sellisel arvamusel, et teenistus peaks olema normaalseks äraelamiseks ja isiklikult puudub vajadus püstirikkaks saamiseks...Muidugi on mõiste "normaalne äraelamine" väga umbmäärane, sest vajadused ja soovid on inimestel väga erinevad. Elan Soomes 6 aastat, pangalaenuga on ostetud maja maapiirkonnas. Laenumakse on sama suur või isegi pisut väiksem, kui üürimakse ridamajas või korteris. Elekter ja vesi kulutamise järgi lisaks.
Tööga on jah, nii nagu on. Väga ei hõiska, ka töötusaega on olnud. Eestisse mahajäänud sõpru-sugulasi taga ei nuta - nad pole kuhugi kadunud, ja ei ole sõltuvust sellisest (üli)tihedast läbikäimisest. Elan siiski omaenese elu, ja just nii, nagu tahan (või vähemasti püüdlen selle poole).
Imede maa on nii Eesti kui ka Soome. Ükskõiksus, kitsarinnalisus, bürokraatia, rahvusprobleemid,kadedus, pealekaebamine, jne. - kõik on nii sarnane.
Eestit taga ei igatse, kuid Soomeski väga rahul ei ole. Pigem oli rahulolu siia tulles ja kõike nullist alustades.
Teemaalgatajale vaid lohutus, et paljud virelevad nii. Ja tihti ei näe sellisel vegeteerimisel lõppu tulevat.