Lugu on siis selline, et arst ütles et reaalselt suren ära (!!!) kui end ei liiguta ja söömist ei piira. Ometi ei ole isegi see mulle piisavaks stiimuliks et lõpuks jooksma minna, mõtlen kogu aeg et homme lähen jne, lükkan edasi. Vahepeal olen enda peale vihane, sest tean, et kui ma ei lähe siis mind enam varsti pole, aga lihtsalt ei viitsi ja diivanil telekat vaadata ja präänikuid ning kartulikrõpse süüa on tore. Olen motivatsiooni netiavarustest otsinud, aga ei midagi. tahaks elada aga mõte jooksma minekust on nagu vabatahtlikult enda avalikult piitsutada laskmine kusagil linna keskväljakul. tean, et seda peab tegema, et ellu jääda, aga ei taha seda pragu teha, vaid mingil hetkel tulevikus. paraku ei tule seda hetke vist kunagi. Mõned ilmselt arvavad et ma ei väärigi ellu jääda sest olen laisk emis ja vaalaskala, aga ma ise tunnen, et suudaksin kui teaksin vaid kuidas. Palun aidake mind.