Halb kogemus
Mees peksab naist
Malle. 29. november 2005, kl 13.17 |
Tahaksin teada teie juhtumeid.....kui mees joob ja läheb lolliks ning annab peksa.....pärast palub andaks lubab mitte juua.teha kõik ,et suhe korda saab.kui suur on see % et mees tõesti muutub.me anname andaks ja jääme lootma ,et kõik läheb võib olla hästi...
tean tõesti et tavaliselt kui mees ühekorra lööb ...lööb veel....kuid tahax teada kas kellegil on juhtunud seda et mees tõesti muutub.
tean tõesti et tavaliselt kui mees ühekorra lööb ...lööb veel....kuid tahax teada kas kellegil on juhtunud seda et mees tõesti muutub.
tigekala 29. november 2005, kl 13.28 |
mallele 29. november 2005, kl 13.29 |
nii-nii 29. november 2005, kl 13.49 |
ei muutu ja ei kavatsegi muutuda- nägin seda oma lapsepõlvekodus ja hiljem ka ämma-äia juures, seal ei häbenetud isegi võõrastki st mind, nende poja naist. Peeti loomulikuks, kes tugevam see lööb, kes nõrgem saab peksa. Õnneks on meie peres läinud teisiti, eks 20 aasta jooksul tuleb ütlemisi ette ikka, aga käed on rahule jäetud- ka negatiivne eeskuju on õpetlik.
nüüd jõuavad minuni ka teiste üleelamised, amet on selline. Uskuge, mehed muutuvad küll, aga mitte paremuse poole, vaid nende löömised ja vägivallateod muutuvad kooselu jooksul aina julmemateks. Näen, milliseks alanduseks on naised valmis, kui nende lakkekrantsid vaid vähegi selgema näo teevad, naine annab andeks ja mees annaks selle eest talle kaks uut keretäit.
nüüd jõuavad minuni ka teiste üleelamised, amet on selline. Uskuge, mehed muutuvad küll, aga mitte paremuse poole, vaid nende löömised ja vägivallateod muutuvad kooselu jooksul aina julmemateks. Näen, milliseks alanduseks on naised valmis, kui nende lakkekrantsid vaid vähegi selgema näo teevad, naine annab andeks ja mees annaks selle eest talle kaks uut keretäit.
ei muutu 29. november 2005, kl 13.56 |
ma 29. november 2005, kl 14.58 |
kahjuks 29. november 2005, kl 15.34 |
Küürakat parandab vaid haud! See on juba ammu tõestatud!
Kui elu sulle armas, korja oma asjad kiirelt kokku ja kao sellise mehe juurest nii kiirelt kui jalad võtavad.
Sellised inimesed EI MUUTU! Kui ta oli võimaline üks kord lööma, teeb seda vajadusel veel teine, kolmas ja neljas kordki. Aga siis enam ei pruugi nii hästi minna kui esimene kord. Siis võibolla lööb juba tugevama jõuga ja...nohjah, ei taha siin masendavat juttu hakata rääkima.
Kao sealt!
Kui elu sulle armas, korja oma asjad kiirelt kokku ja kao sellise mehe juurest nii kiirelt kui jalad võtavad.
Sellised inimesed EI MUUTU! Kui ta oli võimaline üks kord lööma, teeb seda vajadusel veel teine, kolmas ja neljas kordki. Aga siis enam ei pruugi nii hästi minna kui esimene kord. Siis võibolla lööb juba tugevama jõuga ja...nohjah, ei taha siin masendavat juttu hakata rääkima.
Kao sealt!
piiga 29. november 2005, kl 16.02 |
Mind lõi ühe korra..aga mitte purjuspeaga ja mitte rusikaga...rohkem pole puutund...juba 2 aastat.....tegin sellest hiljem skandaali ja seletasin talle lõplikult kõik lahti ja käisin täiega ajudele...ju jõudis kohale et nii ei tehta.ja üks kord jääb viimaseks korraks...teist korda enam ei andestaks.
rääkija 29. november 2005, kl 16.11 |
KUI ta peab seda lubadust, et enam ei joo tilkagi mitte kunagi, siis ehk isegi muutub. KUI ta sedagi lubadust ei pea, siis pole paraku loota mõtet. Kui ta üht lubadust - mitte juua - ei suuda pidada, siis miks arvata, et ta suudab pidada teist lubadust - mitte lüüa.
Mul on 1 tuttav pere, kus mees on juba pea 20 aastat täiskarsklane (mitte tilkagi mitte kunagi) seepärast, et kui ta oli 19, ta purjus peaga lõi oma tüdrukut, kes on praegune naine. Lubas mitte juua, kuna läheb siis agressiivseks ja hakkab norima. Ja polegi tilkagi võtnud. Elu on ilus.
Mul on 1 tuttav pere, kus mees on juba pea 20 aastat täiskarsklane (mitte tilkagi mitte kunagi) seepärast, et kui ta oli 19, ta purjus peaga lõi oma tüdrukut, kes on praegune naine. Lubas mitte juua, kuna läheb siis agressiivseks ja hakkab norima. Ja polegi tilkagi võtnud. Elu on ilus.
vastuseis 29. november 2005, kl 16.56 |
minu oma muutus, kui talle ise paraja koslepi andsin, aga ega see ikka õige elu pole, kui peab kogu aeg teineteisel silma peal hoidma ja ootama, et kummalt poolt nüüd kolakas tuleb. Vähemalt tegin teisele naisele ehk teene- peale lahutust ütlesin, et kui veel tema togimistest kuulen, annan ise talle uue keretäie. Praegu on kuulduste järgi küll rusikaid taskus hoidnud, aga kes teab...
h 29. november 2005, kl 17.55 |
Alkoholiga harjunud inimesel pealegi ei ole üldjuhul võimalik päevapealt maha jätta, selllel hetkel jah lubab mida iganes, aga ...ja lubab täitsa südamest ainult see sõltuvus saab temast mõne aja pärast võitu. Mina isiklikult annaksin ka tou vastu, kinga või millegagi, no kurat, mis nad endast õige arvavad.
köh 29. november 2005, kl 18.25 |
. 29. november 2005, kl 18.29 |
Mees 29. november 2005, kl 20.45 |
lin 29. november 2005, kl 23.28 |
oma esimese mehega koos elatud 8-st aastast 4 uskusin ja lootsin ,et ta end parandab. loll! kaine peaga sai aru, et tegi halvasti, sai aru, at ma kardan, ükskord lausa nuttis,
kui kainenenuna nägi mu siniseks pekstud nägu , palus andeks sadu kordi. ja mina , lollide loll, andsin sadu kordi andeks, ikka uskudes, et oligi viimane kord.
ükskord silmad avanesid, võtsin oma kaks last ja tegin minekut.
sellised mehed ei muutu, võibolla muutub siis, kui joomise maha jätab, aga seda nad ei tee.
kui kainenenuna nägi mu siniseks pekstud nägu , palus andeks sadu kordi. ja mina , lollide loll, andsin sadu kordi andeks, ikka uskudes, et oligi viimane kord.
ükskord silmad avanesid, võtsin oma kaks last ja tegin minekut.
sellised mehed ei muutu, võibolla muutub siis, kui joomise maha jätab, aga seda nad ei tee.
Manni 30. november 2005, kl 13.24 |
sunshine 30. november 2005, kl 22.26 |
muutub...vähemalt minul muutus...aga samas jääb selline alalhoiuinstinkt sisse, et kui joob siis armukade ja tuluke vilgub....me olime noored kui paar korda lõi (see ei õigusta ) aga nüüd mõlemad 25-26 ja selline tunne et elu alles hakkab...samas arvan, et iga naine tunnetab ära kas mees muutub jne , kas tal mingi kompleks lapsepõlves, eelmisest suhtest...mis iagnes....mina tunnetasin, muidu oleks ära kõndinud, sest ma ei sõltu mehest
sunshine 30. november 2005, kl 22.30 |
mann 01. detsember 2005, kl 15.12 |
oi ja kuidas saab veel 17 aastaselt joodik olla...Tegelikult arvan,et paljud neist naistest mängivad ohvrit ja südames haletsevad ennast et mõtle kui õnnetu ma olen jne.muidugi on ka neid kes tõesti kardavad aga ega see ei lõpe kui ise lõppu ei tee. keegi teine ei tohi enne ju sekkuda kui juba ohvri jaoks hilja võib olla.
Mari 02. november 2014, kl 08.57 |
Tere!
Pean kuhugille selle loo kirja panema et vabaneda sellest! Aastaid on palju,palju mööda läinud.Nüüd ma juba vanaema.Olin noor ja armusin meeletult. Kolisime kähku kokku ja aasta pärast abiellusime.Kõik oli ilus.Ta oli enne olnud abielus. Lahutuse päeval nägin ta endist abikaasat kui ta rõõmustas et sain sellest koormast lahti. Ma siis ei mõistnud seda kildu. Aasta pärast sündis poeg. Poole aasta pärast tuli esimene pauk. Jõi ennast täis tuli koju lõhkus ja laamendas. Ma nii kartsin mõtlesin et hüppan lapsega 2 - korruse aknast välja. Järgmine päev sõitsin ema juurde natukeseks ajaks. Emale ei rääkinud sest , häbi oli. Mees palus põlvili andeks et sellist asja ei juhtu. Aga hirm jäi ju!Kolisime maale sugulastele lähemale. Proovisin kõike seda unustada kuid ei suutnud. Kui võttis viina siis istusin temaga üleval ja kuulasin kuidas elama peab. Siis mingi aeg lõi mind sest julgesin öelda et miks nii palju raha maha jõi koos sõbraga. Nii aastad läksid. Tuli aeg kui anti tööd teises riigis. Minu jaoks oli see hea aeg .Lastega oli raske aga rahu oli hinges.Palusin jumalat et kauem ära oleks. Siis jäin maal ise töötuks. Paari aasta pärast pakuti tööd linnas. Mehele ei meeldinud see. Aga ei olnud võimalik ära elada ühest palgast. Kolisime linna ,saime korteri .Ja mina töö. Selle aja kui mees kodus oli, elasin täieliku psühhoterrori alla. Öised loengud ja laamendamised. Mul oli häbi naabrite ees.Sellepärast istusin ööd üleval ja kuulasin teda ja palusin et vaikselt oleks. Palusin jumalat iga päev et ta kauem ära oleks!Aga vaikisin ja talusin seda 13 pikka aastat. Sest oli häbi rääkida lastele milline nende isa oli.Ja siis tuli kurb lahendus. Mees sai infarkti.Nutsin aga hinges oli rahu. Ma ei kujuta ette kas ma oleks temast lahutanud? Raske oli lastega edaspidi aga hingerahu oli. Siis alles mõistsin kui tähtis on rahu kodus. Ärge naised elage koos selliste meestega,kes Teid alandavad ja peksavad!Rääkige teistega. Peale selle alles sain tunda mis on tõeline armastus. Nüüd on lapsed suured ja õnneks ei ole selliseks kasvanud nagu oli nende isa. Suudaks ma nüüd selle loo unustada. Kirjutasin selle loo selleks et sellest vabaneda. Kõike ilusat Teile!
Pean kuhugille selle loo kirja panema et vabaneda sellest! Aastaid on palju,palju mööda läinud.Nüüd ma juba vanaema.Olin noor ja armusin meeletult. Kolisime kähku kokku ja aasta pärast abiellusime.Kõik oli ilus.Ta oli enne olnud abielus. Lahutuse päeval nägin ta endist abikaasat kui ta rõõmustas et sain sellest koormast lahti. Ma siis ei mõistnud seda kildu. Aasta pärast sündis poeg. Poole aasta pärast tuli esimene pauk. Jõi ennast täis tuli koju lõhkus ja laamendas. Ma nii kartsin mõtlesin et hüppan lapsega 2 - korruse aknast välja. Järgmine päev sõitsin ema juurde natukeseks ajaks. Emale ei rääkinud sest , häbi oli. Mees palus põlvili andeks et sellist asja ei juhtu. Aga hirm jäi ju!Kolisime maale sugulastele lähemale. Proovisin kõike seda unustada kuid ei suutnud. Kui võttis viina siis istusin temaga üleval ja kuulasin kuidas elama peab. Siis mingi aeg lõi mind sest julgesin öelda et miks nii palju raha maha jõi koos sõbraga. Nii aastad läksid. Tuli aeg kui anti tööd teises riigis. Minu jaoks oli see hea aeg .Lastega oli raske aga rahu oli hinges.Palusin jumalat et kauem ära oleks. Siis jäin maal ise töötuks. Paari aasta pärast pakuti tööd linnas. Mehele ei meeldinud see. Aga ei olnud võimalik ära elada ühest palgast. Kolisime linna ,saime korteri .Ja mina töö. Selle aja kui mees kodus oli, elasin täieliku psühhoterrori alla. Öised loengud ja laamendamised. Mul oli häbi naabrite ees.Sellepärast istusin ööd üleval ja kuulasin teda ja palusin et vaikselt oleks. Palusin jumalat iga päev et ta kauem ära oleks!Aga vaikisin ja talusin seda 13 pikka aastat. Sest oli häbi rääkida lastele milline nende isa oli.Ja siis tuli kurb lahendus. Mees sai infarkti.Nutsin aga hinges oli rahu. Ma ei kujuta ette kas ma oleks temast lahutanud? Raske oli lastega edaspidi aga hingerahu oli. Siis alles mõistsin kui tähtis on rahu kodus. Ärge naised elage koos selliste meestega,kes Teid alandavad ja peksavad!Rääkige teistega. Peale selle alles sain tunda mis on tõeline armastus. Nüüd on lapsed suured ja õnneks ei ole selliseks kasvanud nagu oli nende isa. Suudaks ma nüüd selle loo unustada. Kirjutasin selle loo selleks et sellest vabaneda. Kõike ilusat Teile!
marile, noh 02. november 2014, kl 14.39 |
sa oled lihtsalt niiiiiiii loll. nüüd siis elu elatud ja päti nahka läunud, milleks küll? peksa saamise pärast saab häbi tunda ainult väga vähese arusaamisvõimega inimene, mis seal häbeneda on, kui keegi teine vägivallatseb su kallal? puhas vaehäbi.
minu jaoks on sellised naised kurjategijad, üks kurjategija pere puha, mees vägivallatseb ja naine laseb sel sündida ning oma lastel seda pealt näha, mis rikub igavaeseks laste närvikava. enamasti saavad ka sellistest lastest peksjad, austada ei suuda nad eladeski ei oma isa ega ka ema, kes jalga ei lasknud. häbi sellisele naisele, häbi ja just seepärast, et ei võtnud kätte ja ei läinud minema, ALATI on võimalus kuskile minna, no alati. loomulikult raske, aga lasta mehel end raha eest peksa on alatu ja närune.
minu jaoks on sellised naised kurjategijad, üks kurjategija pere puha, mees vägivallatseb ja naine laseb sel sündida ning oma lastel seda pealt näha, mis rikub igavaeseks laste närvikava. enamasti saavad ka sellistest lastest peksjad, austada ei suuda nad eladeski ei oma isa ega ka ema, kes jalga ei lasknud. häbi sellisele naisele, häbi ja just seepärast, et ei võtnud kätte ja ei läinud minema, ALATI on võimalus kuskile minna, no alati. loomulikult raske, aga lasta mehel end raha eest peksa on alatu ja närune.
Mari 02. november 2014, kl 15.25 |
Mari ,nohile
Kuidas on Teil õigus kedagi lolliks nimetada? Ja veel nimetada kurjategijaks!!! Mõelge ikka mida suust välja ajate. Lapsed ei näinud midagi pealt. Lastega oli ta väga hea isa.Ja küll me ikka oleme targad teisi hukka mõistma! Minu lastel on mõlemal normaalne töökoht ja neid austatkse seal.Vanemal pojal on pere ja kaks väikest last. Ja elavad väga hästi. Nad ei ole peksad ega kurjategijad!Mõelge hästi kui Te kedagi poriga üle kallate!!!
Kuidas on Teil õigus kedagi lolliks nimetada? Ja veel nimetada kurjategijaks!!! Mõelge ikka mida suust välja ajate. Lapsed ei näinud midagi pealt. Lastega oli ta väga hea isa.Ja küll me ikka oleme targad teisi hukka mõistma! Minu lastel on mõlemal normaalne töökoht ja neid austatkse seal.Vanemal pojal on pere ja kaks väikest last. Ja elavad väga hästi. Nad ei ole peksad ega kurjategijad!Mõelge hästi kui Te kedagi poriga üle kallate!!!
sellisest perest pärit laps 02. november 2014, kl 15.26 |
egoistid!!!
ausõna, häbi võiks olla, aastaid ja aastakümneid sellist elu kannatada ja ennast haletseda, no palun väga, kui olete ainult kahekesi ja vaikne enesehaletsus ja kannatamine niiväga meeldib.
aga kui teil on lapsed... mina olen taolisest perest pärit ja ausõna- MITTE MISKI ei vabanda ema kes laseb oma lastel sellise lapsepõlve üle elada, mitte miski!!! rikute laste elu ja närvikava igaveseks, isegi kui see alati kohe välja ei paista ja välispidiselt justkui kõik korras oleks.
ja ei tasu endale illusioone luua nagu lapsed ei saaks aru mis toimub, väga hästi saavad, vanusest hoolimata.
ausõna, häbi võiks olla, aastaid ja aastakümneid sellist elu kannatada ja ennast haletseda, no palun väga, kui olete ainult kahekesi ja vaikne enesehaletsus ja kannatamine niiväga meeldib.
aga kui teil on lapsed... mina olen taolisest perest pärit ja ausõna- MITTE MISKI ei vabanda ema kes laseb oma lastel sellise lapsepõlve üle elada, mitte miski!!! rikute laste elu ja närvikava igaveseks, isegi kui see alati kohe välja ei paista ja välispidiselt justkui kõik korras oleks.
ja ei tasu endale illusioone luua nagu lapsed ei saaks aru mis toimub, väga hästi saavad, vanusest hoolimata.
rumaluke 03. november 2014, kl 09.01 |
Asso 03. november 2014, kl 09.11 |
Mul küll meestega kogemust pole, aga mul oli selline elukaaslane, jätsin ta maha ja nüüd ta terroriseerib mind ähvarduskirjadega, laimab ühiste tuttavate ees ja riputab ju aasta otsa netti kõik võimalikku paska, et mind hävitada.
Alkohol, suhtlusportaalid, ennast segaseks joomised, vägivald ja kainenedes patukahetsus või vähemalt selle teesklus, kuni järgmine nädalavahetus taas kõik uuesti.
Selline on alkohoolikust terroristi elu, pole vahet, kas mees või naine.
Alkohol, suhtlusportaalid, ennast segaseks joomised, vägivald ja kainenedes patukahetsus või vähemalt selle teesklus, kuni järgmine nädalavahetus taas kõik uuesti.
Selline on alkohoolikust terroristi elu, pole vahet, kas mees või naine.
kah vägivallatseja laps 05. november 2014, kl 19.33 |
Ma pean kahjuks nõustuma postitaja "sellisest perest pärit laps".
Minu isa on aastakümneid vägivaldne olnud. Küll lõugab, küll peksab. Ema nagu tossike lihtsalt talub seda paska.
Kõik, mis minule sellisest perest jäänud on, on usaldamatus ja depressioon. Ma ei ole isale andestanud seda vägivalda ega ka emale, kes iseenda mugavuse tõttu sellest ei lahkunud.
"Ei ole kuhugi minna". Kõige idiootsem lause ema suust. MINUL tuli kooli kõrvalt, töötuna omaette kolimiseks võimalus leida aga vot täiskasvanud tööinimesel ei ole kuhugi minna. Ma olin nõus ema enda juurde elama võtma aga ta lihtsalt naeris selle peale.
Siiamaani ravin oma depressiooni, ärevushäiret ja unehäireid. Oma vanemaid ei usalda ja pole kohta, mille kohta ma saaks "kodu" öelda.
Minu isa on aastakümneid vägivaldne olnud. Küll lõugab, küll peksab. Ema nagu tossike lihtsalt talub seda paska.
Kõik, mis minule sellisest perest jäänud on, on usaldamatus ja depressioon. Ma ei ole isale andestanud seda vägivalda ega ka emale, kes iseenda mugavuse tõttu sellest ei lahkunud.
"Ei ole kuhugi minna". Kõige idiootsem lause ema suust. MINUL tuli kooli kõrvalt, töötuna omaette kolimiseks võimalus leida aga vot täiskasvanud tööinimesel ei ole kuhugi minna. Ma olin nõus ema enda juurde elama võtma aga ta lihtsalt naeris selle peale.
Siiamaani ravin oma depressiooni, ärevushäiret ja unehäireid. Oma vanemaid ei usalda ja pole kohta, mille kohta ma saaks "kodu" öelda.
Palun väga vabandust! 05. november 2014, kl 19.55 |
Lisa postitus