Super teema!
Võiksin ennastki sellesse sihtgruppi lugeda: "sihitult hulkuvad juurteta migrandid"! :D
Jah, mina olengi võibolla üks neist, mingit kindlat töö- ja elukohta ma hetkel ei oma. Reisin riigist riiki ja püüan oma elunatukese kuidagi õhtusse veeretada.
Aga mingil määral tõsi see on - Eestis ei ole hea. Aga HEA on ka suhteline mõiste. Ise olin samamoodi pikalt Eestis töötu, enne seda tegin alavääristavat tööd. Ma ei tea miks mõned eestlased just alaväärsust tunnevad, aga ju siis on meie rahval see nii kombeks.
Ja see mis ma oma töötuajast veel mäletan - no see on super! Muidugi oli kohati paha maik suus, aga omades isiklikku elupaika, kus naabrid näkku panema ei tulnud ja üüri peale ei kulunud, ainult arved - siis minu töötu elu oli kui kirss koogi peal. Sõbrad, nii töötud kui ka tööga hõivatud - minu uks oli nende jaoks alati lahti, aega tuli ju kuidagi sisustada.. :D
Ning kroonilise päevikupidajana on mul päeva pealt kõik oma elu üles ka tähendatud.
Aga välismaal on lihtsalt see armas vahe, et kui Eestis sa istud samamoodi kohvitass nina ees ja tunned
elust mõnu, siis siin kaob see vastutustunne. Oled võõras riigis võõraste keskel, ühiskond on moondunud, parim sõber on sul hindu ja iga päev saad lubada endale baaris lõõgastumist. Aeg ja raha ei ole siin probleem, isegi kui oled töötu, elad hästi ja riigis toimuvaga ennast palju ei vaeva.
Inglismaast ja Londonist ainult nii palju, et see on üks paras pommiauk. Ei maksa neid sisserännanuid siis inglasteks pidada, need on omad kombed kaasa vedanud ja on ainult hüvede peal väljas. Puhtast keskonnast sellised ei hooli, prügi lükka jalaga mõnes linnaosas kasvõi jalaga kokku.
Ja muidugi Eestis elamine on luksus. Maal elades on väljaminekud veel mitmekordsed kui linnas korteris elajatel. Oma maja ja aed - see neelab nii palju aega ning raha.
Aga jah, mul on ka Eestimaast kahju! Aga samas ei ole ka! :(
Veidi kahju pigem nende olematute sidemete ja värske õhu pärast, mida ma eemal olles hingata ei saa!
Oma hinges olen siiski eestlane ja suvel sünnimaale tulles hoian pea püsti ning selja sirge kui lennukist maha astun. Nii hea ja terve tunne tekib see hetk!
Pluss veel see tohutu austus oma maa vastu. Ma olen uhke Eestimaa metsade ja järvede üle. Kui siin keegi jälle teada saab, et ma Eestist pärit olen, siis hakkab parastamine pihta, et sinu riik on ju nii väike ja misasja, kas tõesti ainult miljon elanikku!?
No vott on jah, ja seda parem ongi! Pole meile ülerahvastatust vaja. Eesti rikkus ongi paras rahvaarv, aastaajad ja hingemattev loodus!
Kui teised imestavad, et miks me seal ei ela kui kilud karbis, pead-jalad koos, siis see on puhas idiootsus. Miks me peakski?