Milline peaks teie arvates oleme müüja?
Ja kuidas peaks klient käituma poes?

"Klient on kuningas, kui ta käitub kuninglikult!"
Müüa peaks olema viisakas, mitte eriti pealetükkiv ("Kas ma saan kuidagi aidata?" momendist, kui poeuksest sisse astud). Ta peaks kaupa tundma. Inimesed ja suhtlemine peaks meeldima. Naeratama. Raha ilusti tagasi andma, mitte loopima, nii et sendid kassa alla lendavad (nagu Mustamäe tee Konsumis on müüa Vaimets). Mitte nätsu mäluma ja haisema higi järgi. Elementaarne professionaalsus: näiteks tõstab saiakesi kotti tangidega, mitte samade näppudega, millega rahagi loeb. Viisakalt riides ja soovitavalt peakattega, nii et juuksed ei lendle ümber pea. Korraliku maniküüriga. Jne, jne.
Klient peaks samuti olema viisakas. Matsi kliendi kohta ei käi ütlus, et ta on kuningas. Klient peaks arvestama poes sisekorraeeskirju. Olema samuti viisakas, nagu müüagi.

Müüa peaks olema mitte pealetükkiv, mis on vist kõigi eestlaste ühine nõue. Siis ta peaks olema asjalik, tundma kaupa, olema sõbralik ja rahulik, mitte rääkima ostjat teiste müüjatega taga ega rääkima taga kedagi kolmandat, muud juttu võib rääkida. Siis ta ei tohi ostjat jälitada, kui ta kardab, et varastatakse, peab jälgima delikaatselt. Ta ei tohi teha ostja maitse kohta halvustavaid märkusi, mida ma plaadipoes olen ise kuulnud.

Ostja peab olema samamoodi sõbralik ja viisakas. Ta võib oma sõpradega kaupa kommenteerida, aga viisakalt a la see on liiga lühike või mulle meeldis see teine rohkem. Ta ei tohi käituda matsina ega tüli norida ega oma ego demonstreerida, see on rõve.

Kohutavalt vastik on kui müüja ostjat lollitab. Oma ebapädevuses targutatakse ennast ikka kapitaalselt ämbrisse: näiteks hoian mina poes käes polüestrist dzemprit ja kuulen, kuidas müüja seletab teisele ostjale - meie poes on eranditult kogu kaup naturaalsest puuvillast.
Tule taevas appi, sinna poodi ma oma jalga enam ei vii.
Rusikareegel on : Ost - müük on tehing ja selle aluseks on vastastikune usaldus. Kui müüja seda elementaarset tõsiasja ei tea, siis on tal leti taha minek keelatud.
Oh, ma tahaksin hakata poodi pidama....

oehh nohh mina olen klienditeenindaja
ja küsiks hoopis tõsiselt
kuidas peaks käituma kliendiga kes sulle konkreetselt pähe istub kogu su firmat maatasa teeb(tegu väga suure firmaga)ja sind konkreetselt mõnitab?
sellega kogu tuju ära rikub nii et ma näost punane ja pisarad poolenisti silmas seisma siis jään sinna leti taha kui klient nina püsti lõpuks lahkub?
alles mul oli üks selline juhus
no nii koledat asja pole enne juhtunudki seepärast endast vähe välja läksin
siiani olen sellistega ikka hakkama saand...

Kiisuk, pea püsti, issanda loomaaed on suur, aga seda võime me vaid mõelda, mitte öelda. Ole vapper ja mõtle ilusamate kogemuste peale, neid Sul kindlasti jagub.
Vaat sisuliselt ongi see seesama vastastikuse usalduse küsimus tehingu juures, ainult Sina vaeseke pead ka lollitamise puhul naeratuse näole venitama ja iga järgmist klienti teenendama nagu valget lehekest.
Selliste klientide puhul on aga probleem selles, et teenendaja võib kasvõi pea peal seistes vabandusi paluda, temal juba ülbust jätkub.
Minu elukutsega käivad kaasas eneseregulatsioonivõtted läbipõlemiseohu vältimiseks ja üks kindel meetod on siis kogu probleemi mitte südamesse lasta pugeda vaid jääda teadlikult oma sisimas kõrvaltvaatajaks. Kliendi halb käitumine ei ole Sinu problee, vaid tema ja nii seda võtagi, kuigi naeratades vabandad.

mind jälitas Nõmmekeskuse prillipoes müüja nii et olin sunnitud peaaegu jõudu kasutades põgenema:) ja ma ei ole mitte väike abitu plikake... sõnaga: niikui jala uksest sisse tõstsin,kargast keskealine vene rahvusest daam püsti, avas prillikappide uksed ja hakkas raame välja-kapile-ja mulle pähe tõstma ja toppima. ma üritasin ikka viisakaks jääda ja ütlesin, et ei tulnudki midagi konkreetset tahtma, vaid ainult silma peale visakama uuele poele. siis daam vihastas ja turtsatas,et pood ei ole passimiseks ja kui ma midagi ei osta, siis... lõppu kuulama ei jäänu, lükkasin selga elama tulnud tädi eest ja tormasin uksest välja.
Selline ei tohi olla teenindaja!!!

Klienditeenindus ei ole ju mitte ainult poes müümine - juuksurid, reklaamiteenused jms... Ise töötan firmas, mille omanik ütleb väga hästi - klient ei ole kuningas vaid koostööpartner... Et kui klient e. teenindatav on asjalik ja normaalne, siis ka teenindaja vastab samaga... Kahjuks mitte alati, sest inimesi on igasuguseid, kellel pahad päevad jms.

Kiisuk - mina ka klienditeenindaja. Küll mitte müüja vaid tuleb istuda te-a-tet ninapidi koos. Ja mõne kliendi hingeõhk lehkab väljakannatamatult. Tavaliselt surun end tooli sügavusse ja ahmin vaikselt kõrvalt õhku. Ja tema kummardub üle laua aina lähemale ja lähenale. No pane või gaasimask pähe. Halva suuhügieeniga inimesi on üllatavalt palju (on muide ka üks töökaaslane, kelle lahkudes akna peab avama). Veel vihkan seda kui mõni kolleeg või ennast millegipärast põhjendamatult vabalt ja koduselt tundev klient tuleb minu tooli taha ning naaldub poolest kerest üle seljatoe, vist selleks, et kontrollida, et tibi ikka sõnad ritta panna suudab. Klient võib küll kuningas olla ja ma olen nõus tefda aupaklikult kohtlema, kui mulle samaga vastatakse. Oma halba tuju ja probleeme ei tohiks võõraste peal välja elada. Häirib ka liigne familiaarsus ja semutsemine.

to Kiisuk:
Leti taga pisarad silmas ja nägu punane!!!! Sry, aga siis tegi see klient ju õigesti.
Müüja on ju üks Sinu päevaseid rolle. Kui Sinuga rahul ei olda, siis tuleb ennast muuta. Kui klient on tõepoolest selline pahatahtlik, siis võiks talle soovitada kirjutada kaebus, kuhu ta märgib oma nime ja aaadressi, et saaksite talle vastata. Oi kui hästi see rahustab. Anonüümselt on ju nii vaffa sõimata!!! Aga kui peab nime ütlema, siis on kohe madalam kui muru.

On minulgi olnud müüjatega just koledaid kokkupuutumisi, kus müüja näiteks ainult kläffib või pole tal aega vms. Siis ma olen alati palunud tema nime.... ja alati olen ka edaspidi meeldiva teeninduse osaliseks saanud.

Kui klient trügib selga, siis on ju jälle klienditeenindaja enda süü - oma territooriumil tuleb ennast kehtestada. Ja muide seda saab teha ka viisakalt,ilma solvamata ja ilma solvumiseta.
Mina saadaks Teid üldse kooli :)Need on kõik isehakanute probleemid...

Mina olen ka klienditeenindaja olnud, lõpuks sõid nad kõik mul närvid nii seest, et enam ei suutnud. Jõudsin töötada vaid 2 kuud ja seda tööd ei tee ma enam iialgi. Ma ei saa aru miks mõne meelest on klienditeenindajad kõigis maailma asjades süüdi.

oh neid inimesi küll.

ülbeid kliente on VÄÄÄÄGA palju. ja sellised olukordi, nagu kirjeldas kiisuk... juhtub päris palju.
ta lihtsalt teeb terve firma maatasa. aga sellegipoolest JÄTKAB koostööd. hoidku jumal, kui pead helistama talle ja teavitama, et NENDE poolt on mingi paber täitmata ja seetõttu lükkub tähtaeg veidi (tund, poolteist oleneb, millal see dokument meieni jõuab)edasi. NEMAD ei eksi. MEIE oleme idioodid, loodrid ja valetajad. Ja nii iga nädal. Iga päev. Ma pole kordagi selle inimese suust midagi positiivset kuulnud. Näiteks, kui talle tehakse teene ja tema apsaka tõttu jääb meie firmast umbes 5 inimest peale tööd veel tööle, et tema viga paradanda, siis viisakas inimene ütleks aitäh. tema suust seda ei kuule.

ja katsuge olla mõistvamad, kui teinekord klienditeenindaja teile vastu ei sära, vaid poriseb omaette. olen isegi poes kassapidajale läbi hammaste sisistanud, et ennem võiks ikka numbrid selgeks õppida, kui raha lugema hakkab.

Olen ka klienditeenindaja, ise ringi liikudes panen väga tähele, kuidas müüjad klientidega s.t minuga ka suhtlevad-käituvad.Peale seda järeldan alati, et olen ise väga hea klienditeenindaja(ka suures firmas).Ise olen vastanud müüjale, kes on küsimusega:kas saan aidata teid, olen käitunud nii, et kõndinud kannapealt minema, käratanud EI SAAAA, ärge teinekord nii öelge, siia poodi ma enam ei tule jne.

Müüja peaks tundma kaupa, mida müüb. Esmane ja olulisim.

jah, olgu muuga kuidas on, aga myyja peab tundma seda kaupa mis ta myyb, mitte nii et ki ostja kysib kas see on nahk (king) siis myyja ytleb et ei tea!!!

Toon ka ära ühe oma värske kogemuse teenindusest üldse. Ühel päeval lakkas ilma igasuguse hoiatuseta töötamast minu kaks aastat tagasi ostetud Philipsi juuksekoolutaja. Läksin Tammsaare teel asuvasse, endise ABC 4. poe juures asuvasse kodumasinate parandusse. Leti taga istuv väga lahke olemisega tütarlaps teatas fööni minu käest isegi oma kätte võtmata, et neid ei saa parandada. Kui oleks garantiiaeg, siis me vahetaksime ringi aga nüüd pole küll kahjukas midagi teha. Võime selle küll lahti lammutada, aga vaadake see on nii tehtud, et kokku panna enam ei ole võimalik. Jäin üsna nõutuks, kuna ühtegi kruvi, kust seadeldist lahti keerata tõesti ei pastnud, jäin uskuma ja vangutasin veel kurvalt pead, et on jama küll. Tütarlaps tundis mulle kaasa ja ütles, et kahjuks pole parata. Läksin siis tööle tagasi ja kurtsin oma muret ühele vanemale meesterahvast töökaaslasele, kes ütles, et anna siia ta kodus vaatab. Vaataski. Tõi järgmisel päeval tervelt tagasi. Fööni oli andnud suurepäraselt nii lahti võtta, kui ka pärast kokku tagasi panna, viga oli selles, et juhe oli kuskilt lahti, kogu parandamine oli võtnud umbes 10 minutit. Vot niipalju siis teenindusest.

To EIDZ: Sinu jutust jäi natuke arusaamatuks see, ka Sa vastad müüja küsimusele :kas saan aidata teid, nii nagu Sa kirjutasid ka praegu kui Sa ise oled klienditeenindaja? Kui se nii on, siis on Sul veel palju ôppida, et saada heaks klienditeenindajaks. Klient saab ju alati vastata müüja küsimuse peale "Kas saab Teid aidata"- tänan ei, kui ta seda ei soovi. Professionaalset müüjat see vastus rahuldab ja ta ei tülita Teid rohkem. Milleks suhtutakse selle küsimuse peale halvasti? Tavaliselt ju minnakse poodi millegi konkreetse asja pärast. On ju tore see, kui on meeldiv müüja,kes päevast päva töötab seal poes ja teab ning tunneb kaupa mis seal müüakse, aitab Teid. Milleks otsida ja tuhnida ise kui selleks on olemas inimesed, kes saavad aidata.

to cal
mh ma natuke selgitan siis
nägu punane olin ma siis kui klient lõpuks lahkus
minu vastu ei saand tal midagi olla-ta nõudis midagi mida lihtslt ei saand teha, ja mida ta väga hästi teadis et ei saa teha
aga ta igaks juhuks ikka sõimas ja ähvardas
muide ma pakkusin talle ka seda et te võite teha sellekohase avalduse ja positiivsuse huvides mainisin ka et äkki isegi rahuldatakse see soov...
ta ütles selle peale et tema asi pole seda teha.... ma ei tea siis kelle asi...
mudu olen sellel kohal juba 4aastat töödanud
ja ausalt ütlen et ma arvan et oskan küll hakkama saada ja mäletamist mööda oli see ka esimene selline klient kes mu täitsa endast välja viis...

mina olen riigiametnikuna töötanud ca 8 aastat ja just sellises kohas, kus käib kõige rohkem inimesi nimelt kodakondsusametis. ja seal käib igasugu sulelisi ja karvaseid nagu te kõik arvata võite. nii et närv inimestega töötamiseks peaks olema juba piisavalt tugev. aga siiski-tegelikult on olemas üks teatud inimtõug, kellega normaalne suhtlemine on ABSOLUUTSELT välistatud. nad karjuvad, õiendavad, sõimavad jne sõltumata sellest, kas sa midagi teed või ei tee, kas sa püüad neid aidata või mitte. samuti ei saa nad aru, et klienditeenindaja EI TEE seadusi, vaid ainult täidab neid. ja ma kujutan ette, et paljudes firmades töötavatel inimestel on sama lugu - nad ju ise EI JUHI firmat, EI TEE ringi-ümber firma poolt kehtestatud nõudeid ega reegleid. loomulikult ei õigusta ma kliendi halba teenindamist või sootuks teenindamata jätmist, kui igal asjal on alati mitu tahku.

Minu üks tuttav klienditeenindaja oli ühele tõeliselt vastikule kliendile öelnud: "Mina lähen nüüd @!#$, palun tulge teie ka!"

ly, kolleeg:)

Täitsa nõus, ise olen ka samas kohas - vahetevahel ka klienditeenindaja (siiani enamasti nö tagatoas siiski olnud, staazhi kokku alles aastajagu)

Ja lihtsalt vahel on selliseid inimesi, kes vist armastavad riigiasutustes käia ja verbaalselt laamendada. No et oleks päevanorm olemas vms. Õnneks minu otsa pole senini sattunud, aga on nimesid, mis kõigi teiste jaoks millegagi seostuvad.

Samas pean ütlema, et mulle see klientidega suhtlemine kohutavalt meeldib. Kui on tore klient, saame mõlemad midagi suhtlusest tagasi, ja kui on nt tõredam, siis on ikka tore vaadata, kui ta leebub või maha rahuneb... Ma olen vaadanud, et kui ikka naeratusega ja sõbralikult kohe alguses läheneda, siis tigeda kliendi teeb relvituks küll.

Aga jah, sellistes kohtades ongi paraku nii, et kogu ülaltpoolt tulnud negatiivse (riigilõivud on jälle tõusnud või miks ei saa sel aastal passi nii kiiresti teha või miks teil teenindus nii aeglane on (st arvutid, mida me ju ometi ise ei tee või ei osta) ) saavad kaela klienditeenindajad.

Lisaksin Ly ja katerini jutule, et minu kogemuse ( peaaegu 10a ) on kõige suuremad lärmajad ja tujurikkujad kliendid just eestlased... paljukirutud *muulased* võtavad asju tunduvalt rahulikumalt ja neid annab ka rahustada. Hoidku jumal sellise kliendi eest, kelle rahvus on küll eestlane aga Eesti kodanik sünnijärgselt ei ole.

Jõudu kõigile klienditeenindajatele ja ikka väike naeratus suunurka!