Miks sa oled oma kommentaaaridega vägivaldne? Ma näen, et sa vastad meelega teemast mööda ja seda nimetangi ma vägivallaks.

Kas sulle meeldib inimesi oma taipamatusega meelega õnnetuks teha?

Ei soovi kellelegi niimoodi mõjuda, nagu kirjutad.

Vastasin ju, et kui miski mind tõsiselt häirib, siis vastangi ägedamalt. Ägestun siis, kui tabatakse hella kohta ja kui öeldu on EBAÕIGLANE, aga meelega ei ole küll midagi teravamalt öelnud.

Umbes nagu puuri aetud haavatud loom rünnaku korral vastu ründab. Aga nii nagu sa kirjutad, nii ei ole küll mõelnud.

Vahel tunnen heldimust, et mul üldse siin võimalus kirjutada on ning olen vastajatele tänulik.
Päris vastikute kommide pärast küll ei ole, aga see selleks.

Momendil puges kohe mingi heldimus hinge.

Sa vastad meelega mööda ja siis poeb heldimus hinge? Vastik mõnitaja.

Oled jah ehtne õelusekott, P.
Eks see su sisemine kurjus sind elus nii üksikuks jätnud ongi.

Appi, mis sul ometi hakkas ?

Püüdsin ju väga teemasse vastata, ju ma paremini ei oska siis.

Ma tõesti ei mõista sind.
Olen ju palju kirjutanud, et ei soovi jageleda ja ei ole vaja salvama hakata, milleks, seda ei ole ju üldse vaja.

Saab ka ilusasti ja viisakalt rääkida, mis sulle pähe lõi ?

Enda meelest vastasin päris otse, kuidas teisiti vastama pean ?

Ei soovi ma mingil juhul kedagi õrritada ja ma päriselt aru ei saa, mis sul viga hakkas ?

----
Kusjuures tekkis tõesti heldimustunne ja tänulikkus vastajate vastu, lihtsalt puges selline heldimus hinge - ja järsku selline komm.

Või teine variant.

Üritad mind 00.17 kommiga lihtsalt endast välja ajada, aga miks, milleks sulle seda vaja on ?

No tõesti ei ole seda susimist vaja, mulle ei paku mitte mingit rahuldust sinuga jagelemine siin, mul ei ole seda negatiivset jauramist vaja.

Igal juhul tuli selline heldimusetunne peale ja tänan ikkagi sind vastamast, nähvava kommi põhjust tead sa ise, ma sinu elu ja asju ei tea.

Ma ütlesingi sulle ilusasti ja viisakalt, mida ma sinust arvan. Kas sa tahad, et ma valetaksin sulle?

"Enda meelest vastasin päris otse, kuidas teisiti vastama pean ?"

Sa ei vasta kunagi otse, sa vingerdad oma vastustega niipalju küsimusest mööda kui vähegi võimalik.
Vot see ongi õel.

Võib - olla ma olen ohmu, aga enda arust vastasin TÄIESTI OTSE.

Sa ütlesid, et siin ei olnud dialoogi.

Vastasin sulle ju TÄIESTI OTSE, et üks ütles oma arvamuse ja mina kirjutasin oma arvamuse.

Kas ma ütlesin, et isik pean nüüd minu moodi mõtlema hakkama ? Ei öelnud.
Ütlesin, et mõistan, et enamus mõtleb vägivalla asjus hoopis teisiti ja ma aktsepteerin seda.

Ma teiste arvamusega arvestasin. Lihtsalt mainisin, et mina tunnen teisiti.
Kui ma teisiti ei tunneks, ei oleks ju seda teemat üldse siin.

Pigem algne kommija ütles, et minu lugu on null ja mul ei ole mitte midagi põdeda.

Mina ei süüdistanud mitte kedagi. Kordan, täiesti mõistan teiste arvamust, aga ise arvan teisiti.

Täiesti otsene vastus su küsimusele.

Kui sulle ei sobi, siis ma enam otsemini ei oska.

Ma isegi tänutundest püüan põhjalikult vastata, iseasi, kas lugeda viitsitakse pikki kirjutisi.

Olen märganud teistes teemades, et nähvatakse mõistukõnes, et öeldust aru ei saagi, nii et mõtle ise edasi.

Aga tõsiselt su komm ehmatas. Ju olen siis puudulik, et paremini vastata ei oska.

Ma räägin aiast ja sina hakkad kohe isegi mitte aiaaugust, vaid naabrimehe küttepuudest jahuma.

Ma küsisin terve selle teema kohta, et kas sa arvad, et siin toimub arutelu ja sina hakkasid kohe näiteks tooma mingit kümmet kommi neist poolteisest tuhandest siin jorus.
Ja nii vastad sa igale küsimusele.
Võimalikult libedalt vingerdades.
Hästi teemast mööda.
Tingimata hakates mingeid eelnevaid kommentaare meelde tuletama või oma minevikust heietama.

Ju olen siis ohmu, aga sain aru, et pead viimast teemat silmas.

Aga kas see on õige, kui olen pikalt kirjutanud millegist, aga tuleb jälle komm, nagu ma ei oleks üldse mitte midagi kirjutanud ?

Näiteks öeldi, et olin naistuttavaga ülbe.
Kusjuures olen palju kordi kirjutanud, et ta mind just sellepärast põlgas, et ta pilli järgi tantsisin ja midagi vastu ei öelnud.

Miks seda meelde tuletasin ? Sest nii on PALJU kordi.
Ära nüüd lärmama hakka, ütle palun, kuidas selliste kommidega normaalne dialoog võimalik on ?

Ja palun ilma kurjustama, lihtsalt küsin päriselt nõu.

Pole ju keeruline - kui kommis on küsimus, siis vasta sellele ja ära hakka sinna sisse tooma mingeid iidamast-aadamast asju.
Praegugi:
"Näiteks öeldi, et olin naistuttavaga ülbe.
Kusjuures olen palju kordi kirjutanud, et ta mind just sellepärast põlgas, et ta pilli järgi tantsisin ja midagi vastu ei öelnud."

No milleks kuradi päralt oli seda siia sisse vaja jälle lohistada? Kas sa arvad, et kõigile ei ole see jura juba pähe kulunud?
Sa kordad ja kordad ja kordad ja kordad ja... tead kui tüütu see on? Ja mingit arutelu ei ole ega tule kui sa ainult korrutad sama asja nagu rikkis grammofon ja teised proovivad sind sellest ringist välja tuua. Inimesed tahavad sulle head ja sina ketrad oma teemat, mida me oleme oma tuhat korda juba lugenud.

Usun, et tahavad.
Aga ei suuda kuidagi nendest kommidest kõrvale vaadata, kus pööratakse kõik vastupidi ja pean jälle otsast peale selgitama hakkama.
Kas meelega provotseeritakse või ei ole eelnevat loetud - ei tea.

Eelmiste kommidega tõesti püüdsin otse vastata, kus sain aru, et pidasid silmas viimast vestlust.

"pean jälle otsast peale selgitama hakkama"

Midagi sa ei pea.
Sa teed ennast lolliks kui hakkad kõike üle seletama. Kas sa arvad, et kui räägid võõramaalasele, kes su jutust aru ei saa mitu korda ja kõvema häälega, hakkab ta sinust aru saama? Ei, ta vaatab sind kui tola.
Räägi inimestega, kes sinuga suhelda tahavad, mitte ära jahvata sama juttu uuesti ja uuesti ja uuesti. Loe küsimusi mõttega ja vasta neile ka mõttega. Praegune ahelkirjutamine on täiesti mõttetu.

ma imestan kaasa elajaid, kes seda lõputut jutuvada ikka ja jälle käima viitsivad tõmmata. tehke siis selgeks, kuidas saab ühtede ja samade sõnadega läbi lausa aastaid? P- kõnes ja kirjas esinevad vaid mõtete kordused, aastaid? no seda suudab küll vaid kirjutusprogramm...ja ikka ja jälle täiesti absurdsed vastused, mis eelmise kirjutaja küsimusega üleüldse ei haaku..

P kirjutas: "Vahel tunnen heldimust, et mul üldse siin võimalus kirjutada on ning olen vastajatele tänulik".

Lõpuks tuli tõde välja - sa naudindki seda, et saad selle teema lugejaid lõputult närvi ajada oma kohutava katkise plaadi mängimisega. Palju õnne P. Sa oled sama õel ja vastik nagu oli su sõbranna, ainult selle vahega, et tema ei rikkunud enda elu ära nagu sina teed.

Aga edu sulle - loodetavasti kunagi kui 60 oled siis taipad, et oled oma elu raisanud kuskil internetifoorumis kirjutades ja inimesi närvi ajades.

P küsis, mis mind konkreetselt ärritab.
Füüsilise vägivaldsuse juhtumite puhul otseselt ei ärrita miski. Kurvaks teeb, jõuetuks samuti, kuid kuna mu lähikonnas taolisi asju pole, siis ega kõigi maailma hädade pärast saa end ärritada lasta.
Kui tunded ei sega, on võimalik eemalseisja pilguga juhtumeid jälgida. Eelkõige on mus huvi mõista mehhanisme või inimeste psüühilist seisundit, mis neid taoliselt käituma panema. Mis on see, mis annab valmisoleku käituda hoolimatult, jõhkralt jne.
Sama ei saa ma aga öelda P juhtumi kohta. Siin tunnen ärritust üksjagu. Mitte et see mu elukvaliteeti mõjutaks, kuid hetkelised ärritushood tekivad küll. Eks ma siingi püüan aru saada, mis paneb P nii mõtlema ja osaliselt ka mõistan seda. Aga sellist pidevat empaatiavõimetust, sotsiaalset võhiklikkust ja rumalust, mis paneb P arvama, et vaid tema nägemused on ainuõiged, pole enne kohanud.
Et siis füüsiline vägivald, kui sellega ei kaasne invaliidistumine või surm, pole miski vaimse vägivallaga võrreldes. Nii P end väljendas.
Pole ju keegi väitnud, et vaimne vägivald pole halb. See võib inimese emotsionaalseks sandiks teha, millest paranemine võtab aega. Võtab aega küll, kuid vastava tugigrupi toel tullakse sellest välja, varem või hiljem. Eeldus on muidugi, et inimene ise tahab normaalsesse ellu naasta.
Muideks on mul vaimse vägivallaga ka põgus isiklik kokkupuude olnud. Inimene, kes tundis end mulle haiget tegemise pärast süüdi, hakkas enda õigustamiseks otsima põhjuseid minust. Ehk siis hakkas tulema etteheiteid pisiasjade kohta. Et kui see või teine asi oleks minus teistmoodi, siis ta poleks nii käitunud. Tasapisi neid etteheiteid kogunes paras hulk ja olles haigetsaanu, hakkasin endas kahtlema, enesehinnang langes. Kahtlused laienesid ka muudesse valdkondadesse. Nii et ma oskan ette kujutada, mida elab läbi vägivalla ohver.
Minu puhul oli tegu lühiajalise ning ajutise langusega. Eelkõige tänu sellele, et suutsin emotsioonidele vaatamata oma juhtumit ka kõrvalseisja pilguga analüüsida ja mõistsin, mis selleni viis. See on ammune möödanik ning ei sega mu tänast elu. Ka selle inimesega saame hästi läbi.
Füüsilise või vaimse vägivaldsuse puhul pole ju tegu võistlusega, kus mõõdetakse, milline vägivalla juhtum on rängemate tagajärgedega, milline vähematega. P näikse aga arvavat, et tema juhtum on eriline. Ta sisendab endale ja tahab seda ka kõigile teistele tõestada, et tema puhul oli asi saatuslik ja tagasiteed sellest pole.
Saatuslikke juhtumeid leidub. Ohver on muudetud vaimseks või füüsiliseks invaliidiks ja ta ei suuda enam sotsiaalsesse võrgustikku naasta. P puhul arvan, et ta pole selles kunagi olnudki ja ta tõesti ei taipa, mis see üldse on.
P puhul on mõistetamatu, kuidas kirjaviisi järgi siiski mõistusega inimene on samas nii taipamatu. Ta räägib siin viisakast arutelust ja on häiritud justkui õelatest kommentaaridest. Samas ta ise ei käitu ei viisakalt ega osale ka arutelus. Viisakas on ka teiste öeldut kuulata, selle mõttesse süüvida. Ja lõppeks, arutelu saabki toimuda vaid siis, kui osalejad ka teisi kuulavad.
Seda siin ju pole. No on, kuid teiste kommentaatorite vahel. Kui P aruteluga liitub, on see kui võõrkeha ja ei sobitu arutluse all olevaga. P ise sellest aru ei saa.
Kui nüüd ärrituse juurde tagasi tulla, siis see tõesti tekitab ärritust - no kuidas ometi ta jälle kõik oskas peapeale keerata ja eelnevast tuhkagi ei mõistnud. Aga eks see ole minu probleem.
Kas P ärritab teadlikult või ebateadlikult, ega vahet polegi. Pole need ärritusenähud nii tõsised midagi. Igal juhul ei kaalu need üles rahulolu, mis saadud paljude teiste kommentaatorite kirjutatu lugemisest. See on kohati hämmastav, milline üksmeel tekib. Mõnd kirjutist lugedes tundub, nagu oleks selle ise kirjutanud. Mõtted langevad nii täpselt kokku.

Jälle jääb mulje, et sa mu komme üldse lugenud ei ole.

Olen ju palju kirjutanud, et EI saa aru, kuidas saab kellegi õrritamine mõnu pakkuda.

Mu meelest ei saa ükski täiskasvanud inimene kellegi susimist nautida, aga ometi mõned naudivad.
Olen palju kordi küsinud, kuidas täisealistele saab pakkuda kellegi põdemine mõnu.

Näiteks ei saa naistuutavast üldse aru, mis häda oli tal mulle kirjutada HALE PUGEJA, PUGEMINE ON SINU TÖÖ.

----
Küsin päris tõsiselt ilma naljata ?

Oled sa haige või ajad kiusu ?

Kuidas on võimalik sõnast " heldimus " niimoodi aru saada ?

Olen päriselt tänulik, et mul on võimaslik siin üldse kirjutada, vaatamata sinu üdini tigedatele ja õelatele kommidele.

Mis sul viga on, kui sa hingest tuleva kommi peale niimoodi kirjutad ?

Minu kirjutamise mõte on hingelt ära rääkida, sest see lugu piinab mind.

Lapsikud õrritamised on rohkem lastaialaste mängumaa. Ma päriselt ei mõista, mis sul häda on, milles on sinu probleem.

Püüan siin sõbralikult kommida, sest seda jagelemist ja täiesti mõttetuid õelusi EI ole üldse vaja, milleks, mida see sulle pakub.

Kui sa ei soovi sõbralikult kirjutada, siis sa ei pea ju mulle üldse vastama.

Minu jaoks on sellise susimise ja nägelemise lugemine kurnav ja masendav.

Ma päriselt aru ei saa, milleks või kellele neid tigedaid komme üldse vaja on, mida need kirjutajatele pakuvad.

----
Kuidagi väga kurb ja kurnav ning ka mõttetu on selliste kommidega võidelda.

Milleks ? Ei pea ju netti tulema tigetsema, mida see sulle pakub, ei taipa.

Loomulikult kuulan teiste arvamusi ja konstruktiivset kriitikat.

Aga kuidas pean suhtuma kommi, kus meelega kiusu ajatakse ?
Öeldakse, et sõbrannat ei olnudki olemas või lõpetas minuga suhtlemise, sest olen ülbe.

Kui tegelikult naistuttav põlgas mind, sest olin alandlik tallaalune.

Kuidas sellise täiesti vale kommi peale saab öelda, et pean kuulama kellegi arvamust, kui see komm on üdini vale ?
Ja muide taolisi komme on PALJU.

Saa aru P, et kõigil on õigus kirjutada seda, mida tahavad. Sina lased oma lõppematul vanamutilikul ilal voolata, teised kirjutavad aga nii, nagu neile meeldib, sinu meelest lapsikult siis.
Ja miks sa üldse peadki kogu aeg vaidlema ja solvuma, sina ju enda arvates tead, kuidas asjad olid. Teised ei tea ja sinu jutt ei mõju usutavalt. Nad ei hakka sinu solvumise pärast sinuga ühte moodi määgima.

Kui asjad oleksid teisiti olnud, siis ei oleks ju mul mitte mingit põhjust siin sellest kirjutada ning peigmehe äraajamine oleks olnud olemata.

Ütle, kui olin naistuttavaga ülbe ja ennasttäis ( nagu siin öeldi ), siis kuidas ma siis tema käsul peigmeest ära ajasin ja aborti tegin ?

Ükski ülbik ei hakka enda elu kõrvalise isiku meeleheaks sättima.

----
Kui oleksin selline olnud, siis ei oleks naistuttav mind mitte kuidagi saanud ära kasutada ning PUGEMINE ON SINU TÖÖ, HALE PUGEJA, SA OLED HALETSUSVÄÄRNE - kõik need kommid oleksid ära jäänud.

----
Saad aru, elan siin välja oma jõetust, alandust, selline jõetu tagantjärgi rusikatega vehkimine !!!!!!!!!!

PUGEMINE ON SINU TÖÖ oli mu jaoks ikka nii vastik sõnum, et olin peale seda tükk aega sisimas täiesti endast väljas.

See on kuidagi nii alandav, ülbe ütlus.
Mul ei olegi sõnu.

Sa oled seda kõike juba sada korda kirjutanud, samade sõnadega. Milleks jälle korrata?

aga kui ta nägi sind sellise pugejana,mida ta siis valesti ütles??sa ju ise väidad et olidki selline,miks ta siis pidi teistmoodi arvama sinust.T ju pidaski ennast sinust paremaks ja sina pugesid talle ,sest siis oli sul vähemalt sõbranna,ja tema oskas seda ilusti ära kasutada,mitte midagi ju ei öelnud ta valesti ei siis ega ka ilmselt nüüd siis sõnumitega hiljem,sest ta ei arva et sa oled muutunud,ja nagu sa ise räägid siin endast,ilmselt oled sa samasugune praegugi ju,ainult siin foorumis oled sõnaosav aga muidu siis ei saa sõnagi suust,sinu sõnad ju??

P, tuletan meelde, et antud teema pole mitte sinu tehtud ja algselt oli sel hoopis teine mõte. Oled selle teema nii-öelda anastanud ja pahandad ka veel, et sinu minevikuga keegi tegemist teha ei taha.
Sulle näib, et kõik kirjutavad vaid sinust ja su probleemist. Tuhkagi, asi on palju üldisem. Et ka sind teemaks võetakse, pole mitte su mineviku, vaid praeguse sinu pärast. Praegu oled sa ikka väga väga mõistmatu. Arvad, et loed ja saad aru, aga tegelikult ei saa ju - tõestad seda pidevalt, toppides oma minevikku kohtadesse, kus sel puudub igasugune mõte.
Julgen öelda, et praeguseks ei taha mitte keegi su minevikust sõnakestki kuulda. See asi on nii nämmutatud, et oksemaitse on juba suus.
Susimine, kiusamine, nõrgema ärakasutamine, peksmine, jõhkrutsemine, vägistamine, sadism, manipuleerimine jne on reaalsed nähtused. Saa üle oma imestamisest, et näe, keegi, kellest sa seda ei oodanud, tegi sinuga sama. Oh kui lapsikult ta küll käitus, sina ei käituks ise iialgi niimoodi!!! No mis siis, et sina ei käituks. On inimesi, kes käituvad ja NB! mitte ainult sinuga. Sinu juhtumikene on süütu nali mõne muu kõrval. Ja see, et sa sellest üle ei saa, on puhtalt ja ainult sinus endas kinni.
Tundub küll, et sulle meeldib oma seisundis olla, tunda end õnnetu ja alandatuna ja iga päev mitu korda kogu alandust uuesti läbi mängida.
Ju siis asi pole nii tõsine, kui seda igapäevaselt korrata suudad ning sellest veel kergendust tunned. Tõeliselt halbade lugude puhul on unustamine ainus viis eluga edasi minna ja unustamiseks täidetakse oma elu kõikvõimaliku muuga ning ei lasta minevikul meenuda.
Mida enam sa oma minevikku topid igale poole, seda enam tõestad, et see meeldib sulle. Ju oled siis ohvrirolli jaoks siia maamunale sündinud ja täidad oma ülesannet täiega.

Kommijad lähevad ju samamoodi leili nagu P ja kirjutava pikki romaane. Te olete seda kõike Ple juba tuhat korda öelnud. Kui Pd vaikima ei saa, vaikige siis vähemalt teie ja lõpetage talle vastamine. Saate isegi aru, et sel puudub mõte.

Issand
Pugeja on vist see, kes teeb head nägu omakasu eesmärgil.

Ma aga tundsin, et PEAN nii käituma, sest olen teistele naistele võlgu, sest nad minust paremad.

Kusjuures naistuttav käitus teiste naiste naiste ees pugejana. Mu kallal ilkus küll, aga ennast ei näinud.

----
Ei olekski halb, kui ta oleks öelnud KOHE ALGUSES, et sa ju pugeja, aga ta ütles ju HILJEM TAGANTJÄRGI, vot see on alatu.

Pealegi ta ju ise õhutas ja keelitas mind " pugema ", TALLE OLI JU SEDA VAJA.

Minul ju tegelikult lömitada vaja ei olnud, aga naistuttavale oli see ju vajalik.

Ilgub selle üle, mida ta ise sel hetkel vajas.

Kordangi sellepärast, et see mind häirib.
Ikka jubedalt häirib see sõnum PUGEMINE ON SINU TÖÖ.
See on ikka väga vastikult öeldud.

Võib - olla on see minu kiiks, aga õelutsevad ütlused muudkui kummitavad peas ja välja öeldes saan korraks peast välja.

Mul ei ole kergem, kui sisendan, et nii ei öeldud, VÄGISI tuleb meelde, et ütles küll.

Jube raske on halvustavaid ütlusi mälust kustutada.

Kui sa täitsa ilma põhjuseta ja heast südamest sõbranna ees roomasid, midagi vastu ei tahtnud, tasusid nn võlga suhtlemise eest, mida sa siis tänitad, et miks ta ära läks, enam tunda ei taha jne? Läks, siis läks, teil peaks ju sotid pooleks olema, sina said suhtlemiese eest vastutasuks roomata ja tema sind aeg-ajalt kasutada. Keegi pole kellelegi enam võlgu.
Ja kas seda su aru ei võta, et korrutamine kinnistab need ütlused su peas igaveseks? Kas see saaga oli su elu tähthetk, et ei raatsi ära unustada?