Kuna minu jaoks on tegemist tõepoolest halva kogemusega, siis on mu postitus sihilikult siin - selle ütlen esmalt kõigile neile, kes tahaks tänitama hakata, et telesaadete kohta on foorumis oma rubriik.

Olen algusest peale vaadanud Õnne tänava lugusid, niisiis juba aastakümneid. On paremaid kirjutajaid olnud ja kehvemaid, ja parematelgi on olnud aegu paremaid ja halvemaid, aga see, kes praegu asja teeb, on ikka päris küündimatu. Tegelaste juttu on lihtsalt valus kuulata - dialoog oleks justkui koolilapse kirjutatud, kes püüab ette kujutada, et kuidas siis täiskasvanud ka räägivad. Ei ole lootustki, et paremaks läheb, iga osaga läheks nagu hullemaks hoopis.

Ei saa aru, miks latt küll nii alla on lastud? Sellele jamale kuluva raha eest võiks rahvusringhääling pigem tuleviku tarbeks teatrietendusi salvestada... Santa Barbara või Kodus ja Võõrsil kestvusrekordit niikuinii ei suudeta lüüa.

nõus. See sari on ikka väga alla käinud. Harjumusest vaatan, et äkki läheb äkilisemaks. Ei teagi kohe, kes peaks stsenaariumi kirjutama hakkama. Head näitlejad on ju.

Täiesti nõus. See on praegu totaalne jama. Kõik naised habisevad mingist "ausa naise" staatusest ja järsku tahavad kõik hirmsasti abielluda. Stsenaristi unistused või elu suurim eneseteostus paistab kõigi tegelaste omaette eesmärk olema.

Päästke palun Õnne 13 selle õnnetu kirjutaja käest.

Lapseohtu stsenarist on üles kasvanud Rakke solkseebikatega ja toob nüüd sama joont ka Õnne seriaali.

Võiks jah mõni elukogenum kirjutada või siis kirjutaja ise näiteks konsulteerida rohkem einevast vanusest inimestega, kellel elukogemustest puudu pole, sest seriaalid jäävad meie ajalugu tutvustama tulevastele põlvedele ja see kõik võiks huvitavam olla.On ka igasuguseid juhtumeid tegelikust elust, millede pealt kopeerides saab põnevaid lugusid ning isegi kuulates kaua seriaalis osalenud näitlejate ettepanekuid...

Tegin ka eile õhtul otsuse, et enam ei vaata.Vastu hakkab ka see Laine oranz müts, kas tõesti 20 aastat üks riietus. Ja muu jutt oli ka nii sabatu, et paha hakkas.

ei saba ega sarvi.

Minu nägemuse järgi ei ole see seriaal küll ei alla ega üles käinud, on samasugune nagu kogu aeg. Olen seda läbi aegade vahetevahel vaadanud ja minu arust on tase täpselt ühesugune. Lihtsalt Eesti elu on vahepeal muutunud ja seepärast muutub ka seriaali sisu ja tempo. Õnneks ei muutu Laine oranž müts, midagigi püsivat siin ebastabiilses maailmas :)

On ikka küll no niiiiiiii jamaks läinud, kui vähegi võimalik. Olen ka vaataja aegade algusest. Ja vaataja just sellepärast, et tore oli vaadata. Aga see, mis praegu on, on õudus kuubis. Jube kahju on. ERR peaks ikka midagi ette võtma. Eesti rahva lemmik on sedasi ära solgitud. Tahaks Teet Kallast tagasi :(

Argipäeva õhtupoolikul näidatavad vanad osad on ikka puhas kuld praeguse kõrval ja mitte ainult selle pärast, et näitlejad on veel noore(ma)d. See praegune on esmajoones võlts mis võlts. Eakad inimesed ei räägi sellist juttu; nende maailm ei koosne sellest, mida lõustaraamatus tehakse ja kirjutatakse. Normaalsetest inimestest on järsku saanud lõugavad hüsteerikud. Kokku on kirjutatud suurel hulgal ajalehesabadest loetud probleeme ja kiiksuga olukordi, sobivad need siis tegelastega (ja nende seriaaliminevikuga) või ei. Üritan ikka vaadata, aga järjest rohkem keeran mujale, sest on väljakannatamatult nõme.

Oh seda silmakirjalikkust. Jube, jama ja misiganes, aga KÕIK vaatavad.

advokaat läks raamatupoest Riigi Teatajat ostma:))))

Ei vaata, aga peres on ikka õhtul teler lahti ja laupäeval polegi midagi muud eriti.

Need praegu jooksvad pärastlõunased Õnne osad on just jamad. Kallas kirjutas ainult vanameeste heietusi. Terved osad on ekraanil vanamehed. Kõige paremad osad olid siis, kui Kati Murutar neid kirjutas.

Neid vanu osi võib küll nostalgiast vaadata, et kuidas siis ka riides käidi ja kui lahe auto ja kui prestiizne oli Peugeot 406, aga nende osade sisu on ikka totaalne jama. Praegune on vanaga võrreldes parem, kuid minu meelest oli hea siis, kui kirjutas Lennuk, siis oli ikka veits huumorit ka asjas, näiteks Allani ja Ülu dialoogid:)

kõik on suhteline siin ilmas. ühele meeldib ema, teisele tütar.

noored näevad elu teisiti, vanemad jälle teisiti.

samasugune ila on see padjaklubi. noortele ehk tore, aga minule tekitab okserefleksi.

sama on ka poliitikas. noored valitsejad ei oma elutarkust, nad on uljusest ja iseenda imetlusest poolpimedad ja neid on jube kerge manipuleerida tegema tegusid, mis kunagi vanemaks saades võivad neis endis häbitunde esile kutsuda.

parim oleks nii, et oleksid lastesaated, noortesaated, täisinimeste saated ja vanade saated. lisaks päevauudised, ilmateated, tarkusesaated kõigi jaoks ja muu sodi-podi mujalt maailmast.
oleks valik igale maitsele ja igale vanusegrupile ning huvilisele.
kui mu lapsed olid väiksed, siis töötasin lasteaias lastega, edasi koolis juba. kui lapsed said täiskasvanuks, läksin haridussüsteemist hoopis ära ja tundus, et lõpuks pääsesin täiskasvanute maailma.

Mind hakkas samuti segama see, et tegelased muutusid karjuvateks ja hüsteerilisteks. Äkki ma lihtsalt ei tunne eesti inimesi? Minu tuttavate seas küll selliseid ei ole. Mina küll ette ei kujuta, et üks isa täiskasvanud tütre pärast teisele lõuga annab. Nagu laste seriaal oleks. Seda kohta oli kuidagi häbi vaadata.

lihtsalt vähempakkumise tagajärgedega - lohutan ennast.
Minagi algul imestasin, siis kurvastasin ja nüüd enam ei vaatagi.
Aga kõrvad hoian lahti - juhuks, kui teema mõnele täiskasvanud kirjanikule üle antakse.

Need dialoogid on küll ikka täiega piinlikud! Nagu eelmine kord, läksid siis need Ints ja Anu riidepoodi ja hakkasid demonstratiivselt kõva häälega omavahel vaidlema!?!? Appikene! Kui tõesti on vaja sellistel teemadel rääkida, tehakse seda vaikselt kodus nelja seina vahel ja nelja silma all.
Või see Petersoni-Mare ja see - kellega nad seal kohvikus olidki - nende dialoog oli ka väga konstrueeritud. Fakt on see, et inimesed, kes 20 aastat üksteist tunnevad või koos elavad, ei räägi omavahel niimoodi. Nad ei räägigi enam, aga kui räägivad, siis kindlasti mitte nii punnitatult.

ma olen juba varasemalt KORDUVALT mõelnud - sellist ÕNNET Reinla küll ei tahtnud.

(praegu vaatan sportlikust huvist pisteliselt, sest kõiki osi lihtsalt ei suuda. kavast loen kokkuvõtet.. )

Vaatan ikka, lootuses et ehk läheb paremaks. Laine müts mind küll ei häiri. See on ju tema omapära. Ise kannan ka mõnda asja nii kaua kui kannatab.