aitasin kaah üht eluaegset joodikut, kes tänaseks on pikki aastaid alkovaba. mis ime see oli, ei oska arvata. aga seda küll, niikaua, kui aina tahtsin teda aidata ja "käisin kätel", imet ei juhtunud. ime juhtus siis, kui olin enda jaoks teinud otsuse, et lahkun selle jätise juurest. muutus ilmselt minu suhtumine temasse, ta tunnetas selle ära ja nagu imeväel jättiski joomise maha. aga seda ka tänu sellele, et ta ei olnud valmis selliseks muutuseks ja samas ta teadvustas endale, et ilma minuta on lõpp tema eksistentsil siin maamunal, et ta lihtsalt joob end surnuks.
tänaseks on sellest möödas ligi 20 aastat ja täna ma vahel naljaviluks pilkan teda, et kuule, sa peaks ammuilma juba huumus olema, aga ikka veel siin...ta naeratab seepeale imearmsalt ja soojalt ja mina tunnen, et kogu mu pingutus oli siiski asja ette.
igatahes on südamest kahju, kui inimeste elud nii mõttetult lõpevad....kurbusega vaatan vastsündinud beebisid ja mõtlen, vaesekesed, te ei teagi selle maailma õudusi, te ei teagi, kuhu elutee teid kannab...ja näete, teie emad-isad siinsamas armastavad teid tingimusteta...jääks see vaid kestma....