

kirjamärkide vihkaja Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> mina aga võrdlen kättemaksu õigluse jaluleseadmisega.

Kui Sulle on antud jumalik tarkus olla kohtumõistja nende üle, kes on eksinud, siis kummardun Su ees.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Karl Kindermacher 27.06.2017 22.19.

kes on eksinud minu suhtes, sedand küll. nii palju on mul reaalset ja adekvaatset reaktsioonivõimu.
teised vaadaku kuidas ise hakkama saavad.