Kahjuks peab kullerkupp end tõesti jumalaks ja sõidab teistest lihtsalt üle. Õigus on inimesel, kes ütleb, et suur hulk inimesi jääb selle hädaga kannatama kogu eluks. Neid süüdistada on vastutustundetu ja seda teevadki need inimesed, kes endid jumalaks peavad ja teisele koha kätte näitavad. Tuleb meelde juhtum, kus inimene ei suutnudki enam üksi kuskile minna või koju jääda ja käis mehega tema tööl kaasas. Sellest rääkisid suure suuga ajalehed ja ka televisioon. Sünnitama minnes ei olnud perepalatit talle anda ja ta ei suutnud ilma meheta haiglasse jääda ja lapse tervisega riskides sõideti koju. Hah, võime sõimata teda lolliks ja laisaks, kes ei otsi abi või mida veel, aga fakt on see, et ka teemaalgataja juba ei julge üksi ööseks koju jääda. Ehkki ma usun, et ta teab, et paanikahoo korral ta ei sure ja temaga midagi eluohtlikku ei juhtu. Sama on ka nende sundmõtetega, mis teda vaevavad. Need on kõigest mõtted - hirmutavad, aga siiski vaid süütud mõtted, sest sa ei tee kunagi seda mida sa kardad. Ei võta seda nuga tegelikkuses ja ei tee sellega midagi hullu, sest kui see nii oleks, siis viibiksid kõik obsessiiv-kompulsiivse häirega inimesed haigla kinnises osakonnas, sest nad oleksid ohtlikud kas siis endale või teistele. Aga nagu näha nendest teadmistest on vähe, need ei tee inimest terveks. Need ärevushäired valmistavad inimesele endale subjektiivselt palju kannatusi.
Inimene, kes soovitab siin psühhiaatri juurde minna, teeb õigesti, sest tegemist on teemaalgataja puhul selliste ärevushäiretega, mis on tõsised ja süvenevad. Isegi kui AD-sid võtta ei taha, võib paanikahoo ajal olla abiks rahusti. Kuna psühholoog ei ole arst, tema teeb psühhoteraapiat, ent ei ravi, siis tuleks tugevate ärevushäiretega pöörduda psühhiaatri poole, võib-olla isegi on vajalik haiglaravi kui asi veel hullemaks läheb.
Tõsi on see, et üsna suur protsent tugevatest ärevushäiretest muudavadki inimese töövõimetuks. Suurel osal sellistel haigetel on 80% töövõimetust määratud (see on fakt, mitte kellegi ennasttäis kullerkupu targutus ja rumalus). Ent kui ärevushäire on kerge, siis tõesti psühhiaater ise suunab sind psühholoogi juurde ja sa ei vajagi ravimeid. Aga raskemate juhtumite puhul võib haigus süveneda nii, et haarab kaasa endaga veel depressiooni ja hulga teisi ärevushäireid. Sel juhul on ravi ka juba keerulisem. Soovitan teemaalgatajal muretseda endale selline raamat nagu "Ärevushäirete ja foobiate käsiraamat". Seal on väga põhjalikult ärevushäiretest juttu ja lisaks psühhoteraapia, mida psühholoogid üle maailma nende häirete puhul kasutavad.
Ma panen siia psüühikahäiretest lingi. Otsi sealt üles F41 Paanikahäire ja F42 Obsessiiv- kompulsiivne häire e. sundseisund.
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm
Võib-olla on sul nende haigustega sarnaseid jooni. Kui on, siis pöördu ikka arsti poole, sest need on tõsised haigused ja võivad süveneda ilma professionaalse abita. Ainult tabletid ei aita, aga sageli jääb ka ainult psühholoogi abist väheseks. Ka psühholoogide seas on mingeid imelikke, ebaprofessionaalseid, kes hakkavad rääkima hoopis energiatest või veel millestki umbluust. Professionaalne lähenemine on just selline, et põhjuse otsimine ei aita, kui ka minevikust räägitakse, siis pigemini vähe, rohkem keskendutakse käesolevale ajale ja tegeletakse mõtetega, püütakse järk-järgult hirmuäratavate olukordadega silmitsi seista. Aga seda tuleb teha tõepoolest siis väga professionaalselt, et ei tekiks veel suuremat traumat ja hirmu, vaid see hirm ületatakse ja saadakse positiivseid kogemusi.