Tegelikult see ei ole üldse enam nii eeldatav, et iga naine tahab armastatud mehega lapsi teha. Vähemalt pooled minu tuttavatest (alla 40aastastest) ei mõtle üldse laste või püsisuhte peale. Kuigi minu tutvusringkond koosneb inimestest, kellel on tugevad huvid ka väljaspool inimsuhtlust, kas ülikool, vabatahtlik töö, kunst, hobid, keskkondlikud või ühiskondlikud eesmärgid, siis väita, nagu enamik naisi tahab lapsi, on tänapäeval ikka väga liialdatud.
Selles saates polnud isegi juttu lihtsalt laaberdamisest, vaid suurematest sündmustest, mida sõpradega ette võtta. Näiteks vallaliste naiste õhtu või oma lähedase sõbrannaga taaskohtumine ei ole midagi sellist, mis toimub igal nädalal, vaid ehk paar korda aastas. Mitte mingi igareedene laaberdamine. Väga kahtlen, et mehed oma jalkameeskonna või kursapeole lapsed kaasa võtavad. Naiste puhul on see aga oodatav.
Samuti ei tähenda vaba aeg tingimata laaberdamist, võib ka huvitavatel üritustel käa, midag koos teha ja lastega saab ka muud teha, peale päevasel ajal kohvikus istumise. Kahjuks aga neil naistel puudus igasugune sotsiaalne aktiivsus ja võimalused, mis on meestele lubatud. Ükski mees ei jätaks oma lähedaste sõpradega kohtumata, sest tal on nüüd lapsed. Küll teevad seda aga naised.
Minu jaoks tähendab seltsielu midagi sellist, mida inimesele endale meeldib teha. Lastega võ mitte, aga ei pea virisema, et nüüd mul on mees ja lapsed. Olen tähele pannud ka sellist ainult Ida-Euroopale omast sõbrannadest loobumist kohe, kui mees saadakse, isegi suvaline sekssuhe. Et mees saab saavutada, naise jaoks olgu lapsed.
Ps. väga fantaasiavaene on arvata, et inimese elu läheb rutiinset rada pidi, kõigepealt laaberdamine, siis pereeelu. Päris inimestel on väga erinevad ja mitmekülgsed huvid.