Ma ei saa sinna midagi parata, aga minu jaoks on raske suhelda inimestega, kes väga palju räägivad. Isegi kui ma pingutan, siis on ääretult raske keskenduda - mingi hetk mu aju lihtsalt lülitub välja kui mingi ühtlane jutuvada tuleb ja tuleb ja tuleb... Kas neid iniemesi üldse ei huvita, kas nende jutt üldse kohale jõuab? Nad litsalt võivad 15 minutit rääkida ilma, et teine inimene midagi üldse saaks vahele poetada. Appi.

Kas olete kohanud sellised?

Mida üldse saaks teha sellises olukorras kui tahaks kuulata, aga ei suuda lihtsalt keskenduda sellele detailidest detailidesse hüppamisele? :(

uks pane lukku.

Olen tihti järgmise situatsiooni tunnistajaks. Toimub see ühistranspordis. Nimelt istuvad kõrvuti kaks neiut või naist. Alates momendist mil sellise paari käitumine silma jääb kuni minu väljumiseni, üks neist katkematult jutustab midagi ja teine pool zombilikult äravajunult vaid kuulab. See võib vabalt kesta näiteks 20 minutit. Kui on kuulda nende juttu lähedalt siis sisu on neil selline, et rääkija hüppab teemalt teemale. Pause pole. Üks teema läheb automaatselt üle teiseks, teine kolmandaks jne. Kuigi loomulik oleks, et toimub vestlus siis selle asemel on üks monotoonne monoloog.
Ja mind ei huvita sellise nähtuse põhjused ega tagamaad. Mitte ükski selline indiviid ei pääse kunagi minu suhtluskonda.
Teine variant on selline kus rääkijaks osutub äärmiselt egotsentriline indiviid. Selline ei ütle kunagi hommikul teregi vaid alustab endast ja oma elust rääkimisega ning tööpäeva lõpus on tema viimane kes räägib. Kui keegi üritab midagi vahele öelda siis tavaliselt ta ei jõua oma lauset lõpetadagi sest selline egotsentrist katkestab oma jutuvadaga teise jutu poolelt lauselt.

Just selline on mu naabrinaine. Tegelikult väga abivalmis ja sõbralik inimene. Tuleb uksest sisse ja hakkab latrama, ma ei saa sõnagi vahele öelda. ja siis küsib: aga sa ei öelnud, kas tahad või ei.Alles siis saan mina suu lahti teha.

Mnjaa, sellistega ei taha tõepoolest palju suhelda, ei jaksa lihtsalt! Mul on tegelikult tööalaselt ka ette tulnud selline inimene ja no oh-sa-issand kui hirmus see oli. Peale paari kuud üritamist ma lihtsalt jõllitasin ta helikiirusel liikuvat suud või vahtisin laua alla. Eriti on mul meeles kui ta lõunalauas või lihtsalt nõupidamisel vatrama kukkus. Tihti oli see vadin otsatu segu tema muljetest, tööga seotud pidepinktidest, naabrist, emast, lapsest, mälestustest jaaa niiii edasiiii. Ma ei saa aru, kuidas teised töökaaslased jaksasid teda kuulata. Aga ma kahtlustan, et nad ka ei kuulanud :)

Samuti on mul olnud üks selline õppejõud. Kujutate ette, õppejõud! Ürita siis tema pilli järgi tantsida kui ei saa õieti arugi, mida ta tahab, et tudengid teeksid või mis valesti on. Kuulad, aga aru ei saa. See on nagu üks pikk lõputu lause. Algas ja lõppes koos loenguga. Eriti imelik oli see, et kui temalt endalt midagi küsida taheti, siis ta erutus nii kohutavalt, et ta ei kuulanud küsimust lõpuni, vaid hakkas juba poole mõtte pealt jälle oma lõputut monoloogi pidama. Peale tema loenguid tundsin nagu oleksin mürarikkas piinakambris olnud...

minule jääb küll mulje, et sa ise oled lihtsalt puudega ja ei suuda haarata juttu. lihtsalt selline kohtlane, tead küll selliseid ju. no vaatab tölli näoga otsa ja no aru ei saa, räägi kuidas tahes. ja siis pärast valetab, et talle polevat seletatud. meil ka töö juures selline, nii ärritav olevus. ilmselt ka teised töökaaslased ei kannata teda silma otsaski. kusjuures käib veel kaeblemas, et teised räägivad jube palju :(

isegi siis kui mõni ongi puudega ja ei suuda keskenduda, on ikkagi päriselt olemas need inimesed, kes ei olegi huvitatud/neil ei ole oskusi/vestluskunstist.
Kuulates on tunne, et sulle vajub peale rakse tihe sein, sa oled nagu vangis ja tegelikult vestlusest eemale lükatud. rääkija ei tahagi vestlust, vaid on ise millestki üleujutatud ja laseb selle kõik sulle peale. sisuliselt monoloog, seina asemel sina.
tahaks vahel öelda: mõtle, ära ütle. nad nagu ei suudaks ilma sõnadedeta mõelda.
fakt on see, et teisele inimesele ei jäta nad ruumi ja on paratamatult ise seetõttu üksildased.

mõelda ilma sõnadeta? Kas sina oskad seda, mina küll mitte. Iseasi, kas need mõtted peab alati kõva häälega välja ütlema.

logorröa gradus gravist ehk verbaalset kõhulahtisust. Kahjuks on tegemist parandamatu (ja tänapäeval väga levinud) haigusega.
Seda haigust põdeva jutukaaslase eest päästavad teid ainult kiired jalad.

Mul on üks sugulane selline. Näib, et ta enda mõte hüppab ajas edasi ja tagasi, ja niimoodi ta siis räägibki, kord eilsest sündmusest ja siis aastatagusest. See tekitab tas endas ka segadust ja siis ta peab pidevalt üle rääkima ja selgitama. No ja jätkubki juttu kauemaks.
Väga väsitav on teda jälgida, aga ilmselt mõned inimesed ei oskagi seostatult oma asja ära rääkida.

Selliseid inimesi kutsutakse ka 'energia vampiirideks'. Olen samuti mõne sellisega kokku sattunud. Kord näiteks sõbranna tuli külla keda polnud ammu näinud ja siis ta vuristaski mulle oma pool tundi järjest ette kõiksugused asjad, tundsin end väga väsinuna ja kui ta küsis, et noh kas sul siis polegi midagi huvitavat elus juhtunud vahepeal, siis jäingi tummaks. Pole inimene kes suudaks ühe korraga kõik sündmused kohe välja lobiseda ja ei tahagi.
Teine oli just hiljuti juhtumus baaris kus sõpradega seltskonda nautisime kui lauda tuli mulle võõras inimene kes tundis ühte seltskonna kaaslast, hakkas heast peast minuga lobisema ja nii järest ja tüütavalt. Kui siis üritasin hinge tõmmata nutitelefonis, sest ilmselgelt oli inimene ebaviisakas, siis ütles üle laua, et talle üldse ei meeldi inimesed kes tulevad seltskonda ja siis hakkavad telefonis suhtlema. No ega minulegi, kuid võhivõõraga pole ma küll kohtustatud pingutatud jutuvestlust ajama.

Järele mõeldes meenub mulle palju rääkivatest inimestest ka üks eriline liik... teate neid inimesi, kes üldse ei mõtle, millest räägivad või kus seda teha sobib? Ja kui nüüd ühel ja samal inimesel on lobapidamatus ehk komme kõrvalseisjat sõnadega surnuks lämmatada ning teisalt ka omadus öelda KÕIKE, mis sülg suhu toob, siis on olukord eriti hull... Algul võib-olla vaatad huviga, aga peagi muutub see ebameeldivaks - eriti kui pead inimesega töö vms põhjuse tõttu tihti kokku puutuma.

Ma toon ühe näite ka! Oled uue töötajaga firma kontoris ja ootad oma otsest ülemust, et talle seda uut töötajat tutvustada. Oleme paar minutit varem kohal ja ülemus pole veel tulnud, teisalt on samas ruumis (avatud kontoris) oma töölaudade taga veel neli muud oma valdkonna juhti. Ja siis see uus töötaja peab vajalikuks selle paari minuti jooksul rääkida oma nädalavahetuse seiklusest, kus ta proovis üle pika aja ooma mehega seksida, aga vahekorra ajal hakkasid tal päevad. WTF!? (Minu peas vasardas ainult küsimus, et millal sa lõpuks vait jääd ja miks sa selle töö said... aga see polnud minu asi, sest mina uusi töötajaid ei vali.)

Ma kahtlustan ka, et nad võivad ise tegelikult üksikult end tunda... vaevalt, et keegi rõõmus on kui neid välditakse või imelikult vaadatakse. (Või kes teab, võib-olla on see mõne arvates ka äge, et ta oma jutuga kuulaja pahviks lööb? :)) Ja ega ma ise ka sihilikult pahatahtlikult neid kohtle, ikka üritad kuulata kui mõnega kokku puutud... Aga mis teha, mõistusel on piirid ja suhtlemine eeldab mõlema osapoole osavõttu.

Täitsa huvitav, kas selliseid inimesi ka olemas on, kellele meeldib kui ta "vestluspartner" palju räägib ja teemast teemasse hüppab? Täitsa huvitav oleks teada. Mulle meeldib vahel neid justkui üldiselt vaadelda ja nende jutust mingit loogikat otsida, aga väga tihti ma seda teha ei jaksa.

Sellise vahetpidamata lobisemise põhjuseks võib olla ka ärevus või hirm suhtlemisel, siis püütakse seda pideva lobaga summutada, et ei tekiks nn sunnitud vaikust ja sellest tulenevat piinlikkustunnet. Vahel vist on mõnel inimesel ka ajus mingid ühendused pisut valesti, erutus- ja pidurdusprotsessid ei tööta korralikult.

Mul on õde selline, just selline, kes plätrab vahetpidamata tunde, erinevad teemad läbisegi. Ei tea, kas ta ise ka aru saab, mida kokku patrab. Kui helistab, siis tõusevad ihukarvad püsti, hoia lausa telefoni kõrvast kaugemal ja lasen tal vadrata, nagunii ei ole võimalik midagi vahele öelda. Vahel olen nii ebaviisaks, et ei võta kõnet vastu.
Üks endine, just nimelt endine sõbranna on ka jutulind. Seepärast ta endine ongi, et lausa väldin teda, nüüd oleme lihtsalt tuttavad, kes ainult teineteise sünnipäeval käivad. Tema muidugi imestab, miks teda väldin ja talle külla ei taha minna. Otse põhjust öelda ma ka ei saa, sest ta solvub iga asja peale ja siis oleks vihavaen. Vaenlasi ma ka endale ei soovi, ta on muidu hea inimene, aga lihtsalt ei suuda tunde kestvat katkematut plära kuulata.

jutuvestja
no puudega oled ilmselgelt sina. teemas käib täiesti normaalne arutelu, sina aga ei saa asjale pihta ning tuled seetõttu teemaalgatajat solvama.

Tolmulest
selline õppejõud, kes saab oma ebaprofessionaalsuse eest veel palka ning kahjustab samas õpilaste kooliharidust. kahju, et eestlased on nii tagasihoidlikud. olen kindel, et te ei kaevanud tema peale. aga tegelikult oleks pidanud.

aga ühinen eelkõnelejatega, et sellistel inimestel on väike vaimne häire. nad ei suuda aru saada, millal vait olla, millal rääkida. samuti vadistavad sedasi ka ebakindlad inimesed, et endast julget ja aktiivset muljet jätta.

Psühhilise häirega inimesed on sellised, mõni on veel selline et ei lase sul sõnagi sekka öelda .ta nagu tunneks võimu su üle ja naudib oma rünnakut . Sellistest tuleb eemale houda. Sellised võivad nõrgema inimese insuksini viia.nad ei taju et inimene väsib.

lisan veel, et mitmetel sellistel inimestel puudub arusaamine distantsi tundest. kas olete pannud tähele, et mõni selline jõllitab sulle lähedalt otse silma? normaalses suhtluses on inimese pilk tavaliselt kuskil ninajuurel, silmade vahel, mitte aga kunagi otse silmi.
samuti küsivad sellised inimesed järsul toonil väga isiklikke küsimusi. mis su poeg teeb?, kas on abielus, kas on pruut?, kus su mees töötab?, jne
olen nüüd katseks proovinud küsimusele hoopis ise küsimusega vastata. mis sinu poeg teeb?
ja kohe tõmbub küsija tagasi ning satub segadusse. millegipärast ei soovi ta ise sugugi personaalset infi jagada.

Minu isa on alati õpetanud mind, et "Kui midagi vajalikku ja tarka öelda pole, siis ära parem üldse midagi ütle!"

Tundub, et nii mõnelegi inimesele oleks sama kasvatus ära kulunud.

Üldiselt muutun ma üsna pea sellise inimesega "suheldes" apaatseks ja lülitan end välja. Las plärab, saan omi asju mõelda. Ega mingit nõuannet sellised tahagi, lihtsalt kasutavad sind mõtlemiseks ära. Saavad jutu kõva häälega välja öeldud ja siis neil lihtsam aru saada, mis neid vaevab.

Minu sugulane on ka selline Pläralära-Leenu. Kui talle külla lähen, siis ta unustabki ennast rääkima. Ma ei saa sel ajal midagi endast rääkida, sest tal on iga asja vaja pikalt jutustada, et kellega (meestest) vahepeal kohtus, mis tegi, kuidas läks jne. Ainus võimalus ka saada sõna sekka öelda, on tõesti vahele ta jutule segada, ehk ta jutule "sisse sõita" nagu tema seda nimetab. Vaid siis saan ka natuke endast midagi rääkida. Tal on praegu silmapiiril 1 meesterahvas, kellega nad kogu aeg vaid teineteise jutu sisse sõidavad. Kuid mina küll sedasi vahetpidamata ennast sedasi rääkima ei saa unustada.
Tema mind eriti ei kuula ka, kuigi eeldab, et mina pean tema juttu kuulama. Kuidas ta meessoost "Pläralära-Leenu" on saanud omale leida!?

Vahel tundub, et ka minu elukaaslane räägib liiga palju. Ilmselt ongi ta ekstravert, kes suhtleb rohkem. Ja mina siis olen introvert. Tahan vahel vaikust ja omaette olemist, et kas lugeda või teha käsitööd. Ja siis ajab täiega närvi, kui ta sellisel avastab, et on millegi kohta küsida või midagi rääkida. Mina ise muutun "jutulinnuks" ainult siis, kui olen alkoholi joonud.
Seega saan teemaautorist aru. Ei mõista ka, kuidas mõned saavad kaines olekus liialt palju pläkutada, tekib tõesti mulje, et ollakse mõne joogi mõju all.

Paraku mu elukaaslase (nüüdseks endine) ülemus ka pläkutab liiga palju. Kui ta mu elukaaslasele helistab, siis võib kasvõi tund aega kesta, sest ta lihtsalt ei suuda lõpetada :( ja sel ajal mina ei saa oma elukaaslasega üldse midagi rääkida. Sest see neetud boss hoiab nii kaua teda liinil! Isegi siis ka, kui alles veerand tundi tagasi olid nad reaalselt koos ja ka rääkisid. Sel põhjusel vihkan seda tüüpi täiega juba ammu! Mis verbaaldet kõhulahtisust ta küll põreb, et sedasi pikalt pläkudab pidevalt!?

tont