Minu pereliikmed valetasid minu kohta uskumatult õelaid asju kokku, kui oli näha, et olin tegelikult nendepoolse väärkohtlemise tõttu juba lapsena katkine (aga samas - nad ise vist uskusid seda); käitusid empaatiavõimetult, nii et loendamatuid kordi olen oma elu jooksul jõudnud mõelda, miks ma üldse elan, ja siis - kui julgen küsida, et see, mis te tegite, kas see ikka oli teie arvates päris ok?
Siis järgneb veel hullem solvumine, tegelikest sündmustest uue, moonutatud, valeliku, neid endid heas valguses ja mind halvas valguses kujutava narratiivi loomine, sellega seljataga minu usaldusväärsuse edasine õõnestamine, crazymaking, gaslighting jne.
Ja nad tõesti ei saa arugi, et nad seda teevad, nende jaoks on eluliselt oluline oma ego eest piltlikult öeldses viimse veretilgani võidelda, ka juba oma haigeks muserdatud pereliikmele ikka veel näpuga näidata, umbes et muidu on meil normaalne perekond, aga näete tema ongi see kurja juur ja iseenese karikatuur.
Nüüd on mul piltlikult öeldse "sein ees" ja valikuid pole enam eriti jäänud.
Kõik muidugi "minu enda süü" nii et jah, aitabki ehk tõesti.
Äkki ongi maailm parem paik, kui ma sellest välja login.
Vabandan teemaalgataja ees, et tema teemas oma olukorrast kirjutan.