Ei ole see kahjuks aastalõpu nukrus, ikka vanuse ja lootusetusetu tunne.
Olen üksik, ei ole kedagi enam tulemas. See tekitab tunde, milleks üldse enam edasi elada.
Aga siiani olen lükanud viimast sammu edasi isa pärast, kes küll nüüd teispoolsuses.

Selle halamise nimi on keskeakriis. Miks sa arvad, et kedagi ei ole tulemas? See ,et úhega suhe läbi sai ei tähenda,et inimesed oleks lóppenud maamuna pealt. Tósiasi on see, et kóik me vananeme, kas me tahame seda vói mitte. Loodusseadus.NB.ära póhjenda oma tegusid vói tegemata jätmiseid teiste isikute nn.soovidega.(teen seda kellegi pärast).

See, et lumi ära sulas ei tähenda seda, et talv läbi on.

kõik läheb mööda - ka lein ja kurbus - tulebki päev korraga läbi elada
kui enam hullemaks minna ei saa - läheb paremaks
Väljas juba linnulaulu kuulda - oleks justkui märts.

Vanus ongi selle mõttetuse ja lootusetuse tunde peamine põhjus.

See vanus käib ikka ja jälle jutust läbi...kui palju seda siis on? : ))) Kui täpselt ei taha öelda, siis pane see kuskile vahele. 55-60, 45-50, jne.

50.

See pole üldse halb vanus ju. Võiks lausa öelda, et pool head on alles ees.
Mainisid, et käid ühte vanainimest...no vaatamas või natuke aitamas või midagi. Ta ju ometi ootab Sind! Seega, oledki ülivajalik.
Aga, kas elad kuskil suuremas linnas või külakeskkonnas? Ma mõtlen, et on väga oluline, et kuuluksid mingisugusesse ühiste huvidega inimeste gruppi. Ükskõik, mis nad siis ka koos teevad. Mis huvid Sul muidu endal on?

Loen, psühholoogia, psühhiaatria, poliitika pakub huvi. Linnas elan, aga kahjuks ei tea mingit gruppi ja ei ole ka sõpruskonda.

_kes küll nüüd teispoolsuses_

teispoolsusega on nii, et seda ei ole - kui otsustad lahkuda, siis on see lõplik - sellega pead arvestama.

Nonäed, Sa oled ju intelligentne inimene. Võiksid ennast vabalt ka kiita selle eest. Sõpruskonna puudumine ei tee ka veel iseenesest kellestki käpardit ega näita tema sotsiaalselt oskamatust. Võimalik ka, et mõnel juhul on taustaks mingi sügavam, teistele teadmata põhjus, et just üksi ja üksildane ollakse. Tegelikult aitab ka see päris hästi, et Sa siin suhtled. See pole nii, et trükid siia midagi ja siis see soikub. Keegi ikka loeb. Keegi vastab. Mõnikord ei ole vastused meeldivad. Mõnikord jälle on ja see tekitab igaljuhul...no kui mitte midagi muud, siis inimesetunde ikka!
Ma siin ennist küsisin vanust, panemata tähele, et mainisid seda kohe esimeses postituses.
Sul on täiesti normaalsed huvid, aga nendega omaette kodus istuda on igav ja ängistav tõepoolest. Looduses liikuda või reisida(kui mitte kaugel, siis kasvõi siinsamas on igasuguseid ühinguid, kes väljasõite orgunnivad)meeldib Sulle? No natukenegi? Kui just mitte midagi muud, siis paremal juhul võid leida omale näiteks hea suhtluskaaslase. Ma ise olen ringi sõitnud kutsehaigete, diabeetikute ja maiteakellega. Kel soov, siis igatahes mingisugunegi võimalus kellegagi jutule saada.
Vitamiine söö kah, tee sellest kohe rutiin.

Muuseas....mis selle pereeluga Sul juhtus? Teinepool(või pooled) polnud õnnestunud? Sa ei pea muidugi rääkima. Aga mõnikord hakkab parem, kui lased selle endast välja. Sedasi lõdvalt, ilustamata. : )

Ärge toitke trolli, süvenege pisut!
Vana hea P jälle oma sõiduvees, kuidas te ometi mustrit ära ei tunne?
P, sul on viimane aeg oma naistuttav üles otsida, saate, kaks vanainimest..ups, sina oled ju "vanamutt" juba vähemalt kümme aastat...oma mõttetut noorust meenutada ja koos pagulasi kiruda. Sa saad hakkama, võidad oma lemmiknaise tagasi, selleks on lihtsalt veidi pugeda vaja. Pugemine ongi sinu töö!

Ingrid, pereelu ei ole olnudki kahjuks.
Eriti keskealisena on tunda, igaühel oma elu, pere, lähedased, ei ole kellelgi võõraga asja, mõtlen heas mõttes, halvasti öelda ja kuulujutte levitada, see meeldib paljudele.

See tundub tõesti trollimise moodi.
Soovita või paku talle mida tahad, ikka on halb ja häda.

Siis on ülim aeg sellele keskenduma hakata. Sedaenam, et põhi on Sul ju olemas. Kodu on? On. Toimetulemine on? On. Masin on kah...boonus igaljuhul. Nüüd anna ainult minna! Kellegi ikka välja sõelud. Maailm on inimesi täis ja kuradi palju on neid, kes samamoodi loodavad kedagi leida.

muidugi on see P, aga ta pole mitte troll, vaid ehtne biovampiir ja see on ainus põhjus, miks temast eemale hoitakse. on inimesi, keda ei saa aidata ei psühholoogid, psühhiaatrid ega sõbrad. kahjuks on see nii. ingrid, kahju hakkas sinust, sa oled hea ja südamega, aga kahjuks saaksid ise hukka kui sellisega hakkaksid suhtlema või ükskõik kes sinu asemel.

Majanduslikult on tõesti kõik korras, aga hing on tühi ja haige.

Miks ta on tühi ja haige? Sest Sa oled üksi! Mine ja hakka kohe ringi liikuma. Ole soe ja sõbralik, niimoodi maailmas pettununa ei tõmba Sa mitte kedagi ligi.
Või on midagi, mida Sa lähisuhetes kardad? Sul endal on minevik korras? Nii üldplaanis. Midagi kriminaalset ei ole hinge taga?
Misasi Sa oled muidu üldse, mees- või naisinimene? Millegipärast oletasin, et naine(seoses lastelaste-jutuga), aga no ega ma siin selgeltnägija ei ole.

Naine. Ma ei karda lähemates suhetes midagi, lihtsalt ei leia kedagi, kellega lähedane olla. Ei pea mehi silmas, nendega minu vanuses midagi teha ei ole.
Väljas linnud laulavad, see tekitab veel rohkem masendust.

Aa. Okei. Minu meelest on see j u s t hea vanus, mil igasugune mees enda jaoks ribadeks tõmmata. Nurrh! ; )
Siis võtad ikkagi jalad selga ja liitud mõne reisugrupiga. Seal on igasuguseid inimesi, on keskealisi, on vanemaid keskealisi ja ka pisut nooremaid keskealisi...kellega iganes jutt lippama hakkab, see on igatahes täiesti ennustamatu. Aga pead ise enda jaoks ka midagi tegema - olema avatud ja mitte nukker. Kurvameelsus ei tõmba(isegi mitte kaasa nutma!), vaid peletab!
Ja vaata, et Sul kodus kuskil surnute pilte avalikult laokil ei ole!

* Rahvas, täna on muideks kuulsa Paju lahingu aastapäev. Vääriks lausa lippude panemist, aga see tiblavabariik ju tegeleb millegi muuga. Tordi viin ma koju igatahes! Sa, "õnnetu", tassi ka midagi magusat omale koju!

Kahjuks meestega see häda, et kipuvad voodisse. 50a naisele selline asi huvi ei paku.

Surnud isa pilt on suurelt nähtaval, tunnen vajadust silme ees hoida. Kohe saab 3 kuud isa surmast.
Miks surnu pilt ei tohi nähtaval olla ?

Aitäh, et nõu annad, olen väga tänulik. Magusaid saiakesi söön üks - kaks iga päev.

siis on asi selge, kui 3 kuud isa surmast. sul on stress ja see läheb üle. mul endal suri ema 3 aastat tagasi ja tean, mida räägin. surnu pilt võib nähtaval olla, selle mõju pildile endale ja isale puudub. sinule mõjub see ainult mälestuste näol, suures osas juba muutunud kujul.

Mis jutt see olgu, et 50-sele naisele ei paku sex huvi? Mulle lõi aastaid tagasi 50-dates üksik naisterahvas külge. Oli selline sale ja üsna nooruslik nägi välja. No mitte 30 just, aga 40 oleks pakkunud. Ise olin kolmekümnendate keskel tol ajal. Selle naisterahvaga sai sellist mürglit voodis tehtud, et vähe pole. Mulle eluaeg millegi pärast vanemad naised meeldinud. Nad on targemad ja elukogenumad, kui noored neiud ja ei edvista ega valuta pead pidevalt. Niiet vanemad naised võtke seda kui paitust teie peakestele.

Mul on suur joonistatud ja raamitud pilt isast, hästi suur. Isa õpilase tehtud ja väga tõetruu, nagu elus oleks. Siis on isa lapsepõlvepildid.

Siis hakkasingi tundma tohutut üksindust, tühjust ja lootusetust. Tundsin nii varem ka, aga mitte nii tugevalt.
Praegu on üksindus eriti väljakannatamatu.

robi, mida sina tundsid ?

stress oli, jõin liiga tihti, umbes aasta.

mine ravile.

Õnnetule meeldibki ju õnnetu olla ja siin foorumis möllata. Ootab, et lollikesed talle vastaksid.

Mitte keegi ei taha õnnetu olla. Kõik inimesed tahavad olla õnnelikud.

Mine siis ja hakka elama, mitte ära kriba siia. Egas keegi siit sinu eest elama ei tule.