Tere!
Kirjutan, sest mul on mure ja ehk on kellegil kogemusi jagada. Elan soomes ja töötan nagu enamus meist, koristajana. Olen õnnetu, kopp on ees, see ei ole mingi elu. Keel on selge, alguses läks hästi, oli hea, väärikas töökoht ja lapski siin (soomes koolis). Aga soomlastele meeldivad lühiajalesed lepingud ja nii mu hea töö läks üle soomlasele, kes lõksutas vaid naerda heast meelest. Hakkasin tööd otsima ja kuigi haridus normaalne, leidsin end üsna kiiresti koristamast. TE- toimisto käis ka närvidele, et miks 4 kuud kodus, hea omandatud alaga. Aga soomlane lihtsalt ei anna tööd, annb seda mida ise teha ei taha. Koristan ja ei leia väljapääsu! Tahtsin õppima minna, muuta eriala, ehk leiaks siis midagi muud, kui minu alalenii palju tahtjaid, aga sellist võimalust pole. Peaksin elama 3 kuud ilma rahata, sest oleks öeldud tulid ise ju ära. Kas kellegil on kogemusi, kuidas pääseda koristusest, sest sealt juba lahti ei lasta. Küsite, miks veel siin elan? Sest minu laps siin koolis ja see oleks talle suur hoop, kolida tagasi eestisse ja minna eesti kooli. Mille üle küll enamus eesti naisi õnnelikud on? Kas teis ei tekita ängi, kui lapiga vehite, ärkate põhimõtteliselt öösel ja olete nagu tõeline ori?