minu mureks on suur esinemishirm. mõtlesin, et see läheb ajaga üle, aga pigem on hullemaks läinud. käin 12s klassis ja ees on ootamas arvestuslik töö, mida pean esitama. juba sellest mõtlemine ajab mu närvi. ma hakkan puterdama, käed hakkavad värisema, hääl on nõrk ja nägu läheb niiii punaseks, mistõttu tunnen, et olen nii kuum, et minu peal saaks isegi muna praadida.
see on tõsine mure ja ma olen sellepärast nii õnnetu, et ei oska end esinemise aeg kontrollida :(
kas mul on mõttekaaslasi ja mis teid on aidanud?

olen kuulnud, et sellise asja korral aitab ainult harjutamine, harjutamine, harjutamine. see tähendab võimalikult tihti selle olukorra tekitamist, kus sul see hirm tekib. varsti harjud ära ja enam ei pabista.
mida sa muidu täpsemalt kardad siis esinemise ajal?

Olen vana inimene(sinuga võrreldes)ja saan öelda, et julgus tuleb ainult kogemustega. Töötan sellisel ametikohal, et pidevalt on tarvis sõna võtta(koosolekud, kolleegide õnnitlemised jne) ja minu jaoks ei ole see probleem.
Samas oli minul juubel ja kõik istusid vaikselt. Soovitasin pidevalt kõigil rääkida, kuid tulemusteta, nii et lõpuks olin ikkagi ise rääkija.
Harjuta igal pool- jõululauas, ema sünnipäeval, sõbranna tähtpäeval- ja nii see julgus tulebki. Edu

Esinemishirmu vastu ei saa muudmoodi kui pead hakkama esinema.Ajapikku harjud avaliku esinemisega nii ära, nagu räägiksid sõbraga/sõpradega.

eks siis pean harjutama...
to olen: ma ei tea isegi mida ma kardan, mul on sõpru palju ja nendega saan kenasti suheldud, aga nii kui pean klassi ees või kasõvi oma suure suguvõsa ees endast rääkima, mul kaob täitsa enda üle kontroll. see tekitab mu sees vastikust ja piinlikust ning asi läheb aina hullemaks.

Eespool esitati Sulle hea küsimus - mida Sa täpselt kardad? Seda, et läheb sassi/ei valda teemat, et kuulajaskond on "liiga" tark/autoriteetne? Või veel midagi muud (valik on lai)?
Kui oled oma hirmu põhjuse teada saanud, siis saab just selle asjaga tegeleda.
Mind on alati aidanud see, kui keskendun mõttes asjale, mida räägin, mitte niivõrd inimestele, kes on mu vastas. Siis pole aega kartagi. Veel saad mõelda, et teised ju ei tea, mida Sa rääkima hakkad; kui endast räägid, on see ju teema, milles oled just Sina ekspert. Seega ei saa nad ka hinnata, kas jutt on "õige" või "vale".
Pealegi on inimesed enamasti keskendunud iseendale, nii et Su esinemine unustatakse üsna pea (see võtab maha hirmu "mida nad minust küll mõtlevad" - enamasti ei mõtlegi).
Hinga sügavalt ja rahulikult, see võtab pingeid maha.
Oma kuulajaskonna kujutlemine öösärkides või 3-aastastena on juba edasijõudnute level.
Kui teaks, mida Sa kardad, saaks täpsemalt nõu anda.

ma kardangi eelkõige närvi minemist. hakkan nii pabistama. ja kui ma olen pinges, siis lisaks sellele kiilun nii kinni, et ei oska küsimustelegi vastata, kardan jätta lolli muljet:( ma olen nii ebakindel ja saamatu, enesekindlus pea olematu.

http://avalikesinemine.net/

http://www.maripuu.eu/avaliku-esinemise-koolitus/

https://www.facebook.com/pages/Avalik-esinemine/165338980167733

mõtle, et ka sinu kuulajad on inimesed. täiesti tavalised. oma vigadega ja kiiksudega. sa lihtsalt räägid asjast. kui väga hull, siis mõtle, et kõik kuulajad on alasti. see ajab naerma ja võtab pinged maha.

seisa jalad sirgelt ja kalluta end väikene nõks ettepoole. pane end kuulaja asemele ja mõtle, mida ootaksid ise esinejalt.

loe tekst endale peegli ees valjult ette, et saaksid aimu, kaua ettekanne kestab ja kui soravalt seda lugeda saab. vb on sul keegi, keda usaldad, loe talle ette ja küsi, mis ta tekstist arvab. loe mitu korda, siis jääb loetu ka meelde ja esinemisel on kergem.

küllap saad hakkama.

Kui tallinnast siis: http://toastmasterstallinn.com/

Vaatan, et oled selle küsimuse esitanud juba kaks aastat tagasi. Mul endal on täpselt sama hirm. Käte ja jalgade värin, südme pekslemine, punasatamine ja higistamine. Kas oled nüüdseks juba oma hirmust üle saanud? Kui oskad öelda mis sind aitas, anna teada. Mulle endale tundub, et nende olukordade tekitamine kus peabki palju teiste ees esinema ei ole kõige õigem lahendus, sest nii võib saada ka hoopis veel suurema trauma. Ma ise olen mõelnud, et peab päris algusesse tagasi minema ja uurima kust või mis hetkest on see hirm alguse saanud. Näiteks äkki on see lasteaiast pärit kogemus kus teised lapsed teadsid jõuluvana ees salmi peast, aga sinul ei olnud peas ja siis kõikide tähelepanu oli keskendunud sellele, et kuidas sa nüüd plindrist välja tuled. Teine võimalus on, et oled perfektsionist ja suhtud mingitesse asjadesse väga kriitiliselt ja kardad, et teised suhtuvad sinusse täpselt samuti.

Saan ka kinnitada, et hirm kaob kogemusega. Enda kohta saan öelda, et mulle tähelepanu meeldib ja seetõttu sain esinemishirmust kiiresti üle. Koolides tehti selle saavutamiseks suurt trenni ka.

Mis kõige olulisem, oma teemat peab valdama ja tekst tuleb vähemalt korra häälega läbi lugeda! Siis saadakse aru, millised sõnad on mugavad kasutada, see erineb suuresti kirjakeelest.

Mida ma olen teinud, kui tean, et ikka esinemist kardan? Olen pannud selga tiheda nööbireaga pluusi ja jätnud suvalise nööbi lahti - arvan, et need, kes kuulata ei viitsinud, mõtlesid, miks see nööp lahti on.

Ühte eksamit kartsin väga. Kui uksest auditooriumisse sisenesin, noogutasin tervituseks ühele komisjoni liikmele. Kui minu järg kätte jõudis, vastas seesama komisjoni liige minu eest teise komisjoni liikme küsimusele ja oli üldse minu poolt. Võis ka lihtsalt kokkusattumus olla.

Olen kuulnud soovitusi auditooriumi tähelepanu hajutamiseks mingi suure silmatorkava ehte kandmist. Tundub, et see töötab, sest olen ise selle lõksu langenud.

Kui on esinemishirm, siis auditooriumi peale mõelda ei tohi, ei tohi mõelda, et nad on targad ja tähtsad. Me kõik oleme ainult inimesed, seega võrdsed!

Ei tasu luua silmsidet. Meile õpetati üle peade vaatamist, nt uksepiita - jätab mulje, et vaatad auditooriumit, tegelikult ei vaata kedagi.

Kui ikka mõte auditooriumile läheb, siis mõtle, et tegelikult räägid vaid ühe sõbraga.

Kindlasti tuleb jälgida kehakeelt! Ei tohi kratsida, käsi kuklale või taskusse panna. Ei ole ilus ka kaitsepositsiooni võtta ehk käsi rinnale risti panna. Kui juhuslikult on pastakas kätte jäänud, ei tohi seda plõksutama hakata.

Minul tuli neid suulisi töid teha ikka väga palju. Kuna õppekavas oli nõue teatud teemadel vähemalt korra nädalas teha suuline ettekanne, siis sai neid tehtud ja harjutatd kõvasti. Jah, harjutamine aitab pisut sellest hirmust üle saada, aga päris ära ikka ei kaota. Minul ei läinudki üle see esinemishirm.

Minu jaoks tundub see natuke imelik, aga paljud on abi saanud ETF koputamisest.
Guugeldage "tapping and public speking".