"Ise sa ei saa arugi, kui karjud" sedasi vastatakse, kui selgitada, et ei karju rääkides!
Miks sedasi kellegile öelda!? Mis mõttes ISE ei saa aru, kui karjub? Igaüks saab aru, kui ta kõvemini hakkab rääkima.
Mind süüdistakse pidevalt "karjumises" juba lapsest saati, kuigi tegelikult ma olen pigem üritanud poolsososinal paljudes olukordades rääkida. Ja sellegipoolest mõne arvates ma olen IKKA KARJUNUD! Olen väsinud sellisest süüdistusest, sest olen tõesti and ud endast parima, et mitte "karjuda" :(

Kui rääkida ärritunud (või haavunud) häälega, võib vestluskaaslane seda samuti tajuda/tõlgendada karjumisena. Jah, võib-olla on see loomulik, et oled ärritunud või haiget saanud (vestluskaaslane ei mõistnud sind ja rääkis solvavalt vms). Aga ikkagi ei jõua ärritunud häälel räägitud jutu SISU vestluskaaslaseni, ta lihtsalt näeb selles konflikti ja hakkab sind kritiseerima, nagu saab. Ära anna vestluskaaslasele seda "relva" kätte (et ta saab su hääletooni vms kallal norima hakata), harjuta ja sunni end väliselt rahulikuks ka kõige keerulisematest asjadest rääkides. Kui ei suuda, ära parem vestlegi tundlikel teemadel inimestega, kellelt pole mõistmist loota, sest nii teed endale kahju, ja su sõnum ei jõua ikkagi vestluskaaslasele kohale.
Olen märganud, et südames siirad ja heatahtlikud inimesed (nagu sa ilmselt oled) ülehindavad teiste inimeste võimet ja soovi neid mõista, neisse õiglaselt suhtuda. Sa oled lapsepõlves psüühiliselt traumeeritud ja jätkad sama käitumismustriga, otsides kedagi head, täiskasvanulikku, kes lõpuks ometi MÕISTAB sind ega mõista hukka. Guess what. Sellist inimest sa tõenäoliselt ei kohtagi. Aeg hakata endasse tõmbuma, oma emotsioone vähem väljendama, iseeneses asju selgeks mõtlema. On ka teisi, kes on olnud sinuga sarnases olukorras, ja neilgi ei jäänud lõpuks muud üle.

kunagi kleebiti mulle külge agresiivse karjuja silt...kuigi olen üldse loomult tagasihoidlik ja tasase häälega pigem....nüüd olengi jäänud selle hirmus rääkima poolsosinal ....;)see areneb nii välja.

Minu ema pidevalt nimetas minu SOSISTAMIST või muidu hästi tasase häälega avalikus kohas rääkimist karjumiseks, kuid samas normaalse häälega rääkimist nimetas omaette podisemiseks, kui ma temaga rääkisin millestki. Aga ISE ta karjus tõesti avalikus kohas mu peale, kui midagi tema arvates valesti juhtusin tegema ja ta ei hoolinud selkest, et teised jäid vahtima. Ilmselt sellepärast mind "karjujaks" peetigi, et tegelikult ise avalikus kohas endale tähelepanu saada. Täiskasvanuna olin just mina see, kes emale püüdis öelda vaikselt, et ärgu karjugu tänaval, kõik ju kuulevad ja jäävad vahtima. Ise pole ma oma lapsega tänaval rääkides karjuma hakanud ta peale, sest MINA ei soovi võõraste tähelepanu äratada

Tere Pille.

Sain su viimasest vihjest aru. Sa pidasid mind selleks isikuks, kes siin "P" või "perega maalt" kasutajanime alt mammutteemasid vorpis, mis ulatusid kõvasti üle 20 lehekülje. Kuid mina POLE see mammutteemade vorpija. Niiet pean sulle pettumuse valmistama kahjuks!

"Perega maalt" - kasutaja teemadele ma tähelepanu ei pööranud, kuid Pille/ P. oli kunagi pidevalt ametis oma mineviku traumade taas-läbielamisega ja selle kirjeldamisega siin foorumis.

Kui sa pole Pille - see ei valmista pettumust. Kui oleksid - see poleks samuti pettumuseks.

Oled kinni oma traumaatilistes elamustes, elad neid mõttes uuesti läbi. See pole tingimata halb. See näitab, et sa alles teed oma minevikust järeldusi, kõik pole veel selgeks mõeldud, et sealt edasi liikuda.
Järeldused, milleni võiksid jõuda, on üldjoontes sellised:
Sul on piltlikult öeldes vigane "operatsioonisüsteem" (ehk ekslikud tõekspidamised ja mõttemustrid), mis ei saagi hästi töötada. Probleemid on sinu ellu sisse kodeeritud niikauaks, kuni "operatsioonisüsteem" pole parandatud.
Sa oled pidanud liiga oluliseks teiste arvamust, ja väheoluliseks enda oma (see viga on sulle kasvatusega "sisse programmeeritud").
Sa pead teisi PÕHJUSETA endast targemaks.
Tegelikult on enamik inimesi liiga ignorantsed ja enesekesksed, et sind mõista. Ainuke asi, mis neil on ja sinul pole, on enesekindlus. Enesekindlad on ka paljud rumalad inimesed, kes lihtsalt ei taipa, kui rumalad nad on, aga sina pead nende enesekindlust ekslikult tõendiks, et nad on sinust targemad ja igas elus ettetulevas küsimuses kompetentsemad.

Samuti - sa soovid kahte üksteist välistavat asja korraga. Sa soovid, et saaksid oma emast lugu pidada, uskuda et ta ikkagi oli tark ja hooliv, ja samas - sa soovid ka leida tõestust, et sina ei teinud midagi väga valesti, et ka sinul oleks õigus leida endas üles see enesekindlus, mida sul veel pole.
Sa ei saa neid kahte asja korraga.
Sa kas jäädki sisimas vaimselt väärkoheldud väikeseks lapseks, kes vaatab oma emale alt üles ja piinleb, kuid ei sea tema autoriteeti kahtluse alla (oodates asjatult temalt ja temasugustelt inimestelt (nt foorumites) mõistmist ja ärakuulamist nagu taevaõnnistust, mida aga kunagi ei tule.
VÕI
sa teed selle valusa järelduse, et su ema oli niivõrd omadega puntras, et armastav ja hooliv kohtlemine tal küll välja ei tulnud. Tal oli endal raske ja ta ei osanud seda muudmoodi lahendada kui oma pingeid sinu peal välja elades. Kõik OMA hirmud (et äkki ta on ebaadekvaatne, ei saa ehk hakkama jne) kandis ta sinule üle (ja niimoodi leevendas ta enda pingeid, kui sai ette kujutada, et viga ei ole temas, vaid on kelleski teises). Ta ei mõistnud sinule pandud koorma talumatut raskust. See, mida ta tegi, on tegelikult vastand sellele, mida üks hooliv vanem peaks tegema - nimelt andma lapsele enesekindlust ja teda julgustama. See oleks olnud sulle eluliselt vajalik. Tema ainuke vabandus oleks, et ehk ta tahtnuks ka kuidagi paremini toimida, aga ta lihtsalt ei osanud.
Su ema väärib mõistmist (tahaksid ju ka ise, et keegi sind mõistaks, isegi kui oled vigu teinud), kuid tema teod ei vääri õigustust.