Käisin hiljuti omale uusi teksasid otsimas. Ja nagu alati, nii lõppes ka seekordne retk mulle täieliku masenduse ja ruineerunud närvidega. Ma tahaksin saada kõige tavalisemaid, sirge lõike ja keskmise vöökohaga denim-pükse. Ei midagi enamat.
Kõige masendavam on minna poodi, kus sa seletad müüjale puust ja punaseks, milliseid pükse sa tahad ja küsid, on neil sulle midagi pakkuda. Sagedasemad vastused: "Oi, meil ei ole.", "Ei, mina ei tea!", "Aga minge sinna riiuli juurde ja valige endale sobiv mudel välja, ma siis ütlen.", "Selliseid pükse ei olegi...", "Mämm...". Eriti hiilgab sellise suhtumisega Tartu Cartini pood. Sealt välja tulen alati pea nuttes. Isegi siis, kui ma seletan väga täpselt ära, mis mu soov on ja toon müüjale ta oma teksavalikust mudelite näiteid, mis mulle on istunud, ei suuda ta mulle mitte midagi pakkuda. Võib-olla ma eksin, aga nende suhtumisest jääb mulle alati mulje, et ma tulin neid kallil töö ajal segama oma ostusooviga.
Olen 163 cm. pikk. Noh, püksinduse seisukohast tähendab see, et olen lühike, sest müüjad kipuvad mind üsna sageli lasteosakonda suunama. Kui leiab püksipaari, mis on mõeldud ~165 cm-sele inimesele, siis on teoreetiliselt pooled püksid juba käes. Loomulikult, kui ei ole silmas peetud makaronjalgadega näitsikuid. Viimasel ajal on mulle püksid isegi säärest kitsad. Ma tunnen end nagu raskejõustiklasest maanaine Maali, kui järjekordsed püksid sääremarjast pigistavad või siis strech-variant nagu sukk ümber ihu on. Teksatootjate arvates tuleb inimestele vist ikka väga selgeks teha, et kes on maadligi masajas, see on ikka üks paras tünn küll. Vähemalt alates selles osas kehast, mis puusadest allapoole jääb.
Teine mure on see, et minul on näiteks puusa ja keskkoha ümbermõõtude vahe kuskil 30 cm, natukene siia-sinna, ja vaat see on juba probleem!
Peale muserdavat päeva mööda püksipoode kolades (ja neid ei ole Tartus ju NII palju) leian ma end salaja teisi naisi piilumas, et näha, kas selliseid naisi, kellele poest püksid jalga saavad, ka päris elus on. Teksapüksid tehakse vist naistele, kes on keskohast kas sümboolset markeerimist vajava vöökohaga silindrid, seejuures väga pikkade makaronjalgadega. Või on nad allapoole ahenevad koonused. Igas mõttes. Kui püksid puusast enam-vähem istuvadki ja säärest ei pigista, siis vöökoht lotendab nagu prügikast selja pealt laiali. Ja need teksad, mille vöökoht teoreetiliselt peaks sobima, nendesse õnnestub heal juhul sisse pressida üks kints, ja siis masendunult peeglist oma püksilasusse mitte mahtuvat tagumikku vaadata ja vaikselt ahastada, et NII kohutavalt lai see ahter enne küll ei tundunud.
Miks ei ole Eestis võimalust, et ma lähen poodi, annan oma mõõdud, nemad toksivad need kuskile andmebaasi ja mina saan sealt alati soovitud mudeli hästi istuvaid teksasid? Jessas, ma oleksin nende klient kuni surmani! Suurest rõõmust ei läheks paksuks ka mitte! Ja igal õhtul peaksin neid oma tänupalves meeles. Ja teksakandjate kaitsepühakule paneks igaks pühakupäevaks küünla.
Oeh! Nüüd sai natukene kergem. Tunne on küll ikka veel nagu masajal plasku-punnpepul, aga sai natukene auru välja lastud. Ja jumala pärast, ärge soovitage mulle nüüd kommentaarides mingisguseid 1000-krooniseid Leviseid või kurat-teab-mida. Ma olen jõudnud ka neid proovida ja kogemus näitab, et istuvaid teksasid on hinnast sõltumata ikka raske leida, ning 300-kroonised Cartinid-Douglased ja 1000-kroonised Levised kuluvad näiteks reie siseõmblusest sama ruttu katki. Kokkuhoidlik kodanlasehing minus leiab, et kaupa üle maksta ei ole ka mõtet. Pealegi ei ole ma inimene, kes kannaks riide asemel mõnuga kaubamärki, ükskõik, mis hinnaga.