Vaatasin just "Saladusi", kus Eestis elavad väikeste lastega naised unustavad laste saades kohe seltsielu ja sõbrannad. Kas Eestis on elu ikka veel selline, et kui on boyfriend, siis unustatase sõbrad, sest nüüd on ju mees ja kui saadakse lapsed, siis peab nende eest iga päev üksi hoolitsema ja kordagi ei saa väljas käia? See on õudne, kui naisel pole enam mingit isiklikku elu, sest olen kindel, et mees käib ikka sõpradega joomas, kuid naine mitte. Naine ei leia üheks õhtuks lapsele hoidjat, kuigi mees ja vanavanemad on olemas. Uskumatu, et naise elu on ikka selline šovinistlik orjapõli, kus naise kukil on nii töö kui ka laste eest hoolitsemine ja kodu korras hoidmine. Mees siis üldse lastega ei tegele? See on küll klatšisaade, aga olen ise ka tähele pannud, et isegi niisama käima hakates unustab naine sõbrannad, sest tema elu mõte on saada mees ning olla talle teisejärguline tegelane, võimaldades mehel karjääri teha ning kellekski saada. Õnneks on enamik minu Eesti tuttavaid siiski võimelised seltsielu ka elama, aga nad ongi keskmisest pisut aktiivsemad ja mitte bimbod/kanaemad, nagu saates
http://kanal2.ee/pluss/video/?id=27550

eks vanasõnagi ütleb: loll saab ka kirikus peksa.

Tegid statistikat Saladusi vaadates ja oma kahe sõbranna pealt?

Kahjuks on see olukord Eestis veel hullem kui televiisorist nähtu.

Ei ela ka Eestis aga eestlannade ja muust rahvusest naiste isegi idaeurooplaste suhtumise peale mõeldes tundub tõesti et eestlannad on "perekesksed" halvas mõttes. St isegi 50 aastased vanatüdrukud ei räägi muust kui et kes lapse sai, kes lahutas (kahjurõõmsalt) ja kes abiellus. Muu elu nagu puuduks.

Sellepärast väldin eestlannade seltskonda kuigi on positiivseid erandeid.

Olen isegi heas suhtes, aga see on viimane asi mida poolvõõrastele kuulutama kipun.

no aga mis naisel muud teha ongi? seltsielu == mokalaat juuksuris, kohvikus, spas jne.?

Mis "eesti naine" siia puutub?

See on igas riigis normaalne, et naine tahab armastatud mehega lapsi saada, tähelepanu kodule ja perele suunata.

Kui ei taha, siis pole vaja veel abiellu astuda.

Kasva suureks, saa ise väike laps ja näed, et imikut ei saa kellegi hoolde jätta vähemalt seni kaua, kuni rinnaga toidetakse.

"See on õudne, kui naisel pole enam mingit isiklikku elu, sest olen kindel, et mees käib ikka sõpradega joomas, kuid naine mitte." Selline jutt näitab ära ka, mis seltskonnas sa liigud või oli su kodus siis selline olukord.
Sellepärast sa ei saa aru ka, et kodus on väga mõnus olla oma armsatega koos.

"Seltsielu" paistab sinu jaoks mingi üksinda ilma meheta ringilaaberdamine olevat. See ei tule pähegi, et Eestis on inimestel kenasid kodusid, kutsutakse perekonniti külalisi ja käiakse teistega ühiselt mingites kohtades, lapsed kaasas. Mees ei pea ka mingi õllelibistaja töll olema.

Kõige lõpuks on ju töö ka, mis oma aja võtab.

Tegelikult see ei ole üldse enam nii eeldatav, et iga naine tahab armastatud mehega lapsi teha. Vähemalt pooled minu tuttavatest (alla 40aastastest) ei mõtle üldse laste või püsisuhte peale. Kuigi minu tutvusringkond koosneb inimestest, kellel on tugevad huvid ka väljaspool inimsuhtlust, kas ülikool, vabatahtlik töö, kunst, hobid, keskkondlikud või ühiskondlikud eesmärgid, siis väita, nagu enamik naisi tahab lapsi, on tänapäeval ikka väga liialdatud.

Selles saates polnud isegi juttu lihtsalt laaberdamisest, vaid suurematest sündmustest, mida sõpradega ette võtta. Näiteks vallaliste naiste õhtu või oma lähedase sõbrannaga taaskohtumine ei ole midagi sellist, mis toimub igal nädalal, vaid ehk paar korda aastas. Mitte mingi igareedene laaberdamine. Väga kahtlen, et mehed oma jalkameeskonna või kursapeole lapsed kaasa võtavad. Naiste puhul on see aga oodatav.

Samuti ei tähenda vaba aeg tingimata laaberdamist, võib ka huvitavatel üritustel käa, midag koos teha ja lastega saab ka muud teha, peale päevasel ajal kohvikus istumise. Kahjuks aga neil naistel puudus igasugune sotsiaalne aktiivsus ja võimalused, mis on meestele lubatud. Ükski mees ei jätaks oma lähedaste sõpradega kohtumata, sest tal on nüüd lapsed. Küll teevad seda aga naised.

Minu jaoks tähendab seltsielu midagi sellist, mida inimesele endale meeldib teha. Lastega võ mitte, aga ei pea virisema, et nüüd mul on mees ja lapsed. Olen tähele pannud ka sellist ainult Ida-Euroopale omast sõbrannadest loobumist kohe, kui mees saadakse, isegi suvaline sekssuhe. Et mees saab saavutada, naise jaoks olgu lapsed.

Ps. väga fantaasiavaene on arvata, et inimese elu läheb rutiinset rada pidi, kõigepealt laaberdamine, siis pereeelu. Päris inimestel on väga erinevad ja mitmekülgsed huvid.

ära aja pada, viimane. sa oled veel nii rumal, et ei saa aru elu mõttest.

Kas siis oleks normaalsem, et mees ja naine vaheldumisi hoiavad lapsi ja vaheldumisi käivad laaberdamas.
Minu jaoks oli Rootsis väga meeldiv kogemus, et pärast lapse sündi pühendasid täielikult perele ka mehed.

Mul vallalise naisena pole kunagi mingeid sõbrannasid olnudki ja ma olengi kodusistuja tüüp.

no don, mis on siis elu mõte? Lapsi kasvatada, pere järelt koristada, sel ajal, kui kõigil pereliikmetel on isiklik elu.

to Rootsist
keegi ei räägigi laaberdamisest. See on igav nagunii, ka vallalisena. Aga sellist suhtumist küll mujal pole, et kui hea sõber tuleb tagasi, siis pole temaga aega kohtuda. Pane tähele, et mees oma sõpradega kunagi nii ei käituks ja ei tooks perekonna olemasolu vabanduseks, et oma huvidega mitte tegeleda või sõpradega mitte kohtuda. Pigem vaadatakse halvasti, et nüüd on mees naise sussi all ja küll naine ahistab teda. Aga naiste puhul on see tavaline, et elu mõte on lapsed ja mehele meelepärane olla, ei mingit karjääri või ise millegi olulise loomist, ei, ikka ainult teisejärguline olemine.
Kust üldse tuleb suhtumine, et peale laste kasvatamise on elus ainult halva tränaga klubides või külalaadal laaberdamine? Need on vist samad inimesed, kes vaatavad telekast ainult seebikaid ja sporti ning kuulavad ainult eurolaule või MTV räppi. Inimesed võivad ju tegeleda ka asjadega, mis on muidu huvitavad - näiteks huvialad, heategevus, ürituste korraldamine, matkamine, õppimine, huvitav töö, ettevõtlus (ka midagi lastega seotut), teiste lastevanematega põnevatel üritustel käimine või ise tegemine jms. Mõte pole ju laste kasvatamises, vaid kodukanastumises ja kõigi kodutööde enda peale võtmises

Ei tule rootsis elav isik lihtsalt selle peale, et kui on pere ja lapsed, siis pere eelarve ei võimaldagi midagi muud, kui äraelamist. See vähene ülejääv suunatakse pigem laste huviringideks, kui enda meelelahutuseks.

Mulle tundub, et siin teemaks rohkem võrdõiguslikkus. Mida halba näed selles, et naine end perele tahab pühendada? See on väga rikas elu.
Pigem asi selles vastuolus, et miks Eestis naised kõik ette-taha ära teevad ja hoolitsevad ning lisaks ka raha teenivad, mehed aga käivad lihtsalt tööl ja lähevad õlut libistada.

Näite võin vaid endast teha. Olen peagi 30 ja seni ainult karjäärile pühendunud, hobidega tegelenud, natuke heategevust, üsna palju reisimist ja ka sõpradega koosolemist. Silme ees terendab aga unistus pereelust ja ausalt öeldes oleksin ma pere nimel nõus 75% endistest tegevustest loobuma, kui see kuidagi pere heaolu suurendab...

Teine küsimus on see, et minu arvates aktiivsemad, mitmekülgsemad vanemad oskavad oma lastelegi paremaks eeskujuks olla (noh ma ei mõtle siin kodust pidevalt äraolevaid rongaemasid). Mida annab see, et pühin iga päev põrandaid ja siis istun 6 tundi teleri ees, mida head see lastele teeb?

Ükskõik, kuidas sellele küsimusele ka ei vastaks, tegu on tobeda üldistamisega. Minu tutvusringkonnas on olnud ainult mõistlikud pered, kes väikeste laste korral ikka veidikeseks seltsielust eemalduvad ja siis hiljem naasevad. Ja üleüldse, pereelu on puutumatu. Oma elu võid ju korraldada nii, nagu heaks arvad. Kasvõi "Saladusi" vaadata üksikutel õhtutel...

Ei ole vaja sellist tobedust kirjutada, et kui pere ja lapsed saadakese, peab sõpradest loobuma. Loomulikult ei tule väikese lapse kõrvalt endiselt pidutsemisest midagi välja, kuid sõpradest ei pea küll loobuma. Minu mees ei olnud seltskondlik ja talle ei meeldinud suhelda minu sõbrannadega, aga ega ma neid seepärast ei hüljanud, lihtsalt suhtlesime vähem, kuni laps väga väike oli

Kõik tuleb pisitasa...see, et mehed kodutöid ei tee ja lapsi ei kasvata, on nõukaaja pärand.
Praeguste noorte puhul see % juba suureneb.

Teema autorile:
Usu mind, kogunevad aastad, lisandub ka aru.
Püüa senikaua ilma suuremate lollusteta hakkama saada.

to vanasõna
Miks sa arvad, et olen väga noor? Laste saamine ei ole tavaliselt eriline tarkus, sest inimesed isegi ei mõtle teistele variantidele. Iga töll võib lapsi saada. Väga vähestel on nii, et kaaluvad kõiki võimalikke variante - üksi elamist, lasteta ja suhtes olemist, eraldi elades suhtes olemist, suhtevaba elu, laste saamist jms. Enamik on ikka nii, et naine, järelikult lapsed, sest see on naise roll ühiskonnas. Olla teisejärguline inimene, kellegi eest hoolitseja, sünnitaja, mitte ise saavutada. Muidugi paljud naised teevad mõlemat, aga just sellised, kelle arusaam elust on ainult kodukanalik pereelu või laaberdamine, valivad ühe või teise. Nad isegi ei tea, mis võimalusi eksisteerib.

Kuigi nagu eespool üks kirjutas, siis selle teema mõte pole niivõrd, et kas lapsi üldse saada, vaid, et miks isad ei hoolitse laste eest võrdselt. Loogiline oleks, et hoolitsevad pooleks, v.a rinnaga toitmine. Kui ema tahab paar õhtut nädalas väljas käia, siis on see täpselt sama, mis et isa tahaks.
Teiseks, väga paljud eesti tüdrukud loobuvad sõbrannadega suhtlemisest kohe pärast boyfriendi saamist. "Ma ei saa, mul on nüüd ju suhe" on täiesti loomulik vabandus, et miks mitte välja tulla. Sõbrannad unustatakse ära, kuigi poiss ei unusta oma sõpru kunagi. Mõnikord mees isegi ei taha, et naine oma sõpradega suhtleb, sest siis ei saa kõigel silma peal hoida. Naised jätavad sageli oma isiklikud sõbrad ja hakkavad suhtlema ainult mehe tutvusringkonnaga.

no aga sina ela oma elu just nii nagu ise tahad.Su pikk ja ilma erilise mõtteta jutt paneb õlgu kehitama.

Hiljuti oli mingi jutt (uurimus), et naised kasutavad väikeseid lapsi ja pereelu ära, et ebameeldivatest tegevustest vabaks saada. Väga kerge on välja vabandada, et ma ei saa tulla mingile üritusele või kellegagi välja jooma, kuna mul vaja last hoida.
Mõte on selles, et naine ei ole mitte kodus kinni, vaid kodu ja laps on viisakas võimalus ära öelda. Hoopis räigem variant oleks, kui ütled sõbrannale, et ööklubis käimine on mõttetu ja sinu elustiil samamoodi mõttetu. Kellele seda tüli vaja.
PS! Soomlased on väga perekesksed. Kindlasti rohkem perekesksed, kui eestlased.

Soomlased perekesksed, oi naeran lõhki ennast praegu. On, on, vastu ei vaidle, aga kõik pole kuld mis hiilgab :D

Kas ööklubi on ainuke koht, kus sõbrannadega kohtuda? Need ei ole mingid sõbrannad, vaid ööliblikad