Suur mure on üliõpilasest tütrega, kelle iseloom on kahe Tartus oldud aastaga tundmatuseni muutumas. Varem oli osavõtlik, heasüdamlik, mõistliku suhtumisega. Arutada sai igasuguseid teemasid - mitte et ta kõigega nõus oli, aga igaüks avaldas oma seisukoha ja kuulas ära teise poole oma. Kunagi ei andnud justkui põhjust kahelda oma sõnades. Keskkooli lõpueksamid tegi hästi, matemaatika oli maksim. 100 punkti, kirjand 9,5 kümnest võimalikust jne.

Et midagi on muutunud, hakkasin märkama mõni aeg tagasi, aga panin selle suure pinge arvele, kuna lisaks ülikoolile astus ta ka muusikakooli. Kogu suhtumine kodusse (tal on ka vend 23.a., isa on surnud) ja eriti emasse on muutunud ülbeks ja kõrgiks. Näiteks juhtus nädal tagasi esimest korda, et ta ei tulnud öösel koju ja kui hommikul kl. 6 ilmus, siis heitsin loomulikult ette, et miks ta jättis ema teadmatusesse, nii et pidin murest segi minema. Tema vastas ülbelt, et mis see sinu asi ja ta pole minu omand. Aga iga lausega rääkis end ühe enam sisse ja küsisin, et miks ta valetab, kuna ükski lause ei lähe teisega kokku. Ütles, et ta ei talu kui teda kontrollitakse ja edaspidi hakkavatki valetama.

Või kui vennal tuli laulupeo ajal kodus välismaa koorilauljaid majutada ja palusin, et ta kaks tundi enne saabumist abistaks. Siis ta teatas, et see on võõras mure, et tema ei ole kedagi kutsunud ja läheb hoopis kinno. Kui vanavanematele oli reedel vaja koos appi minna ütles, et minge kui tahate, tema tahab vaba olla jne. Enneolematu lohakus on ka siginenud -kõik asjad pillub laiali, oma tasse-taldrikuid ära ei korista, kommipaberid jätab isegi külas olles mööda tuba laiali jne. Paluda midagi teha ka ei saa, kohe vastab põlglikult ja õelalt. Mingil päevapoliitika vms. teemal ei saa üldse rääkida - kogu olemusega näitab üleolekut ja põlgust, justkui oleks iga minu sõna suur lollus (kuigi olen kõrgema haridusega ja oma meelest küllaltki avara silmaringiga). Ja kõige hullem on, et ta ei varja hävitavat pilku ja põlgust ka võõraste ees, veelgi enam - lausa ironiseerib kõva häälega. Külas olles palusin ulatada lusika, tema istus aga demonstratiivselt muiates edasi ja kõik lauasolijad jälgisid piinlikkusega seda "mängu" jne. Kõik raha mis talle Tartusse annan, kulub kiiresti ära ja kokku hoidmisest ta rääkida ei taha. Ütleb, et ega raha pole elus peamine. Või et esitagu ma talle hoopis oma kulu, siis ta vaatab, kas tema summa on suur või väike.

Suur hirm on siginenud, et kas niimoodi hakkabki üks tark ja korralik (ei joo, ei suitseta, ei tarvita narkootikume, õpib jne) noor inimene äkki õige tee pealt tasakesi ära libisema ja midagi ei saagi teha?

Sorry, kiri juhtus vale teema alla, mul ikka see mure järeltulija pärast.

täiskasvanuks saamine on hilisele ajale jäänud ja see ei ole teps kerge. Suurest õppimisega seotud pingest on tulnud stress ja võibolla tahab tõesti lihtsalt olla ja mitte aru anda teistele.
Olles ise just ülikooli lõpetanud, pean ütlema, et ka mul oli just teine- kolmas aasta raske aeg. Seda oli ka näha nende pealt, kes olid muudest linnadest või maalt tartusse tulnud- ema-isa tiiva alt ära, vaja ruttu iseseisvaks saada, kõik ära proovida... sinna see energia läheb. keskkooli lõpetaja on ikkagi veel laps ja väga ema-isa vormida sageli, ülikooli ajal muutub nii mõnigi inimene kardinaalselt.

Ta tahab taiskasvanud inimeseks saada, ara suru ennast peale. Ta tahab koike naha ja teada. Enne ulikooli oli vaid kodu ja kool.

Stress on koige toenaolisem tema tujude pohjuseks. Ja lisaks soov eralduda oma perest selleks et saada iseseisvaks.

Olen Mariga ühel nõul. Eks olid teda enne poputanud ja tagant sundinud. Ning nüüd Sinust kaugemal pääses ta ja teeb kõik tagasi, mis klassikaaslased tegid juba 5 a tagasi. Soovitan rahulikumalt asja võtta ja mitte püüda teda hoida käpa all. See on lihtsalt hilinenud puberteet, mis on mööduv nähtus. Kuigi jah, nii vanal inimesel paistab selline käitumine tunduvalt tobedam välja, kui 14-15 aastasel.

ta ei ole enam laps!!!! tudeng on üldjuhul täiskasvanu ja suhtumine temasse kui lapsesse on ahistav ja ehk ongi see pingete allikaks????
seesama noomiminegi tulemata jätmise pärast???? see oleks elementaarne viisakus muidugi olnud, et maabumise aeg välja minnes hõigatakse....aga samas ei noomi sa ka ju ütlemata 'tere' pärast....katsu see ürgemalik hoolitsev pooos kõrvale jätta ja suhtu omasünnitatud-kasvatatud lapsesse kui normaalsesse täiskasvanud inimesesse.....ja mis parameetrid on suhetes tütrega tema eksamipunktid??? ehk oledki sisulise asemel lapse kasvatamise ajal keskenfdunud välistele näitajatele???

See on hilinenud puberteet.
Ta teab, et olles kehalt-vanuselt täiskasvanu, peab ta ka vaimult iseseisvaks-sõltumatuks saama. See ülbe protest tekib ehk sellest, et praktiliselt on ta rahaliselt sinust sõltuv ja tunneb end seetõttu ahistatuna, tekitab trotsi jne.
Õigem oleks ta rahule jätta selles mõttes, et kohelda teda võrdsena, arvestada tema soovidega suurtes asjades, kriipsutamata alla, mis ta kõik võlgu on ja mis ta selle võla katteks kõik tegema on kohustatud.

Mul sarnased probleemid muuseas ja kuigi on raske ennast kõigeks selleks sundida, on see ainuvõimalik tee ja toimib ka, muide.
Jäta ta omapead toimetama, ilma pilku peal hoidmata ja kontrollimata ja sa näed, et ta tuleb toime, isegi koristab ja peseb nõud ära.
Mis puutub aga öistesse käimistesse ja mittearusaamisesse, et kodus ollakse mures, kui ei teata, kas kõik on korras, siis ega seda mõistmist vist ennem ei tulegi, kui lapsel omal laps on.
Mul küll oli nii.

Need punktid ma kirjutasin lihtsalt seepärast, et lahti seletada, et ta mitte kogu aeg probleemne laps pole olnud. Ja et tegelikult oli mul väga hea meel, et tal nii tubli oli, kuna need hinded andsid talle võimaluse praktiliselt igale poole edasi minna. Lihtsalt ekamite ajal olin ise ka sisemiselt pabinas, kuna noore inimese lähem tulevik saab nendega ära määratud.

mul küll need mured alles ees, aga aru ma ei saa, miks nii suurele ja iseseisvale inimesele raha peaks andma.
ma küll ülbikule anda ei plaani, ise lõpetasin koolid töö kõrvalt ja tänapäeval on see tunduvalt lihtsam, kui minu ajal. tahtsin ka olla iseseisev ja olingi ja ei arva, et suurt inimest ilmtingimata ülal peab pidama. iseasi on väike finantsabi, kas siis minufga koos elamine või kodune söök.
aga nii mõtlem ma praegu, tütar veel 13...

To:muhv
Ma tegelikult tahaksingi temasse kui täiskasvanusse suhtuda ja tahaksin seetõttu, et ka mind võetaks kui normaalset ja võrdväärset, mitte kui mingit ajukääbikut. Olen püüdnud selgitada, et kodu on meil nagu ühiselamu, kus igaühel on oma tegemised ja eesmärgid ja igaüks käib oma rada (mina kaasa arvatud), aga kus teatud miinimumreeglid tuleb paika panna, et ka teisi mitte ahistada ja lasta neil ennast normaalselt tunda. Näiteks pojaga see töötab - ta käib tööl ja lihtsalt helistab korraks, et tulen väga hilja, ära oota (et lähen sõpradega sinna või teise kohta vms.) Ja ongi kõik - probleemi ei tekigi. Samuti üritan ka ise talle alati lühidalt teada anda, töötab mõlemas suunas. Probleem tekibki õigupoolest vaid tütrega, kui ta Tartust Tallinnasse koju sõidab.

või oled ehk liig ohvrimeelne- kõik laste heaks, kõik laste õnne nimel ja su laps(ed) võtabki sind kui et tarbeeset- vajalik keetma-küpsetama-kasima-jne oskamata hinnata saamisrõõmu kõrval ka andmisrõõmu??? vähemalt emotsionaalsetki??? ehk on viimane aeg iseend kehtestada, kaks täiskasvanud naist nagu te tegelt omavahel olete, asjad selgeks rääkida????

To: n40
Poeg soovitas ka, et ära anna siis raha, aga ta ütles kord, et talle ei meeldi rahast rääkida ja kui mulle kogu aeg raha muret teeb, siis ta läheb ära tööle. See pole lahendus, kui noor inimene kooli pooleli jätab, ma olen arvanud, et saan kuidagi hakkama kuni ta diplomi kätte saab, siis pole see tõepoolest enam minu mure ega minu teha. Praegu tundub, et kuni tal pole veel eriala, siis oleks nagu ikkagi minu mure.

mina läksin isemajandamisele 19aastaselt. sain väga hästi hakkama.
soovitaksin sama mis n40. keera rahakraanid kinni. hoia distantsi, ära suru end peale - kui tahab, võtku ise ühendust. ehk saab niiviisi põhjendamatust ülbamisest lahti.

To: muhv
Tegelikult see vist läkski naelapea pihta, probleem ongi mul selles, et pikemat aega tundub, et mulle tehakse justkui liiga ja tahaks ennast kuidagi kehtestada. Aga ei saa sellega hakkama, kuna kõik mida hakkad seletama loetakse mingiks madalama tasemega seletamiseks, millest vaja lihtsalt üle olla. See asi tundub tsipake nagu 5. klassi teema olevat. Vahepeal tuleb tunne, et lihtsalt isa hirmu oleks vaja.

mul on vist raske aru saada, mul on lihtsalt oma tütrega sedavõrd hea suhe, kuigi tema sõbrantside kodused kammid nende vanematega tuuakse mulle koju kätte ja üevaade võimalikest probladest olemas küll ja on sarnaseidki lugusid kui sul, ja tagamaad ikka seal, kus juba eelpool kirjutatud sai- liigne ümmardamine olmetasandil ja samas ülearune kontroll ning piiramine muus osas...

ei ole tal isahirmu vaja ja isad polegi hirmutamiseks, sulle endale on ilmselt tuge vaja, säält sul mõte selline...
ta vist alahindab sind kui et tõsiselt su juttu, tahtmisi ei võta...äkki on vaja mingi ootamatu þest teha, et teda natuke ehmatada ja mõtlema panna- midagi sellist lihtsalt ära teha, mida ise hirmsasti alati teha oled tahtnud ja mingil x-põhjusel ikka tegemata jätnud...nimeta seda või omaenda iseseisvuse ja sõltumatuse demonstratiivesinemiseks...ehk paneb mõni selline väike üllatus noore inimese mõtlemise teisipidi liikuma või annab vähe suunamuutust siis vähemalt...

Ma tahan teid kõiki väga tänada siin kaasarääkimise eest. See on uskumatu, et võõras mure võib üldse kedagi ärgitada kaasa elama. Mul oli tekkinud arvamine, et olen mingi eriliselt saamatu inimene, kes oma isiklike asjadega hakkama ei saa. Ja natuke kartsin kommentaare ka, kuna Delfis on tegelt igasorti ropendamisi, sõimu jms. Selline tunne on, justkui oleksin natuke jõudu juurde saanud ja elu polegi ehk nii võimatu.

miks peaks tööleminemine kooli poolelijätmist tähendama???
mul enamus töökaaslasi õpib

kuidas on võimalik näiteks päevase õppe kõrvalt ülikoolis töötada? Loengud on mõningate vahedega hommikul 8-st õhtul 8-ni, mõnel päeval tahaks trenni ka jõuda jne. Muul vabal ajal kirjutan referaate ja teen muid koduseid töid. Ikka on ju vaja vanemaid, et keegi aitaks üüri maksta ja annaks söögiraha. Mul on õnneks abistajaks mees. Nüüd seisab ees kolmas kursus ja tunniplaan näeb juba praegu hirmuäratav välja. Kaugõppe v. avatud ülikooli tarvis ei jätku raha.

agaga nõus, ma ei saa ka kunagi sellisest päevase õppega ülikoolis käimise kõrvalt töötamisest aru!

tartus tudengina töö leidmine ei ole sugugi nii lihtne, kui te seal tallinnas arvate, see on nüüd küll kindel. ja ärge tulge seletama, et "mina ülikooli ajal käisin depoos vaguneid laadimas jne". need ajad on läbi.

Sa ootad täiskasvanud neiu käitumist kuid kõik märgid näitavad, et ta ei ole seda. Puberteet ei ole teismeeaga veel lõppenud. On kohe eraldi termin- järelteismeiga -mis tähistab aega isegi kuni 25 eluaastani. Põhiprobleem on identiteedi leidmine sel ajal. Ilmslt seetõttu, et ta üsna tubli tüdruk oli sel ajal kui ägedad asjad pidid päevakorral olema - andekuse kõrval ka väga töökas ja auahne - surus ta end alla ja oli nö. hea laps. Praegu see ei ole hiline puberteet vaid omaenese identiteedi leidmine, loomine ja kehtestamine. Muidugi mõista ei hakka identiteedi areng üleöö, see on iga päev toimunud kuid selles vanuses esikohal ja temal eriti tuline. See oli nüüd teooria.
Mida siis teha. Terve mõistus ütleb, et kui sa tahad oma kohta leida, siis mina aitan sul seda teha, omalt poolt ja emana näitan sulle koha kätte. Hierarhiad on olulised. Ja on küll tähtis, et kui mina teenin ja sina ei teeni siis mina ikka kontrollin küll. Mina olen omas kodus boss ja mulle peab teatama, millal tullakse. Aga nii kui vateeritult! Peale selle pole see ju üldsegi üle mõistuse. Kui mina 40 aastasena lähen oma 70 aastast ema külastama, teatan ka talle, kui õhtul hilja peale jään.Elementaarne.
Minu poeg on su tütrest ilmselt aasta paar vanem ja tõmbles ka umbes samamoodi mingi perioodi. Tema enda ettepanek oli see, et ta tahaks saada kindla rahasumma iga kuu(andsime nädala kaupa) ja siis ta ise arvestab. Aasta jooksul õppis ette teatama kui hilja peale jääb või ööseks ei tule(võtsin kätte ja alati helistasin, ilmselt sai siiber). Oli meilgi jutuajamisi. Olin üsna konkreetne ja tema tuuridega küll kaasa ei läinud. Kui pesa enam ei passi, on see veidi ka tema probleem. Temal tuleb välja lennata. Ja ega suureks saamine ei tulegi lihtsalt, jonnid, ütled vanematele halvasti ja pärast kahtsed. Pärast seda kui ta ülikooli kõrvalt töötama hakkas, ütles ta ise, et tema sotsiaalsusele mõjus se hästi.Ilmselt ikka teeb raha "vabaks", võta või jäta. Võiks küll tüdruk tööd otsida, mingi koormusega.
Ta võib sulle asjades vastu punnida - sest siis on lihtsam tüliga emme särgisabast lahti lasta(oi, küll on raske nende vanematega!) - aga tegelikult tahab ta ju ikka ja veel reegleid. Mõistlikke, mitte ainult teda vaid ka sind arvestavaid.
mooni: aru saadakse ka palju keerulisematest asjadest kui ülikooli kõrvalt õppimisest.

Mina lendasin pesast 15 aastasena - saarelt otse "suurlinna". Lõpetasin keskkooli (hõbemedaliga, kui see tähtis on kellegi jaoks) töötamise kõrvalt ja nüüd õpin ülikoolis IKKA töötamise kõrvalt. Ülikool pealekauba tasuline. Pole minul olnud kedagi, kellelt pappi välja pommida. Ja kümme aastat olen vastu pidanud ja ei saa aru just taolistest memmekatest, kellest siin jutt on. Nii kaua ikka pe....st torkida ei tasu, muidu ei saagi ise omapead hakkama, kui "suureks kasvab". Side lõpp.

Iris, ta ei ole enam laps. Las elab omaette seal Tartus ja raha püüdku ka ise teenida, kui nii täiskasvanud ja sõltumatu on. Muidugi võib ema murest aru saada, aga see teda ei pidurda. Temale tundub kõik piiramise ja inimõiguste rikkumisena. Mina arvan, et pole vaja näpuga järge ajada, kus ta täpselt mingil hetkel on, vaid ükskord lihtsalt selgeks rääkida teemad, mis puudutavad kodustes tingimustes öist äraolemist, raha ja tuttavatega suhtlemist.
Aga.. Mul jäi siiski kirjast mulje, et tegemist on emaga, kes ei taha aru saada, et tema väike laps on suureks kasvanud. Ja on asju, mida ka mina ei teeks. Minugu see vend oma laulupeokülalistega kus kurat. See oli küll tütre poolt 5+.

Naise elus on väga raskeid aegu. Kui kõrvalt kaob armastatud elukaaslane või kui laps täiskasvanuks saab ja iseseisvub.

Armas emme, Sina ei saa tema eest alatiseks vastutama jääda, oma elu peab ta üheltmaalt ise elama hakkama. Sinul võib olla küll hirm selle ees, kuidas ta vaeseke hakkama saab - aga küll ta saab (ja kui ei saa, kas kavatsed selle pärast elada sajaviiekümne aastaseks?). Lõpeta kontroll (isegi siis, kui see Sulle endale tundub lihtsalt hoolimisena), lõpeta ettehoolitsus (ära osta plikale kommi, siis pole ka pabereid pilduda) ja ära tassi teda enesega kaasa "külla", andes talle võimaluse kättemaksuks Sind piinlikku olukorda panna. Ära suru talle peale vestlusi "päevapoliitilistel" teemadel ja ära oota, et Sa oled tema jaoks ikka seesama emme, kes olid siis, kui ta oli viieaastane. Probleem ongi selles, et kusagil on hetk, kus emme peab muutuma sõbrannaks ja kui ta seda ise ära ei taba, on asi suhteliselt kurb ja võõrandumine kiire tekkima. Ja mõtle natukene enda peale ka - eneseohverdamist reeglina ei hinnata ja sellega liialdajaid ootab jalamati saatus. Osta endale uus parfüüm ja näita talle seda, ja kui raha küsib, siis ütle, et kulutasin ära.

Olen ise ka töötamise ja pere kõrvalt kõrgkoolis käinud ja selle edukalt lõpetanud. Tean, et hea tahtmise juures on kõik võimalik ja ausalt tunnistades ei kujuta mina ette, et on suur hulk "iseseisvaid" inimesi, kes omakorda ei kujuta ette oma elu ilma käeta sügaval vanemate rahakotis (on vaja õppida vanemate raha eest ja trennis käia vanemate raha eest ja klubis käia vanemate raha eest ja kinos käia vanemate raha eest - krt, millal see aeg leitakse tööd teha, et oma raha teenida - lapsejutt).

ega iga emme kahjuks ei muutugi sõbrannaks, sellega tuleb ka arvestada. eriti kui emme on sellise suhtumisega nagu siin, et näete, mina olen ikka seda ja seda teinud tütre heaks ja olnud nii ilmatuma ideaalne, aga tema ei oska seda hinnata. viimane asi, mida laps kuulda tahab (ka 20 aastane) on see, mida kõike tema heaks tehtud on.

To: mari
Ma ei tea kust seda võib välja lugeda, et olen teinud laste heaks kõik ja olnud ideaalne. Seda ma pole kunagi teinud ega arvanud. Ideaalsest on asi ilmselt kaugel, kuigi ma ei ausalt öelda ei oskakski ideaalset ema defineerida. Minu jaoks on siiani olnud olulisem vaimne side oma lastega, kunstliku klantspildi loomine perekonnast võõraste jaoks on tundunud nõme. Seesama vaimne side tütrega ongi murenema hakanud ja see teebki suurt muret. Oleme pidanud lastega (peale isast ilmajäämist) pikki aastaid olema igaüks enda eest väljas ja lapsed on väga tublid ja iseseisvad olnud. Õppimisega on nad mõlemad alati ise hakkama saanud ja vajadusel teineteist aidanud, sest olen töölt alles hilja õhtul koju saanud, lisaks ridamisi ootamatuid komandeeringuid. Ka söögi ajasid ise soojaks (valmis oli pandud külmkappi). Ja kui teismeliseeas sageli unistatakse, et vanemad kodunt ära läkesid, siis minu lapsed ütlesid ükskord, et nemad ootasid, et ema koju tuleks. Ilmselt tundub selline elu nii mõnelegi hoopis vastuvõetamatu ja nii mõnelegi vanemale sugulasele ma ei püüagi kunagi seletama hakatagi, miks mulle pole oluline olnud mitte uhke maja omamine vaid hoopis vaimsed väärtused. Ei mõisteta, vaadatakse kui nupust nikastunut.

Mõnega juhtub nii kui hakkab omaette elama ja seda eriti veel ühikas kus võibolla palju selliseid üleolevaid.

paistab, et tüdruk on oma vanematekodus olnud suht pesamuna ja küllaltki koduses reziimis. ise olen tõenäoliselt umbes samas vanuses ja saan vanematega hästi läbi. probleeme oli mul keskkooli aegadel (tulin keskkooliks maalt linna). küsimus on lihtsalt selles, kuidas keegi selle perioodi üle elab. mul on palju tuttavaid, keda ma sain ülikooli astudes objektiivse pilguga kõrvalt vaadata (sest mul olid need probleemid juba varem lahendatud). osad läksid hukka (hakkasid ülemäära jooma), vähemalt pooled hakkasid suitsetama. aga oli ka neid, kes peaaegu puutumatuks jäi nendest probleemidest. ma ise arvan, et võibolla selle pärast et nende kodukord lubas juba varem teatud iseseisvust ja neil ei tulnud täisikka jõudmise puhul teen-mis-tahan-hullustust.

ma ise soovitaksin anda tüdrukule natuke asu ja hoiduda tema poputamisest ja kohelda teda võimalikult täiskasvanulikult, vältides igasuguseid vihjeid sellele, et ta kellegi laps on. mul käis ka kunagi ilgelt närvi, et mind koheldi kui last. igat pidi poputati ja pidevalt küsiti miljoneid küsimusi (eriti teemadel, millest ma kuigivõrd rääkida ei tahtnud - kool, halb suhtlusringkond etc). peale seda, kui mu vanemad olid veendunu, et minust enam inimeselooma ei saa, hakkasid nad mind kohtlema kui sõpra-tuttavat. see sobis mulle hulka paremini... ma arvan, et muutusin peale seda hulka inimlikumaks:)

Tundub jah klassikaline puberteet. Omajagu halenaljakas muidugi, et ühest küljest ollakse oi kui sõltumatu, aga emmelt raha küsida sobib ikka.
Ise olen 20, käin ülikoolis, töötan poole kohaga ja pole emalt raha küsinud sellest ajast kui täisealiseks sain. Kodus ühine leivakapp ikka on, aga taskuraha ei tule pähegi emalt nõuda.
Emal ja mul kunagi suht raske elu ka olnud, hoiame hästi kokku. Ja teatan alati, kui hilja tulen, muidu endal hing ei anna rahu. See sulle lohutuseks, et kõik üliõpilased ei ole pubekad:)