Vastavalt meeleolule ja olukorrale. Vahel täiesti kaifin seda, et ei müüja ega mina sõnakestki ei ütle. Mõnedes poodides võtan väga rahulikult seda, kui müüja ei tereta ega hakka talle seda ka omapoolse kohustusliku viisakusega nina alla kirjutama (tegelikult on see viisakus ju nagunii omajagu õõnes ja pole ju sugugi vaja, et müüja end minu pärast rohkem vaevaks, kui mul vajalik). Suuremates poodides võtan tere terega vastu. Väikestes poodides, nagu maapoed või keldripoed, kus sagedamini käia tuleb, ja kus müüjast ka midagi sõltub, proovin ise see esimene teretaja olla. Viisakus tasub end seal ära;).
Ja vahel, kui on kohe kaugele näha, et müüja on tõesti väsinud ja ei jõua enam naeratada ja sõbralik olla ja mul tast kahju hakkab (ja enamasti siis, kui ma teda ei tunne), ütlen talle olgu siis tere või aitäh (enamasti aitäh, see on miski, mida ei tehta ju vastuteene ootuses), nii soojalt ja siiralt, kui veel õnnestub. Endal parem ja sageli saavad paar järgmist klientigi naeratuse.