Tere armsad foorumlased!
Kuna tunnen, et ei oska enam kuskile pöörduda, siis soovin siit küsida. Kõik arvamused ja mõtted on oodatud.
Lugu siis selline, et olen 27-aastane naisterahvas ja olen elus igasugu töid teinud. Nüüd tunnen, et ei viitsi vegeteerida töökohas, kus kõik nii vastu käib (klienditeenindus). Hariduselt olen kokk (keskeri), aga see ammu ei kõneta mind enam. Olen siin koroona ajal proovinud erinevaid töid ja lihtsalt ei ole huvi nende vastu, seetõttu pole mul ka tahtmist neid hästi teha ja siis juba tunnen, et hoian kohta kinni, sest keegi teine oleks väga õnnelik mingigi töö üle. Ma lihtsalt ei viitsi hommikul tööle jõudes osaleda arutelus, kes midagi eile sõi või telekast nägi. See on nii ebahuvitav mu jaoks. Tööl kõik suitsetavad ja saavad seega rohkem "pause" - mina aga pean tööd tegema. Ei kannata sellist ebaõiglust. Üleüldse on graafikus kindel tööaeg kirjas ja siis tuleb ka varem tulla, et asjadega õigel ajal valmis jõuaks. No mida?! Pole absoluutselt minu asi oma isiklikku (lisa)aega raisata töö peale.
Kui nüüd ütlete, et mine kooli, siis hahaha, mõttel on jumet, aga reaalained on mul nõrgad. Matemaatika-füüsika-keemia on minu jaoks kui mandariini keel, osalt sellepärast, et koolis õpetaja ei pööranud piisavalt tähelepanu sellele kolmandikule, kes kohe aru ei saanud, osalt juba hiljem oma viga - kui aru ei saa, pole ka huvi. Nojah, mis seal ikka. Kõik ei saagi geeniused olla.
Olen elu aeg tahtnud psühholoogiks saada, aga selleks tuleb palju õppida ning ka siis (kiire google ütleb, et Eestis on 179 kutsetunnistusega psühholoogi!) on võimalus, et ei jõuagi päriselt inimesi aitama. Teine murekoht on muidugi see, et ma põen hingelisi asju väga raskelt ja kui mu patsient peale mingit aega (ütleme nt aasta) peaks ennast ära tapma (eriti kui ma näen, et iga seansiga ta läheb rõõmsamaks ja lahendame koos ta muresid) siis suurest masendusest ilmselt teeks sama. No täielik pehmo. Nüüd on küll naerukoht eks, tulen anonüümsesse foorumisse nõu küsima. Eks kriitika riivab ka siis rohkem, kui see tuleb lähedaselt või on väga tõene. Elame-näeme!
Põhimõtteliselt on mu eesmärk lihtne: leida töö, mis pole vastumeelne; mida ma oskan ja milles olen hea; millega teenib hästi; mille kollektiiv ei ussita või haise suitsu järele ja viimasena, kuid mitte vähem tähtsamana - mis paneks silma särama.
Kriitikalaat on avatud!