"Perega maalt" - kasutaja teemadele ma tähelepanu ei pööranud, kuid Pille/ P. oli kunagi pidevalt ametis oma mineviku traumade taas-läbielamisega ja selle kirjeldamisega siin foorumis.
Kui sa pole Pille - see ei valmista pettumust. Kui oleksid - see poleks samuti pettumuseks.
Oled kinni oma traumaatilistes elamustes, elad neid mõttes uuesti läbi. See pole tingimata halb. See näitab, et sa alles teed oma minevikust järeldusi, kõik pole veel selgeks mõeldud, et sealt edasi liikuda.
Järeldused, milleni võiksid jõuda, on üldjoontes sellised:
Sul on piltlikult öeldes vigane "operatsioonisüsteem" (ehk ekslikud tõekspidamised ja mõttemustrid), mis ei saagi hästi töötada. Probleemid on sinu ellu sisse kodeeritud niikauaks, kuni "operatsioonisüsteem" pole parandatud.
Sa oled pidanud liiga oluliseks teiste arvamust, ja väheoluliseks enda oma (see viga on sulle kasvatusega "sisse programmeeritud").
Sa pead teisi PÕHJUSETA endast targemaks.
Tegelikult on enamik inimesi liiga ignorantsed ja enesekesksed, et sind mõista. Ainuke asi, mis neil on ja sinul pole, on enesekindlus. Enesekindlad on ka paljud rumalad inimesed, kes lihtsalt ei taipa, kui rumalad nad on, aga sina pead nende enesekindlust ekslikult tõendiks, et nad on sinust targemad ja igas elus ettetulevas küsimuses kompetentsemad.
Samuti - sa soovid kahte üksteist välistavat asja korraga. Sa soovid, et saaksid oma emast lugu pidada, uskuda et ta ikkagi oli tark ja hooliv, ja samas - sa soovid ka leida tõestust, et sina ei teinud midagi väga valesti, et ka sinul oleks õigus leida endas üles see enesekindlus, mida sul veel pole.
Sa ei saa neid kahte asja korraga.
Sa kas jäädki sisimas vaimselt väärkoheldud väikeseks lapseks, kes vaatab oma emale alt üles ja piinleb, kuid ei sea tema autoriteeti kahtluse alla (oodates asjatult temalt ja temasugustelt inimestelt (nt foorumites) mõistmist ja ärakuulamist nagu taevaõnnistust, mida aga kunagi ei tule.
VÕI
sa teed selle valusa järelduse, et su ema oli niivõrd omadega puntras, et armastav ja hooliv kohtlemine tal küll välja ei tulnud. Tal oli endal raske ja ta ei osanud seda muudmoodi lahendada kui oma pingeid sinu peal välja elades. Kõik OMA hirmud (et äkki ta on ebaadekvaatne, ei saa ehk hakkama jne) kandis ta sinule üle (ja niimoodi leevendas ta enda pingeid, kui sai ette kujutada, et viga ei ole temas, vaid on kelleski teises). Ta ei mõistnud sinule pandud koorma talumatut raskust. See, mida ta tegi, on tegelikult vastand sellele, mida üks hooliv vanem peaks tegema - nimelt andma lapsele enesekindlust ja teda julgustama. See oleks olnud sulle eluliselt vajalik. Tema ainuke vabandus oleks, et ehk ta tahtnuks ka kuidagi paremini toimida, aga ta lihtsalt ei osanud.
Su ema väärib mõistmist (tahaksid ju ka ise, et keegi sind mõistaks, isegi kui oled vigu teinud), kuid tema teod ei vääri õigustust.