jahmu siinsamas edasi. mujal on samuti ära tüüdanud. pealegi sobib halb kogemus sulle nagu sokk sandaaliga.

No mida asja, siia on kümneid kui mitte sadu selgitusi kirjutatud, miks keegi käitub taoliselt kui too naisterahavas. Inimpsühholoogiat natukegi mõistva inimese jaoks on ta käitumine täiesti selgitatav.
Iseküsimus on see, et alus, millelt lähtuda, on P antud. Seda ei saa "puhta kullana" võtta, kuna P arusaamine on pehmelt öeldes omapärane.
Olgu, kuidas oli, selgitatavad on kõik käitumisviisid nii või teisiti.
Selgitatav on isegi P klammerdumine selle ühe isiku külge. P leppis kõiksuguste vigadega isikuga, sest uskus end paremat mitte väärivat. Lõppeks tegi ta lausa valiku tolle naisterahva kasuks. Selle valikuga sidus ta oma mõttes end elu lõpuni selle naisega. Tema nägemuse järgi oli too sama madalal tasemel kui ta ise ja seega oli kindel värk, et nad väärivad teineteist ning kumbki paremat väärt pole.
Aga võta näpust. Too sõbranna sai parema elu peale, leidis mehe ja uue sõbrannagi. Alatu reetmine P meelest. Ta põdes oma mahajäetust mitmed aastad, tehes väikseid katsetusi suhteid taastada ja iga kord põlati ta ära. Ülekohtutunne P-s aina süvenes ja paisus - kuidas tohtis samasugune äpu end kõrgemale upitada, pealegi kui ta ise oli enne hoopis teist juttu rääkinud (sõbranna on kõige tähtsam).
P ei andnud alla ning otsis ikka kontakti, helistades aeg-ajalt. Ta ei mõistnud, et tol naisterahval oli varasemast elust ja isegi selle meenutamisest täielik siiber. Kunagine sõbranna tahtis elada olevikus ja siis need tüütud kõned, mis minevikku meenutasid, tegid meele mõruks. Pahameelega ütles ta asju, et P-d eemale raputada. P ajas aga ikka oma õigust ja õiglust taga. No kuidas veel P-st lahti saada, ainult kurjade ja haiget tegevate sõnade abil, ja nii ta tegigi.
P-l polnud enam midagi teha, aga "õnneks" leidis ta interneti ja foorumi, kus oma õigluse tagaajamist jätkata. Ta ju oli teinud valiku sõbranna kasuks, sest too poleks tohtinud paremat väärida. Milline ülekohus, milline valearvestus (vale mõte) ja seda pidi kuulutama.
Milline ego, kes ei suuda leppida mahajätmisega. Milline ego, kes peab enda juhtumit kõige kõigemaks, mille kõrval kahvatuvad kõigi teiste juhtumid.
Solvatud ja haavatud ego P sees on ülivõimas. Seda murda pole võimalik. Võimalik, et see ego valiski P enda kandjaks, sest tugevam natuur saaks tast jagu.

Kuidas see ainult minu nägemus oli ?

Me suhtlesime ju teineteisega ainult sellepärast, et me KUMBKI EI SAANUD TEISI TUTTAVAID.

Selles mina küll süüdi ei ole, et teised naised "sõbrannat" oma seltskonda ei soovinud ja tema üle irvitasid.

Me olimegi VÕRDSEL pulgal, VÕRDSELT teiste poolt tõrjutud ja põlatud, olimegi ju võrdses olukorras.

Teised naised vaatasid meile VÕRDSELT VILTU, pidasid meid MÕLEMAT imelikuks ning oma seltkonda kõlbmatuks.

Kuidas see minu süü on, et teistele naistele "sõbranna" ei kõlvanud ?

----
Mina ainult ütlen, et teistele ei kõlvanud me kumbki. Milles sa mind süüdistad ?

Mina ju ei saanud teiste naiste suhtumist naistuttavasse muuta ?

Kui ma oleksin nendele öelnud, et põlastage ainult mind, aga pidage mu "sõbrannat" lugu, kas teised naised oleksid mind siis kuulanud või ?
Ei oleks ju.

Vaata, seda ma muidugi ei tea, palju ta irvitas minu selja taga.

Räägin nendest irvitamistest, mida ise kuulsin.

Mh
Mina ju suhtusin "sõbrannasse" väga hästi, ei öelnud talle mitte ühtegi halba sõna.
Kuigi ta oli mulle halvasti palju kordi öelnud.

Kritiseerima hakkasin alles siis, kui ta oli minuga ikka väga inetult käituma hakanud.

Peale seda, mida mina tema heaks tegin, hakkas irvitamine: sa oled ju nii hale, hale pugeja, pugemine on sinu töö.

Sinu meelest ei tohi siis füüsilise vägivalla ohvrid ka oma kannatustest rääkida.

Seega su jutust tuleb välja, et Triin ka ei tohtinud koduvägivallast rääkida, sest nüüd keegi temaga enam suhelda ei julge, muidu osutub samuti paljuvihatuks.

----
Sa käitud minuga praegu ülekohtuselt.

Mina ju suhtusingi naistuttavasse väga hästi ning ei ole sellist ärakasutamist ja mõnitamist küll mitte millegagi ära teeninud.

Ja ei öelnud ma ta kohta 13 aasta jooksul mitte ühtegi halba sõna.

Peigmehele ka kiitsin, küll mul on hea "sõbranna", nii hea inimene.
Ja muide "sõbranna" oli mu silmis pühaku seisuses.

Kui ta hakkas mind haledaks pugejaks, kõlbmatuks värdjaks, viimaseks nõmedikuks sõimama - alles siis tuli mul mõistus pähe.

P, ma ei mõista, millest sa räägid, sest minu postituses olid küll hoopis teised asjad kirjas, kui sina mulle siin omistad.

Mina suhtusin ju temasse väga hästi ning olin tänulik suhtlemise eest.

Oli minu silmis kohe PÜHAK, pidasin temast lugu, sest suhtles ju minuga.
Need tema õelutsemised unustasin ära, sisendasin endale, et neid ei olnudki.

Peigmehe ajal lasin ta sisse tänutundest, et kuidas jätan õnnetu naise ukse taha.

Sa süüdistad mind küll ülekohtuselt.

Alles siis, kui peale minu head suhtumist hakkas irvitama, et hale pugeja, kes sind tahab, alles siis tuli mul mõistus pähe.

Ei ole ma mitte millegagi sellist suhtumist ära teeninud.

Tõsi ta on, et ükski heategu ei jää karistamata.

Ei julgegi ühessegi naisterahvasse enam nii hästi suhtuda.

Muidu äkki jälle hakkab irvitamine, et PUGEMINE SINU TÖÖ, HALE PUGEJA.
Muide see on mul pidevalt meeles ja kui kellegagi natukenegi räägin, siis mõtlen, et peab natuke karmim olema, muidu olen jälle nõme pugeja.

P, mis siis nüüd jälle häda on? Millest lugesid välja süüdistused?
Kirjutasin vaid võimalikke selgitusi. Mis sellest sulle ei sobi?
Miks sind nii kangesti häirib, et sinu nägemust üksüheselt üle ei võeta?
Inimest, kes teise juttu isiklike kogemuste pinnalt ei hindaks, pole olemaski. Nii ka kõik su jutu lugejad panevad sellesse miskit endast. pealegi oled korduvalt välja näidanud, kui omapäraselt sa siin kirjutatust aru saad. Kuidas saab siis uskuda, et sa sõbrannat täiuslikult mõistsid ja kõike teie vahel toimunut objektiivselt näed? Ei saa ju. Kui oleksid siinseid tekste tõlgendanud võimalikult nii, nagu kirjutajad neisse oma mõtted panid, saaks sind märksa enam uskuda. Praegu aga, kui sa vastad hoopis teisiti, märkamata põhilist ja üldarusaadavat, on põhjust su objektiivsuses tugevalt kahelda.
Kusjuures oma selgituses sõbranna käitumise kohta jätsin ju oma kahtlused kõrvale ning üritasin selgitada just nimelt sellest vaatenurgast, nagu sina siia oled andnud.
Ja jälle ei sobinud! Kunagi, mitte miski ei sobi sulle, no kuidas nii saab?

"Sõbranna" häbenes mind algusest peale ning igatses ägedate näkkide ( tema sõnavara ) seltskonda.

Kuidas sellest valesti aru saan, kui ta seda pidevalt välja näitas ?

Hämmastas Moosimao arvamus, et naistuttav ise loobus edukate seltskonnast.
Suu jäi lahti selle kommi peale.

Muide naistuttava käitumine oli kogu aeg selline, et mina üksinda olin tõrjutu, aga tema äge tegija.
Minu ees käitus niimoodi.

Teiste naiste ees käitus teisiti, kangesti püüdis nende kampa pääseda.

Ja kuidas muudab see su tänast seisu, et "sõbranna" sind algusest peale häbenes? Ma küll ei tea, et oleksin nii kangesti rõhunud sellele, et sõbranna sind algusest peale hindas ja alles hiljem tüdines.
Kirjutasin ju vaid sellest, et SINA pidasid teda endaga võrdväärseks ja said ka aru, et vaatamata ta püüdlustele paremasse seltskonda pääseda, see tal ei õnnestunud.
Sina pidid leppima temaga ja tema sinuga. Ainult et tema siiski ei leppinud lõpuks, see on su probleem.

sulle mitte kohe ei mahu pähe, kuidas ta sind sai ära kasutada ja siis maha jätta ,leides endale mehe ja hea elu, teised sõbrannad,see ongi see mis sind nii riivab,onju?Tundub ,et ainuke asi.

Momendil hämmastab mind komm, kus arvati, et naistuttav ise loobus edukatest naistest, et olla kellegagi, keda ta üldse ei sallinud.

Kes tal keelas otsida endale uus seltskond ?

Otsinud siis ja lasnud mul peigmehega koos olla.
Miks siis minu juurde tuli mind peigmehest lahutama ?????????

Oleks lasnud mul peigmehega olla, hoidnud minu suhtest eemale ja otsinud ka endale uus elu.
Kõik oleks siis korras olnud.

Ma oleksin olnud väga rahul, kui naistuttav ei oleks mu peigmehe ajal minu juurde tulnudki ning oleks sel ajal leidnud omale armastatu ja uue sõbranna.

See oleks olnud mulle ideaalne lahendus.
Ma ei oleks pidanud südant valutama, et õnnetu naise maha jätan.

Lõpuks oli tal uus võimalus, enne oli sundolukorras. Enne tal seda võimalust ei olnud.

Sinu viimane lause päris nii ei ole.
Enne oli minuga, sest kedagi teist ei saanud.

Ma ka oleks võinud ju peigmehe ajal talle selja keerata.

Aga siis oleksin tundnud ennast väga alatu inimesena, kes jätab õnnetu naistuttava üksinda.

oleks tädil rattad all oleks omnibuss.

Sa nagu KIIDAD naistuttavat, et vaat kui tubli, lõpuks sinu seltskonnaga ei leppinud.
Vaat kus tegija ikka !

Ma ka oleks võinud ju peigmehe ajal temaga mitte enam leppida, aga see oleks olnud väga egoistlik ja alatu tegu.
Minu südametunnistus seda ei lubanud.

oleks ja oleks ja oleks,aga nii ei olnud,ju siis polnud ettenähtud. Pealegi sa ju ise lasid ta enda juurde,pole ju vaja teda süüdistada sellisel juhul,SINA pead arusaama endast ,miks sa sellel kõigel juhtuda lasid,meie juba kõik oleme sellest arusaanud miks sa lasid endaga nii käituda,ainult sina ISE EI SAA VEEL ARU, KUIGI VÄIDAD ET SAAD.Neid põhjuseid pead sa oma vanemate ksvatuses leidma ,nemad on siin midagi valesti teinud,eriti ema . Oma emale tuleb sul andeks anda,et ta sind seesuguseks kasvatas.

Saan aru küll, et tundsin kohustusi teiste naiste ees ja tänutunnet, et keegi minuga üldse rääkis.

Aga kas naistuttavast oli õige seda ära kasutama hakata, pealegi valega ?
Tuli mu poole, mängis suurt sõbrannat, selgitas, kui väga ta mind vajab ning kui raske tal on, kui me enam ei suhtle.

Ja mul kohe tekkisid süümepiinad, et kuidas ma talle "ei" ütlen.

----
On see normaalne jahuda, kui tähtis ma talle olen ja kuidas ta minuta elada ei suuda?

Ja siis aasta pärast lajatada HALE PUGEJA, PUGEMINE ON SINU TÖÖ.

Kuidas saab kogu see käitumine normaalne olla ?

no tore siis ju. Inimesed, kes ei õpi "ei" ütlema, peavad sellega elama.

Kas sa enda käitumist pead normaalseks, nii tollast kui ka praegust?

Kas see on siin lehel päris P? See vana niii lolli juttu ikka ei ajanud.

selliseid manipuleerivaid sõbrannasi on terve maailm täis,kes nõrgemaid ära kasutavad,ja tema jaoks oli see täiesti normaalne,ju pole ka teda õieti kasvatatud.Ja selliselt räägib mu teismeline tütar kodus oma sõbrannadega praegu,et issand kui nõme oli see ja seee,ühel päeval on sõbranna teisel päeval pole,kuidas nad võivad,ja posid on ka nii nõmedad,piu piu.

Jahmunud ja jahmunud.. joomajoo, sa loed ja ei mõtle vist üldse.
Kordan oma "jahmatavat" kommentaari veelkord koos sisuseletusega:
Aga su naistuttava käitumine - kirjeldus põhineb su enda kirjeldustel- klammerdumine "endast alama" külge ja loobumine niininmetatud edukate seltskonnast on samuti ennasthävitav.

Ta ju klammerdus su külge? Tal oli sind vaja, ta kasutas sind ära ja vabaks ei lasknud?
Kas sa mäletad oma elust mõnda olukorda, kus keegi, kes seltsib luuseriga on samal ajal ka koorekihiga sobiv inimene?
Seega - kui ta sinu külge klammerdus, oli see samal ajal loobumine lootusest kuuluda edukate klanni. Ta teadis, et ta ei sobi sinna ja seepärast võttis seltsiliseks esimese, kes teda talus ja see olid sina.
Mingil ajajärgul oma elust sai ta oma "mina" niipalju korda, et oli suuteline ka ilma sinu külge klammerdumata hakkama saama, aga selleks ajaks olid sa muutunud temast sõltuvaks. Miks ta sinuga siis käitus nagu ta käitus on kursisolija väga hästi lahti seletanud.
Ära nüüd jälle jahmu ja ehmu, ürita kordki loogiliselt mõelda.

Mina jälle imestan, kuidas inimesed viitsivad psüühiliselt haige, sundmõtte küüsis olevale P-le pikalt kirjutada. Sellest ei ole ju kasu, ta on haige inimene

Kas see on juba uus mammutteema? Ma ei saa aru, kuidas see juhtub, et mingi sõbrannade teema 2 korda tekitab 56 ja rohkem lehekülge? Kuidas on see võimalik? Samas on olnud ka asjalikumaid teemasid, mis 1-2 lk peale kenasti ära mahuvad...
Mida te teete? Ja kindlasti on jälle üks ja sama mõte ühes ja samas sõnastuses uuesti ja uuesti ja uuesti.

Näe, ideed on õhus. Keegi imestas minuga samal ajal, vaid minut vahet. :)

no tore siis ju. Kivi tahab mäkke veeretamist, mis sa segad Sisyphost. :)

Ta ju ei loobunud püüdest pääseda edukate sekka. Pidevalt pingutas, et sinna pääseda.

Minuga suhtles ainult sellepärast, et tal oli 2 varianti:
1.Olla üksinda, sest teised teda oma seltskonda ei võtnud.
2.Suhelda minuga, keda ta põlgas.

Loobumine on ju see, kui sa ise mingil põhjusel loobud, kas alaväärsusest või süütundest või usud, et sa ei kõlba nende sekka.

Aga "sõbrannale" ju teised naised ei andnud mingit võimalust, kuigi ta meeleheitlikult pingutas.

----
Kui ta teadis, et sinna ei sobi, miks siis nii väga pingutas, et edukad ta oma seltskonda võtaks ?

Mina teadsin, et ma EI sobi, ma ei pingutanud, ei üritanudki, teadsin ette, et mind ei taheta.

Nüüd sai selgemaks! :) Augeiase tallidega läinuks ilmselt jah nobedamalt. A see kivivärk on ju igavene. Pagan küll.

Oh, ärge imestage, me ju kõik teame, et see teema on lõputu nagu universum ja enne saab internet täis kui ....
Aga see on sõltuvus, nagu mingi lollakas kärnanokkimine, ise justkui ei taha, aga .."ma ainult seekord veel".. ja juba ette on teada, et tulemus on selge null, hea kui miinusesse ei kuku.