ühelt poolt on enesetapja ääretult tugev ja julge... astuda niiviisi vastu tundmatule, omamata vähimaidki garantiisid, et teispoolsuses elu parem on (see ka põhjus,miks mina ülima meeleheite tunnil asja tegemata jätsin, et ei julenud).
teiselt poolt kohutavalt on nad kohutavalt nõrgad, loobudes võitlusest enda parema elu nimel.
kolmandast küljest on nende teos midagi meeletult meeleheitlikut, see on viimane abipalve (suurem osa naisi pidavat tegema enesetapu arvestusega, et ta päästetakse õigel ajal ja siis lähevad asjad ilusaks, hakatakse hoolima, armastama jne.. nö viimase appihüüuna)
ja samal ajal on enesetapp kohutavalt julm rünnak kõigi lähedaste vastu - kirjutad sa siis kirja või mitte, ikkagi jäävad kõik su lähedased elu lõpuni mõtlema ja kahtlema, kas ehk just tema pärast need asjad nii ei läinud, ehk oleks saanud midagi muuta.