Halb kogemus
Sõbranna
Pillekas 02. jaanuar 2017, kl 10.25 |
Rõske meem 02. jaanuar 2017, kl 11.17 |
artist 02. jaanuar 2017, kl 11.21 |
mette' 02. jaanuar 2017, kl 16.48 |
Meeldetuletus 02. jaanuar 2017, kl 17.20 |
Sõbranna 02. jaanuar 2017, kl 17.55 |
tegelik P. 03. jaanuar 2017, kl 02.25 |
kõzz 03. jaanuar 2017, kl 02.42 |
Ära tule siia kirjutama (ole sa siis päris või hoopis veel üks liba-P.). Kui oleksidki päris P. - mingit MÕISTMIST või asjade selgeksrääkimist ei toimunud varem ega tuleks ka nüüd! Kas tõesti on vaja 1000 korda peaga vastu seina joosta, ja iga kord imestada, et ikka on valus (ära palun vasta sellele, lihtsalt mõtle ise).
tegelik.P 03. jaanuar 2017, kl 10.45 |
Veel tegelikum P. kui P. ise 03. jaanuar 2017, kl 14.18 |
Mõned olukorrad ei lahenegi kunagi.
Neist tuleb proovida välja kasvada. Probleemid ei kao, kuid kaotavad tähtsuse. Millalgi kindlasti. Kui mitte enne, siis elu lõpul ikka.
Kui inimene mingist raskest (nt eluaegse psühhotrauma tekitanud) probleemist üle ei saa, siis hakkab ta alateadlikult (mõni ka teadlikult) ennasthävitavalt käituma. Madal enesehinnang ongi mehhanismiks, millega tõmmata ligi igasuguseid inim-hüääne ja raisakotkaid (kui piltlikult väljenduda).
Ka see võib olla alateadlik lahenduse otsimine kannataja poolt - et elu muutuks veel raskemaks ja sellega läheneks pääsemise hetk ehk lahkumine.
See, kes kasvab probleemidest välja, ei ole enam nii enesehävituslik ning muutub igasugustele torkijatele ja põlgajatele ebahuvitavaks. Põlgajate ja reetlike sõbrannadega ei saa probleemi selgeks rääkida, sest neid ei huvitagi üldse NIISUGUNE LAHENDUS, mis sellele õnnetukesele sobiks.
Neid ei huvita, kas see õnnetuke leiab oma hingerahu, nad tahavad, et nende jaoks mõistetamatu viriseja nende tuju oma halaga ei rikuks.
Seega, igaüks, kes otsib lahendust oma sisemistele probleemidele, on oma missioonil üksi, teised inimesed ei ole tema liitlased. Teised on samuti eelkõige iseenda eest väljas, ja kas saabki seda neile pahaks panna.
Neist tuleb proovida välja kasvada. Probleemid ei kao, kuid kaotavad tähtsuse. Millalgi kindlasti. Kui mitte enne, siis elu lõpul ikka.
Kui inimene mingist raskest (nt eluaegse psühhotrauma tekitanud) probleemist üle ei saa, siis hakkab ta alateadlikult (mõni ka teadlikult) ennasthävitavalt käituma. Madal enesehinnang ongi mehhanismiks, millega tõmmata ligi igasuguseid inim-hüääne ja raisakotkaid (kui piltlikult väljenduda).
Ka see võib olla alateadlik lahenduse otsimine kannataja poolt - et elu muutuks veel raskemaks ja sellega läheneks pääsemise hetk ehk lahkumine.
See, kes kasvab probleemidest välja, ei ole enam nii enesehävituslik ning muutub igasugustele torkijatele ja põlgajatele ebahuvitavaks. Põlgajate ja reetlike sõbrannadega ei saa probleemi selgeks rääkida, sest neid ei huvitagi üldse NIISUGUNE LAHENDUS, mis sellele õnnetukesele sobiks.
Neid ei huvita, kas see õnnetuke leiab oma hingerahu, nad tahavad, et nende jaoks mõistetamatu viriseja nende tuju oma halaga ei rikuks.
Seega, igaüks, kes otsib lahendust oma sisemistele probleemidele, on oma missioonil üksi, teised inimesed ei ole tema liitlased. Teised on samuti eelkõige iseenda eest väljas, ja kas saabki seda neile pahaks panna.
tegelik P. 03. jaanuar 2017, kl 17.02 |
tegelik P. 03. jaanuar 2017, kl 23.12 |
14. 18
Oligi nii.
Kui lõpuks võtsin julguse kokku ja püüdsin naistuttava minuga alatult käitumisele lahenduse leida, siis sai ta hirmus vihaseks.
Justkui mina oleksin hoopis teda peigmehest lahku ajanud.
See oli minu jaoks tõeline shokk, sest reaalselt ei olnud naistuttaval mitte mingit põhjust vihane olla, kuna mina suhtusin temasse hästi.
Tekkis tunne, et mängis vihast, aga miks ?
Arvan, selleks, et ma tema inetust käitumisest rohkem ei räägiks.
Ma ei usu, et naistuttav päriselt vihane oli, sest selleks ei olnud tal põhjust.
Näitles lihtsalt.
Alguses olin täielikus shokis, tekkis tunne, et enam ei saa millestki aru, mis toimub.
See on õige, et naistuttavat ei huvita minu hingerahu absoluutselt.
Talle tegi mu põdemine isegi nalja, itsitas " ehehee, loll, pugeja, pugemine on sinu töö, ihhihhiii ".
Oligi nii.
Kui lõpuks võtsin julguse kokku ja püüdsin naistuttava minuga alatult käitumisele lahenduse leida, siis sai ta hirmus vihaseks.
Justkui mina oleksin hoopis teda peigmehest lahku ajanud.
See oli minu jaoks tõeline shokk, sest reaalselt ei olnud naistuttaval mitte mingit põhjust vihane olla, kuna mina suhtusin temasse hästi.
Tekkis tunne, et mängis vihast, aga miks ?
Arvan, selleks, et ma tema inetust käitumisest rohkem ei räägiks.
Ma ei usu, et naistuttav päriselt vihane oli, sest selleks ei olnud tal põhjust.
Näitles lihtsalt.
Alguses olin täielikus shokis, tekkis tunne, et enam ei saa millestki aru, mis toimub.
See on õige, et naistuttavat ei huvita minu hingerahu absoluutselt.
Talle tegi mu põdemine isegi nalja, itsitas " ehehee, loll, pugeja, pugemine on sinu töö, ihhihhiii ".
Lisa postitus