Kui Eestis midagi head polnud, siis ongi vähenõudlikul inimesel igal pool mujal parem. Viletsatest tingimustest tulnutele on ju elu oma nurgas superelamine ja tunneb ennast endiste tingimustega võrreldes kui miljonär.

Tavaliselt saabub sellistele üsna ruttu arusaamine tegelikust olukorrast. Alguses jah kontrast suur, aga selle kontrastiga peab ka hakkama saama. Tugevamad ainult tulevad toime väljaspool Eestit.

Mitte mingit tunnet polnud kui üle pika aja taas sünnimaad külastasin. Ja alles nüüd kui juhtusin uudistest lugema, et Narvas lehvitati rõõmsalt ENSV lippudega, tekkis tõesti see tuttav masenduse tunne peale, mille pärast siit üldse jalga lasksin...
Õnneks peagi taasminek. Ja tõesti võimalikult kaugele siit :D

olles korduvalt lahkunud ja ikka tagasi tulnud, võin öelda, et patrioodiks end ei pea. pigem kosmopoliidiks. vahel ongi olnud tunne, et Eestisse jäävad maha hallus, mossis näod, ilmvõimatu ilmastik jne. aga aasta-paari pärast see ununeb ja tagasi tulles muutub isegi omamoodi eksootikaks.
igasse geograafilisse punkti jääb ju miski/keegi maha, millele hiljem mõelda sooja südame või negatiivse emotsiooniga.
nii et erilist eesti-nostalgiat pole põdenud. see on lihtsalt koht, kus kõik rahulik ja tuttav ning hea järgmiseks seikluseks akusid laadida.

aga kuhu sa, kadakatupp, vanas eas mõtled elama minna?

Inimesel peab ikka midagi viga olema, kui kangesti on vaja endale pähe taguda, et kindlasti kõik teistsuguse valiku teinud on kohutavalt- jube- väga õnnetud ja rahulolematud. Tuleb silmad kõrvad kõvasti kinni suruda ja endale korrutada, eks?

"vana iga" on suhteline mõiste. mõni tunneb end juba 3-kümbiselt vanana, aga mõni purjetab 7-kümbiselt mööda ookeane ja pakatab vitaalsusest.
minu jaoks oleks penskaripõlve jaoks ilmselt ideaalseim mõni väheasustatud saarestik keset sooja merd, kus poleks liiga palav ja küttearved puuduksid. kus piisavalt viljakas muld ökoaiandusega tegelemiseks ja paar korda kuus pääseks ka internetti kolama.

see on stsenaarium, kus saad rikkaks ja elad kosmopoliidi kombel tippi jagades. vanurina teise riigi pensionivarasid kulutades muutud teistele ebameeldivaks.
tegelikult on maailmas ainult üks koht, üks kultuuriruum, kus saad aru asjadest mõtte tasemel ning end vabalt väljendada oskad. päeva küsimus kõlab: mis koht see selline on?

kosmopoliidi jaoks on selliseks kohaks planeet Maa nagu ehk isegi taipad.
aga lotovõitu ega erilist materiaalset rikkust taoline looduslähedane elustiil ei eelda. pigem tahet kohalike elustiil omaks võtta ja omaenda kätega midagi teha, olgu siis selleks kalapüük või ise endale söögi kasvatamise oskus.
pensionifondide peale ei looda. vähegi ettenägelik inimene loob ise oma pensionifondi. palgast palgani või laenust laenuni elades oleks seda muidugi raske teha...

ma saan aru et sa oled rikkamaks saanud nagu läbi lahutuste? kah ju äriprojektid võo kuidas?

mis see sinusugust vaala peaks kottima? lahutused äriprojektidena on rohkem ilusate ja kavalate naiste rida :P

tegelikult on võõrsil lihtsam olla võõras kui seda sama tunnet kogeda oma kodumaal. no ei istu mulle siinne pättide paradiis, kus riigi jaoks oled ainult biomass, peasi et aga makse maksad

Igatsen farmi kodujuustu, sylti, maksapasteeti ja oma autoga liiklemist. Elan suurlinnas ja siin ei ole autoga midagi teha, ainult yks suur ummik ja parkimisprobleemid. Seega ainuke voimalus on yhistransport.
Lisaks igatsen vaikust, valgeid oid ja jaanipaeva, lahedasi ja sopru ning seda, et teise eesti otsa ainult lyhike autosoit viib.
Igatsen sonavabadust - eestis void oma arvamuse gayde, teiste rasside vms habemega naise kohta valja oelda, aga siin visataks sind kohe kiviga surnuks. Lisaks igatsen traditsioonilisi soorolle, kus mehed ei ole roosade pluusidega metroseksuaalid ja naised karvased feministid.
Aga EI igatse ilmastikku, talvist pimedust ega margu jalgu. Ei igatse viletsat puuvilja/juurvilja/mahlavalikut kauplustes, ebanormaalset palga/hindade suhet, lodevaid moraalinorme ja perekonna vahest hindamist/hoidmist paljude poolt.