P, aga sina lohuta ennast siis sellega, et su sõbranna oli lihtsalt loll ja ei mäletanud seda ammust tiinekate tõde, et luuseri kaaslane ei kõlba tipptibide sekka.

Naistuttav ei leppinud sellega, et teised teda omaks ei võta.
Vähemalt tema pingutustest jäi küll mulje, et ta seda tunnistada ei taha.

Käitumine oli küll selline, et kui ta väga püüab, küll tegijad teda hindama hakkavad.

Näiteks kui paar tegijat näkki ( tema sõnad ) omavahel naljatlesid, siis "sõbranna" otsustas kontvõõrana paar ägedat kildu vahele visata ning naeris koos nendega, et seltkonda sobituda.
Aga sellest ei tulnud midagi välja.

Mis tahad öelda, et kui "sõbranna" ei oleks minuga suhelnud, oleksid teised naised ta omaks võtnud ?

Teda ei võetud omaks, sest TEMA ei sobinud teistele.
Mind ei võetud omaks, sest MINA ei sobinud.

Ma küll "sõbrannat" ei süüdista, et mina teistele naistele ei sobinud.
See oli ikka minu enda viga.

Ja mina samuti süüdi ei ole, et "sõbranna" teistele ei kõlvanud, põhjus oli ikka temas.

Meil oli suhtlemises pikki pause ja "sõbranna" püüdis leida uusi tuttavaid ka üksinda.

Kust otsast mina üksinda luuser olin, sulle ikka meeldib susida.

Saan aru, olen sulle siin susimiseks kerge saak.
Ja sa keerad ja väänad oma juttu, et saaks aga ära panna.
Tekib küsimus, mis sul viga on.

Nüüd olen veel mina süüdi ka, et "sõbranna" mehelik, kohmakas ning teistele naistele sobimatu.

Mina küll teda selles ei süüdista, et teisi naistuttavaid ei saanud.

Mis sa siis oled ja mis sa enne olid? Sa oled end kirjeldanud klassikalise luuserina, ma ei susi vaid peegeldan seda tagasi, mida sa ise kirjeldanud oled.
Teistega sa ei sobinud, oma elu asendasid sellega, mida sõbranna nõudis, haridusele tõmbasid vee peale, praegu ei ole sul ei sõpru ega isiklikku elu - kõlab nagu luuser.
Või pead sa end tõesti edukaks või, ok, vähemalt keskmiseks tegijaks?

Ma ei suuda uskuda! Pole aasta otsa siin käinud ja jälle selle Pille teema!
PILLEKENE, mitu aastat veel kavatsed Sa oma lugu siin jahuda?
Mina tean, et see kestab juba 3 v 4 aastat ning su mõttemaailm ega Sa ise pole sugugi muutunud.... ketrad ja ketrad yhte ja sama 3 AASTAT JÄRJETST, PÜHA MÜRISTUS, AUSÕNA!
Kirjuta siis juba raamat, et Eestimaa rahvale tõestada, missugune sõbranna sul oli, kes su élu põrguks tegi!

Kustkohast sa seda välja lugesid, et
"Nüüd olen veel mina süüdi ka, et "sõbranna" mehelik, kohmakas ning teistele naistele sobimatu."?

Ma just seletan, et ta lihtsalt ei olnud kõige targem inimene maailmas ja sina loed sealt välja, et sina oled selles süüdi?

Palun kirjuta, kuidas sa mu kommentaarist niisuguse asja välja lugesid?

Sel ajal olime me luuserid ju mõlemad, kui seda sõna kasutada.

Me olime SARNASES OLUKORRAS, ühel pulgal, mõlemad teiste poolt tõrjutud heidikud.
Ei olnud meist kumbki parem.

Sinu suust kõlab imelikult see "naistuttav" - mehed räägivad nii, aga mitte naised! Oled sa kindel, et oled naine??

Sa kirjutasid, et luuseri kaaslane ei kõlba tibide sekka.

Justkui "sõbranna" siis oleks neile kõlvanud, kui minuga ei oleks suhelnud.

Just seda ma ju ütlesin, et te olite samas seisus, mõlemad ühel levelil, teineteise külge klammerdunud. Tema sai sellest vabaks, sina oled siiani sõlmes ja süüdistad teda oma haledas saatuses.

Sa vastutad oma elu eest ise, mitte su kiviaegsed sõbrannad või kes iganes, meie siin veel kõige vähem. Me võime sulle nõuandeid tonnide viisi jagada, aga sa ajad oma joru aastate kaupa. Miks sa elama ei hakka, meeldib sulle rohkem siin hädavarest mängida?

Luuseri kaaslane on ise ka luuser, kas sa ei mõista?

Naine ikka.
Sookaaslasega suhtlemine on minu jaoks selline harukordne asi, sellepärast.

Mul oli peigmehe ajal võimalus vabaks saada, aga uskusin, et ma ei tohi "sõbrannat" üksinda hätta jätta.

Jah, ükski heategu ei jää karistamata.

Ega siis minuga vahel edaspidine suhtlemine ei oleks naistuttaval seganud õnnelik ja edukas oma mehega olla.

Näiteks oleks vahepeal minuga telefonis rääkinud, nii kord kuus, aga kogu ülejäänud aja oleks ta ju oma pere keskel särav ja õnnelik.

Kõige suurem klammerdumine oli tal siis, kui mul peigmees oli. Varem oli meil suhtlemises pikki pause.

Nonii:
"Ega siis minuga vahel edaspidine suhtlemine ei oleks naistuttaval seganud õnnelik ja edukas oma mehega olla."
Sa oled ikka ta küljes kinni nagu takjas, sa oled nii klammerdunud, et õudne.
Sul ei ole enam seda sõbrannat, ta ei taha sinuga enam suhelda ja sa igatsed ikka võimalust kasvõi kord kuus temaga telefonis rääkida!
Las tema elab oma elu, sina pead oma elu elama.
OMA elu, saad aru?

Kas sa P tõesti arvad, et sa tegid heateo? Kui, siis ainult peikale ja lapsele, keda ei tulnudki. Ja sõbrannal ajasid lõplikult südame pahaks.

Kuhu ma klammerdusin ? Tema tuli ju minu koju passima, et sa oled nii tähtis, kõige tähtsam, tema ilma minuta elada ei saa.

Kas see, kui vahel harva telefonis rääkida, on klammerdumine või ?

Hoidnud siin minust ja peigmehest eemale, mina ju teda enda poole ei kutsunud.

Sinu jutust tuleb välja, nagu ma oleks mingi pidalitõbine, et mitte mingil juhul ei tohi elus seeski mitte ühtegi sõna vahetada, järsku nakatub telefoni teel.

Miks "sõbranna" ISE NII VÄGA tahtis iseendal südant pahaks ajada ?

Ta ju palus ja lunis, et palun, palun, sa oled nii tähtis sõbranna, palun ära saa enam peigmehega kokku.

Mis tal südame pahaks ajas ? Tema enda käitumine või ?

PIlle, miks sa nii rumal oled. Su arusaamad inimeste kommentaaridest on väga kesine, sa oleks just nagu 10 aastase mõtlemise ja arusaamisega.Su AJU ei küüni sügavale kahjuks.
VAATA parem "Kartuleid ja Apelsine" ja loe, loe ja veelkord loe palju psyhholoogilisi raamatuid.

Jah, kui sa tahad telefonis kangesti rääkida inimesega, kes sind nähagi ei taha, oled sa klammerduja.

Millal su sõbranna sinu koju passima tuli? Kas ta tuli eile, kuu aega tagasi, pool aastat tagasi?
Kas ta tuli seitse aastat tagasi su neljakümnendale sünnipäevale, kimp lilli käes, vanade heade aegade mälestuseks, Pille?
Sina ju igatsed temaga suhtlemist, tema sind näha ei taha. Kuidas sa ei näe, et sina oled praegu klammerduja, sa lohistad oma minevikku nagu sõbranna laipa enda järel, kui sa seda taipaksid, saaksid ta minevikku jätta ja oma eluga edasi minna!

Oga ok, ma olen oma tänaõhtuse masohhismidoosi peaga vastu tuima kivimüüri peksmisest kätte saanud, kurda nüüd omapead siin edasi: kuidas ta võis, tema tahtis, kord kuus helistada blablablaa...

Saan aru küll, mida SIIN öelda tahetakse.

Aga kui "sõbrannal" see lugu südame pahaks ajas, siis miks ta järgi ei jätnud.

Tervelt kaks aastat muudkui lunis ja nuias ja oksendas, oksendas ja lunis.

Saan aru küll, et siin öeldakse, et naistuttavat ajas minu orjameelsus oksele.

Miks arvad, et ma siin öeldust aru ei saa ?
Ütlen lihtsalt vastu, et kui tal süda pahaks läks, jätnud siis järgi.

Tal oli ju võimalus ära minna, mind peigmehega rahule jätta.
Aga ta eelistas edasi jääda ja muudkui paluda ja oksendada ...

On see siis üige käitumine või ?

"P. to Ang
27. oktoober 2014, kl 20.29"

Vasta ikka õigele inimesele, muidu põed pärast jälle mitu päeva, et minu kallal pröökasid. :)

Aga kui "sõbrannal" see lugu südame pahaks ajas, siis miks ta järgi ei jätnud.

Mis lugu?

Ei olnud sõbrannal õige käitumine, aga sulle ju sobis. Mis siis nüüd häda on? Sa tahtsid, et sõbrannal oleks hea, ja tegidki nii, et tal oleks. Pärast aga nõudsid vastutasu suhtlemise näol. Oleks sa päriselt tahtnud head teha, siis oleksid oma teoga rahul.

No appi, appi, mul hakkab juba hirm.
Millest see tuleb, et jälle valesti nägin ?

Silma torkab "a" täht.

Asi on vist selles, et kuna see on mu jaoks nii valus teema. Siis ma kardan kohe komme lugeda, kardan haiget saada ja pabistades ei panegi igat tähte tähele.

Tõesti appi, pean jälle uuesti seletama.

Vaata, "sõbranna" kurtis, et ei suuda ilma minuta elada, et olen talle nii vajalik.
SELLEPÄRAST mul süütunded tekkisidki, SELLEPÄRAST ma ta ju sisse lasingi, et inimene ju vajab mind, ma ei saa teda hüljata.

Oleks ta AUSALT öelnud, et mind ei ole üldse vaja ja lõpetab minuga kohe suhtlemise, siis ma oleks suutnud teda mitte sisse lasta.

Minu käitumise saavutas "sõbranna" ju VALEGA.

Selgitan veel üle.

Kui "sõbranna" oleks OTSE AUSALT öelnud, et kohe lõpetab minuga suhtlemise, siis oleksin mina ilma süümepiinadeta peigmehega olnud ja ei oleks "sõbrannat" sisse lasnud.

Aga kuna ta hakkas nii lunima ja nuiama, siis ma jäingi uskuma, et ta on ilma minuta õnnetu.
Kuigi eelnevalt oli naistuttav ju minusse halvasti suhtunud, siis ikkagi jäin teda uskuma.

Lollitas mu ära lihtsalt.

No mis ma oskan öelda, loll saab kirikus ka peksa. Kohe nii ütleski? Sa hullumaja kiirabibrigaadi ei taibanud kutsuda, kui ta ütles, et "ei suuda ilma sinuta elada"? Ma küll kardaks selliseid stalkereid.
Aga noh, sa valetad niikuinii.

Ütles küll, et me oleme ju nii ammu sõbrannad, sõbranna on kõige tähtsam, sest sõbranna oli enne, sõbranna on üle kõige, ilma ei saa.

Täpselt tema sõnad. Sain aru küll, et peab mind nõmedaks, aga jäin täiesti tõsimeeli uskuma, et tal on mind vaja.

Vaata, tal ju siis kedagi ei olnud, üksinda ka paha olla ja ma tõesti mõtlesin, et tal raske aeg elus ning vajab minu tuge.

Tegelikult ajas ta kogu seda umbluud ainult sellepärast, et peigmeest minust lahutada.

----
Hiljem ütlesin ka talle, et sõbranna pidi ju kõige tähtsam olema.
Vastus võttis ahhetama.

Vastas, et sõbranna ongi kõige tähtsam, aga ega me siis sellepärast suhtlema ei pea !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Peab ikka aju olema, et sellist lauset üldse välja mõelda.