Minu meelest on küll mõttetu propaganda. Arstid vaatavad juba neid imelikult, kes ilma meheta sünnitama tahavad minna. Ise ei lubaks elu sees abikaasal kaasa tulla. On asju, millega naised siiski ise peaksid hakkama saama. Ma küll ei tahaks, et mu mees peaks seda pealt nägema!

Ei ole sinuga nõus, aga pikemalt pole praegu aega seletada.

aga mina olen sinuga nõus.!!

Kus sellist propagandat tehakse? Ei ole küll juhtunud nägema. Mõtled sa seda, et mõni laulja, näitleja vms kusagil intervjuus ütleb, et oli sünnituse juures ja see oli vahva?
Milleks sulle see propaganda muret teeb? Igal ühel on õigus oma arvamusele. Kui sa leiad, et meest pole kõrvale vaja, on sul see õigus (teda mitte sinna lasta). Las teistel tulevad kui tahavad ja kas see ei ole ükskõik mida need arstid arvavad?

Endast nii palju, et kui ma olin 16 arvasin täpselt samuti, et mehel ei ole sünnituse juurde asja. Kui ma aastaid hiljem rasedaks jäin, ei tahtnud ma üksi sünnitama minemisest kuuldagi.
Tema ju ka tegi selle lapse, miks peaks mina üksi kannatama? Pealegi on sünnitajal raske üksi võidelda kogu selle arstide armaadaga. Ja mu mees räägib sellest siiamaani kui väga ilusast kogemusest.
See kas meest juurde tahetakse või mitte võib sõltuda ka sellest kui lähedased ollakse. Mu sõbrannal olid mehega suured probleemid ja tema palus arstidel mees kabinetist välja visata.
Sünnitama minnes pead mõtlema eelkõige sellele kuidas sul endal mugavam on. Kui see mees võib sünnituse ajal lisapingeid tekitada on targem teda mitte kaasa võtta.

Äkki ei laseks siis meest lapse tegemise juurde ka ;)

mul arst küsis esimese lapse sünnitamise juures, aga kus siis mees on?

no hakkama peab muidugi naine ise saama, aga üldiselt on sünnituse juures olemine mehele siiski valgustav kogemus, mis paneb (või peaks panema) teda naist ja last ja kogu seda sündmust austama ja tõsisemalt võtma. Mitte nii, et ok, tegin lapse valmis, edasi on juba naise enda asi, mis seal siis ikka keerulist. Ma arvan, et mees, kes oli sünnituse juures, on esiteks lapsega lähedasem ning naisele ka rohkem abiks kasvatamise juures.
See muidugi ei tähenda, et mees tuleb kohustuslikus korras haiglasse vedada. Eks ta peaks ikka ise aru saama, kui ainulaadne kogemus see on.

mina rääkisin oma endise elukaslasega variandist, et kui on sünnitama minek, siis kas eelistada perega või ilma.....tema ütles, et tema kaasa ei tuleks, küll aga ootaks palatiukse taga.
ütles, et kuidas see meid ikka rohkem kokku seoks kui ta kogu seda verd ja pisaraid näeks.....ning ütles, et sõbrad, kes on käinud peresünnitusel küll tegelikult selle kogemuse üle NIIII ülevoolavalt rõõmsad ei ole kui oma kallitele kaasadele väidavad.

ja ega ma poleks teda sundinudki kaasa tulema ning vaevalt ma ka väga solvunud oleksin olnud kui ta ei oleks tulnud.

kahjuks aga ei läinud nii nagu oleks võinud :(

Arvan ka, et mees ei peaks olema kaasas. Ja ma pole 16.

Ise olen kohe-kohe sünnitama minemas (tähtaeg oli eile) ja meest ka kaasa ei võta. Imelik on jah see, et arst küsis, et kas mees tuleb ka sünnitusele. Ja tõesti - tundub väga popp olevat et mees kaasas on. Mina (ka mu abikaasa) arvan, et see nüüd küll kuidagi eriliselt ei lähenda kui ta mu verd ja higi seal vahib. Samas oleks ju looduse poolt mehele mingi roll kaasa antud kui ta peaks seal sünnitusel osalema. Mõne asjaga peab ikka naine ise ka hakkama saama. See on minu arvamus.
Nii palju - mehe sõbrad, kes on sünnitusel osalenud ei ole sellest küll takkajärgi olulises vaimustuses, kuigi jah, naisele näidatakse muud välja...kahjuks.

Minu meelest paks see ikka mees olema, kes otsustab, soovib ta oma lapse sünni juures olla või mitte. Minul esimene mees mingil juhul ei soovinud (kartis verd ja arvas, et võib kohapeal ära minestada), teise mehe jaoks oli loomulik ja väga oluline oma kalli lapse sünni juurde kaasa tulla, nagu ta ka hiljem kõik lastearstivisiidid kaasa on teinud jne.

Melitsa, see mees ei ole kyll mehelik...

aga Elmar, milline mees siis on mehelik? See, kes naist peksab (sest ta on kuulnud, et peksmine pidi tähendama armastust!), oma haisvad sokid toanurka püsti seisma ja naise koristada jätab, kes huvitub vaid vormelist ja saku originaalist, ning lebotab igal võimalikul juhul teleka ees diivanil, samal ajal kui naine köögis usunasti mehele 3 käigulist õhtusööki kokkab (peale 12 tunnist tööpäeva muide). Või hoopis see, kes peseb end kord kuus, et mehelik aroom jumala pärast kuhugi ei kaoks? Või ehk mees, kes ei räägi kunagi oma tunnetest ja ei ütle, et armastab naist või oma lapsi ja kelle jaoks tähendab isaks olemine vaid seda, et ta lapse tegemise protsessist osa võttis (ja sedagi nii, et sups ja valmis! :P)???
Sellisel juhul jääb vaid üle paluda, et annaks jumal, et ma mõne nii "meheliku" mehe otsa ei satu...

Ega see veel mehest kehvemat isa tee, kui ta sünnituse juures ei viibi. Mina olen sünnitanud 3 last ja ilma meheta - sain hakkama. Ja mina arvan, et paremat isa laste jaoks polegi olemas, kui minu abikaasa!

Esimese lapse juurde ei kujutanud ka ise ette kuidas mees kaasa võtta. Ka ta ise ei olnud eriti innustunud. Nii läkski.

Teise juurde väga ei kitsunud, kuna eelnevad seikukohad olid teada: esimesel korral oli tema suurimaks hirmuks, et kuidas ta mind pärast kui naist vaatama hakkab. ehk rohkem emana kui naisena :)

Seega siis peale ei pressinud. Ise avaldas soovi, kuid saatus tahtis teisiti. Sünnitusele tuli kaasa rabada ka esimene laps (polnud enam aega mujale sokutada) ja nii ta siis veetiski selle aja poisile seletedes, miks emme oigab ja mis nutt sealt järsku kostma hakkas:). Paaril korral, kus ta nö kätt hoidma soovis tulla, ajasin ta ise minema, sest niigi oli endaga tegemist. Polnud kallist aega talle seletamiseks jagada, millist kohta masseerida või nii :)

Sellegi poolest loen selle "peresünnituseks" . Sõna otseses mõttes. Oli ju tegelikult ka vanem laps asjaosaline. Jamõlemad mehed jäid rahule. ei olnud verd, ei kadunud see naise nägemine naisena ka kusagile :)

Sitta see mehelikus, kui ma pooldan sünnitamise juures viibimist... kahel korral olen käind ja kui vaja lähen ka tulevikus. Kogemus on fantastiline, suhe lastesse hoopis midagi muud kui sünnitamisel käimata...kogemusi mõlemaid...paraku suhe lastesse kah täpselt vastav....kelle sündi ise nägin on palju lähedasemd...tookord kui jäi käimata...ah viidi naine varahommikul minema...poldki must suurt asja justkui....ma leian siiski, et laspe puhul on mehe roll natuke enamat kui aint eostamise mure....

Aga minu abielu hakkaski sellest hetkest lagunema, kui mehe sünnitusele kaasa võtsin. Tuli teine päris hea meelega, aga kui mina ennast viletsasti tundsin, krõbistas ta rõõmsalt toa teises otsas küpsiseid süüa ja luges raamatut. Oleks ta siis vaevunud vähemalt natuke kaastundlikku nägugi tegema. Igatahes mina leidsin küll, et parem oleks olnud kui ta poleks tulnud, polnud just kõige parem aeg avastamiseks, et tegelikult olen lollist peast abiellunud suure lapsega.

no kuhu seda meest veel rohkem vaja on kui ühise lapse sündimise juurde? see et saan ise hakkama..muidugi saan, kõigega saan. laste kasvatamisega saaks ka pärast ise hakkama, aga ikka parem, kui issi ka on, või kuidas? ja mõnede jutt et oh siis ma olen kole ja puha tundub küll naljakas, kas te tormate siis hommikul kott peas enne mehe ärkamist vannituppa et teid jumala eest kuidagi teisiti kui tippvormis ei nähtaks?

Esimese lapse sünnitasin üksi, aga teise (kes on alles plaanides:)... vist ka, sest milleks seda valu on vaja vaadata, kui aidata (puht füüsiliselt) ju ikkagi ei saa.
Noh, elame näeme! Abikaasa pole ka vaimustatud sellest üritusest ja ma ei pane seda üldse pahaks.

Noh igal naisel oma soovid...Minul jälle oli selle peresünnitusega selline naljakas lugu, et läks nii kergelt ja ruttu. Pärast hiljem kahetsesin, et mehe kaasa kutsusin, oleksin ka saanud kangelast mängida ja jubedaid lugusid rääkinud, mees äkki siis vaataks mind kui suure vaeva nägijat. Nüüd ta ainult imestas, et nii ruttu ja kergelt ja räägitakse veel, et selline jube kogemus jne:) Aga see liidab kindlasti mehe ja naise elu lõpuni üheks. Oleme juba mõnda aega lahus aga siiamaani saame hästi läbi ja kui seda kogemust meenutame siis on mõlemal silmad märjad:) Ja see on ka vist üks suuremaid takistusi, mis mu endise mehe ja tema uue elukaaslase vahel on...

eks see olegi nii, et niipalju kui inimesi, niipalju arvamusi.. minu esimese lapse sünni juures polnud peale tohtri ühtegi meest (ja siis mõtlesin, et fuih ,kui piinlik, meesarst -olin 19), teise sünnituse juures oli kohe mitu meest - oma ja arst ja leidsin, et väga positiivne kogemus. kasu ei olnud mu mehest seal küll mitte kopka eest- aga ikkagi oli hää, et kohal oli. ja kuidagi nagu distsiplineeris arsti, et nö "võõras inimene" juures oli. ja mees pärast rääkis kõigile, et tema oli seda sootuks hullemana ja verisemana ette kujutanud, kui asi tegelikult oli. et tegelikult polnudki nagu õieti midagi, siis kui talle kohale hakkas õieti jõudma, mis teoksil, siis pisteti kisav tegelane juba sülle:) aga kogemus olla väärt olnud küll.
nüüd, kui kolmas plaanis on, võtan mehe kindlasti kaasa-ikka tugevam tunne, kui keegi omadest juures on, on temast siis mingit muud kasu, või mitte:)

Kahjuks sünnitasin lapsed sel ajal, mil mehi juurde ei lastud... Mäletan, kuidas sünnituse eel teda juurde igatsesin. Turvatundest oli puudu ja seda oleks mehelt saanud. Ja käest kinni hoida tahtmine oli valude ajal. Kahju.

Propageerida ei ole vaja!! Pärast on nii nagu minul oli, et arst küsis, kas mees tuleb sünnitusele. Mina ütlesin, et mul pole meest. Siis imestas. Arst siis küsis, et äkki ema või sõbranna. No selle peale poleks ma isegi unes tulnud. Karjatasin, et mitte keegi ei tohi tulla! Ma ei taha seal mitte kedagi näha! ja arvan siiamaani nii. OK. Mul oli ilmselt väga kerge sünnitamine, aga see ei muuda minu arvamust. Inimesed ei ole kõik ühesugused. Mulle näiteks ei meeldi ka kellegi süles istuda ja kätt hoida ka ei meeldi. Kui peresünnitust hakatakse lugema reegliks, siis osad võivad jääda päris piinlikku olukorda ja peavad hakkama äkki veel põhjendama (nt. arstile), miks keegi kaasa ei tule.

Tean mehi, kes ei taha naisega pärast seda peresünnituse kogemust enam seksida...mingi psühholoogiline kiiks tuli...

mees ikka kaasa

Aga võibolla peresuhete parandamise eesmärgil hoopis ämm? ;)

mehed on kummalised loomad, oli ta mul sünnituse juures küll ja tundus, et suhe maimukesega on täiesti raudne ja uudne. Nüüd viis aastat hiljem tuli tibi ja rebis mehe endale, ei lugenud mitte miski mitte midagi. Ah siiski. Kui käib külas, siis mängib ainult selle lapsega, kelle sünnituse juures oli. Vanema poisi ees on kuidagi piinlik, ei oska nagu olla. Nii et mõju on. Aga see pole küll mingi garanteeritud värk, et sünnituse juures olnud isa oma lapsi maha ei jäta. Hormoonid on raskemad kui igasugune "armastav igavene side"

Oli minugi mees sünnituse juures ja toimetas seal ikka väga asjalikult jne... Peale seda kogemust aga kaugenes ta minust kohe kapitaalselt. Arvan, et kõige selle "naturaalsuse" nägemine mõjus talle . Aga last hoiab ta ülekõige ja on maailma parim isa! Aga mina olen tema jaoks nüüd, vähemalt omaarust küll, ainult tema üliarmsa lapse ema... ja kui ma peaks veel kunagi sünnitama, siis ilma mehe juuresolekuta, kindel see!

ohnaised..küllon hea otsida põhjuseid ja kui hea on leida neid kuskilt äärmuslikust olukorrast. Sünnitus (ja mehe juures viibimine) on jah nüüd tõesti hea põhjus küll..vähemalt annab seletuse....ei ma usu, et sünnituse juures olek oleks old tegelik põhjus ühelegi laialiminekule ja või seksikülmusele..ja kui ongi siis onikka üks väga nõrga närvikavaga mees küll old. Loll on see, kes põhjust ei leia. Oleks need laialiminekud ja teineteisest kaugenemised toimunud ka niisama...kuigi jah - seda tõestada on raske...aga ikkagi arvan ma.

teoorias ma arvaksin, et jah mees võiks naist toetada sel raskel hetkel ja võtta osa nö pereloomest :)

oma elus... ei oska hinnata oma mehe närvikava, aga millegipärast arvan, et ta ise tungivalt ei sooviks osaleda sünnitusel. Ja mida siis teha? Midagi ei ole ju teha, nagunii olen tavaliselt tugevam siis kui kedagi toetamas ei ole, arstidele kes propagandat hakkavad tegema, tuleb lihtsalt vastu nina anda :)

to feliks: ma arvan, et sul on õigus, et kaugenemine võib niisama ka toimuda, aga kahjuks mõni suhe ongi selline, et inimesed ei ole üdini lähedased, sellisel juhul ei oleks mõtet mehel sünnituse juures olla naise pärast, kui üldse, siis pigem just sündiva lapse ja nendevahelise sideme pärast.