Mind häirib ka näiteks muusikali vaatamias käies, et inimesed plaksutavad peale iga laulu. Näitleja hakkab juba oma repliiki ütlema, aga rahvas plaksutab. Mulle õpetati väiksena, et muusikali ja näidendi jm vahel ei plaksutata- ikka vaatuse lõpus. Ma ei saa nüüd aru, kas tänapäeval on siis muutunud need normid:S

Nii nagu kõike võetakse tänapäeva infoühiskonnas vastu väikestes kogustes, ajaleheartiklid muutuvad aina lühemaks, sest rahval ei ole aega pikki lugeda ja inimene ongi elus harjunud paljude pisikeste infohulkadega, mitte ühe pika ja põhjalikuga, on sama tendents nähtav ka teatris ja kontserdil. Nagu ka Kiisu muusikalinäide: inimene võtab laval toimuvat vastu ühe loo kaupa, plaksutab heale laulule ja seejärel asub nö järgmist etappi kuulama. Kontserdil ootab inimene lõpatetud numbreid, siis on tal tunduvalt kergem seda nautida kui tervikuna. Olen tihti märganud, et kui kontserdil on palju juppe, palju aplausiga eristuvaid lühikesi teoseid, ei väsita kontsert publikut. Kui aga kõlab üks pikk sümfoonia, kus plaksutada ei saa, tundub paljudele liiga kurnav ja keeruline. Võib-olla inimene plaksutabki selleks, et seda pika ja lõppematu väsitava teose tunnet lõhkuda ja tunda, et midagi ometi lõppes.