Pane või nöör kaela! Esivanemad olid vastutustundetud ja oli vaja sigida. Vaimne ja kohati füüsiline terror läbi elu. Nälg, vaesus ja ülikehvad elamistingimused, mõned alkohoolikud, tubakasõltuvus olid lastest tähtsamad. Meil jäi haridustee pooleli, sest olime vaesed ja vaimset tuge ka kusagilt ei saanud, et natukenegi materjaalsete puudustega toime tulla. Ise me alkoholi ei tarbi ja ei suitseta. Puuduliku hariduse pärast miinimumpalgaga töö. Tervised kõigil meil läbi ehkki 30-ndates aastates. Osalist töövõimet ei anta ja tagatipuks jäin tervise töttu eelmise aasta lõpus veel tööst ilma ka. Nüüd korteriomanik teatas, et lõpetab üürilepingu ära ja koligu ma kuuga välja ehkki üüri maksmisega pole mul kunagi probleeme olnud (ehkki majal katus laseb vett läbi ja seinad tuult ei pea aga rent pole isegi 100€). Maksud on mul alati prioriteet nr.1 olnud ja seega võlgu pole kunagi jäänud aga omanikul on õigus oma vajadusteks nõuda minult korteri vabastamist. Otsin uut tööd ja seni on ainuke sissetulek töötu raha umbes 200€. Üürid väikelinnaski on absurdsed ja enamuses tahavad müüa ning raha kohe kätte aga laenu pole mul ka kusagilt saada hoolimata sellest, et võlga jääja ma ei ole ning enne nälgin kasvõi pool kuud aga maksud on alati makstud olnud. Üürid 200 või üle 200€ (loomulikult küsitakse ju veel 2 kuu ettemaks ka). Paar 1-toalise odavama korteri müügikuulutust jäi silma aga neist pole mõtet unistadagi, sest isegi 8000€ laenu 15-aastaks ei anta minusugusele. Tööpõlgur pole aga selg on haige ning muud tervisehädad ja senist tööstaaži oli kuni eelmise aastani 13 aastat. Lapsi ka pole. Nõukogude ajal vanaema loobus kgb hirmus oma sõja ajal väljamaale putkanud isa pärandusest. Meie isa ei aidanud meid kunagi ja ema tuleb ka ise vaevu ots-otsaga kokku ning on üldse terve elu hirmus pessimist olnud! Vanavanemad on meil ka üldse juba mulla all ja oskasid niimoodi elada, et järglastele polnud midagi pärandada. Mul on tervis kehv, kuu aega et korterist välja kolida oma kodinatega ja uut tööd mul ka veel pole ning MITTE KELLEGI poole pole ka pöörduda ... Sain nüüd vähemalt asja südamelt ära kirjutada ja eks näis, mis edasi saab!

Pöördu vähemalt oma elukoha kohaliku omavalitsuse sots osakonda, ehk saavad aidata.

Hädasid on palju, aga millegipärast ei taheta neid lahendada.
1. Puuduliku hariduse pärast miinimumpalgaga töö
Kolmekümnendates aastates inimene saab ju veel edukalt endale eriala õppida - see on tasuta. Seda saaks teha ka töö kõrvalt, aga töötuna on ju veelgi lihtsam. Kui väikeseid lapsi ka ei ole, kes õppimist segaksid, siis polegi probleemi. Töötukassa ka aitab selles osas. Ja seejärel saab endale tasuvama töö hankida - erialainimesed on alati oodatud.

2. Pole kusagil elada.
Kas oled pöördunud sotsiaalosakonda? Ehk on võimalik saada sotsiaalkorter. Korralikele inimestele neid ikka jagatakse, jotadele ei taheta anda. Sotsiaalkorterite kommunaalkulud on madalad. Aga mitte keegi ei tule midagi koju kätte tooma - pead ise asju ajama.

3. Pole MITTE KELLEGI poole pole ka pöörduda
On ju! Sotsiaalametnikud aitavad kindlasti, kui räägitu ikka tõele vastab.

Küsisin töötukassast õppimisvõimaluste üle! Ütlesid, et pean ise omale koolituse välja otsima ja siis vaatavad nemad edasi (aga kõk koolitused on ainult keskhariduse baasil)... Sotsiaalpindu meie väikelinnas on imevähe ja needki kõik hõivatud.

Kui koolitusel ei nõuta keskhariduse paberil ettenäitamist, siis pane end aga kirja, sest eelkõige on nad huvitatud koolituse eest raha saamisest, mida sinu eest maksab töötukassa. Kui see ei lähe läbi, siis mine kohe õhtukooli ja saad oma keskhariduse kätte. See pole õhtukoolis nii raske kui tavakoolis ja kui pole plaanis ülikooli minna, siis ei pea sa isegi riigieksameid tegema.
Näed, isegi Tanel Padar läks ja miks peaksid sina olema halvem? Oleneb sinu töötukassa järelvaataja heas tahtest, aga kasuta oma töötustaatust maksimaalselt ära, võta koolitusi nii palju, kui jaksad käia, õpi kasvõi keeli kui muud ei saa. Ka see tuleb su cv-s ainult kasuks. Kui sul pole nagunii oma kinnisvara, mis sind hoiab siis kinni selles väikelinnas? Vaata CV keskuses ametlikke vahendusfirmasid, kes värbavad töölisi nt Soome, saaksid seal jalad alla ja inimväärse elu ka min palgaga.

Viimasel tòesti hea nòu. Elamist pole, peret pole, muidugi proovi Soome saada. Noored naised koristavad, hooldekodudes . Korjad raha ja ostad korteri. Siin selle miinimumiga ainult vireled.

Kus väikelinnas teemaalgatajast naisterahvas elab hetkel? Mine tea, äkki samas kohast, kust isegi. Kui nii, siis saaks elamiskohaga aidata.