kas siin foorumis leidub mõnda naist, kes on lapsepõlves diagnoositud aspergeri sündroomiga? kuidas olete elus hakkama saanud?

Ma ei usu eriti, et meil Eestis on mõnda täiskasvanut, kes oleks sellise diagnoosi omal ajal saanud. Seda enam, et naiste osakaal selle diagnoosi puhul on väga väike.
Pöördu autismiühingu poole, sealt ehk leiad kontakte ja on ka päris korralikku lugemist ilmunud juba eesti keeles sel teemal (Näiteks Peter Vermeuleni "Ma olen eriline").

Seda diagnoosikategooria tuli ikka alles väga hiljuti diagnooside klassifikatsioonidesse, seda on vast kümmekond aastat alles pandud (tegelikult ju pannakse inimese eripärale meditsiiniline diagnoos külge, see pole haigus).
Aga mu vanaonu ja onu on olnud tänapäeva mõistes klassikalised aspergerid, nemad said elus hakkama, onul on kõrgharidus, töö.

diagnoos on üks, aga tegelikult on kõik aspergerid väga erinevad, ka erineva raskusastmega. üldiselt on leitud, et naistel esineb seda diagnoosi harva, aga enamasti on see siis üsna raskel kujul. teismeliseiga on kõige hullem, hiljem läheb kergemaks, aga eks kohanemisraskused jäävad kogu eluks. kui aspergeril on mõni eriline anne (nagu neil sageli on), siis on kindlasti kergem leida oma kohta elus. aga see kõik on äärmiselt individuaalne.

Aga, kas oskate soovitada mõnda arsti, kelle poole võiks pöörduda, kes oskaks inimest nii analüüsida, et selle haiguse olemasolu korral seda ka diagnoosida? Või tähendab see, et ise saan aru, et mu käitumine ei ole õige, et mul kohe kindlasti seda haigust ei ole? Täiesti meeleheide on peal, sest ma ei oska inimestega suhelda (ei suuda otsa vaadata, normaalseid lauseid kellegagi vesteldes moodustada, kui räägin, siis alateadlikult kisun enda kätelt nahka maha, sest tunnen ennast nii ebamugavalt, sageli on käed täiesti verised), ei oska üldse sotsiaalsetes olukordades olla, ütlen välja täiesti ebanormaalseid asju, igasugune kaastunne puudub, kui keegi lähedane näiteks kurdab, et tal on tervis vilets või tööl raske, siis ma ei oska üldse lohutada vaid mõtlen kogu aeg, et jääks ta ometi vait ja et mind ei huvita, või kõnnin lihtsalt minema, sest ma ei viitsi selliseid asju kuulata. Võib-olla ma olen lihtsalt halb ja hoolimatu inimene ja sellepärast ei oska teistele kaasa tunda või lohutada, ilmselt mul ei olegi midagi diagnoositavat viga, aga äkki on? Ma ei oska enam nii edasi olla, ei julge kodustki välja minna, sest seal peab inimestega suhtlema ja ma ei oska seda. Kooli jätsin pooleli, tööle minna ei taha ega julge, sest ma ei taha inimestega kokku puutuda, kuna ma ei oska nende juuresolekul üldse käituda. Kõik sõbrad on minust mu käitumise tõttu eemale hoidma hakanud ja olen täiesti üksi jäänud. Olen küll nii psühholoogi kui psühhiaatri juures käinud, kuid see oli nii mõttetu, istusin sisuliselt tund aega niisama vait, arst küsis iga natukese aja tagant mõne küsimuse ja oligi kõik. Ma olen asbergeri kohta lugenud ja seal väga paljud asjad klapivad sellega, milline ma olen. Aga samas nende haiguste kohta lugemisega ongi nii, et kui erinevate haiguste sümptomeid lugema hakkad on kindel, et leiad, et põed peaaegu kõiki maailmas leiduvaid haiguseid ja sured kohe homme maha.

julgustaksin sind küll veel kord psühhiaatri poole pöörduma, ja katsuma leida pädeva arsti. nad kõik ei ole nimelt autismi ja aspergeri koha pealt nii teadjad kui hea oleks. nt Tartus Raja tn kliinikus võiks ehk kellegi poole pööduda. aga lugu on nii, et laps-apergere mõistetakse meil paremini kohelda kui täiskasvanuid, sest nagu keegi eespool juba märkis, seda diagnoosi ei panda meil veel väga pikka aega välja ja need lapsed, kellel on pandud, alles hakkavad täiskasvanuikka jõudma vähehaaval.
aga otsi endale abi ja nõu, eks ole, ära niisama piinle ja kannata!
nõuanderaamatuid on e.k. vähe, aga saksa ja inglise keeles leidub neid ka päris rohkesti.

to ehm: olin paar aastat tagasi välismaal lapsehoidja ning üks mu hoolealustest oli ka Aspergeri sündroomiga poiss. Lugesin sel ajal selle olukorra kohta mitmeid ja mitmeid raamatuid ning sinu kirjeldus endast kattub küll nende raamatute tarkuse ja ka minu külalispere lapse käitumisega. Samas ei ole mina diagnoosipanija ning äkki on sinu käitumise taga mõni muu psühholoogiline probleem. Igatahes ära anna alla, maailmas on palju selliseid inimesi kellel on või arvatakse olevat Asperger ning nad on edukamad kui nö. tavainimesed.
Lisaks on siin leheküljel http://www.rdos.net/eng/ paremal üks Aspie quiz, mis aitab sind äkki paremini mõista. Tee see test ära, kui inglise keelt oskad ja vaata, mis saad :)

Tegin selle testi, mille lingi sa andsid, roosamanna, ja tulemus oli järgmine:

Your Aspie score: 167 of 200
Your neurotypical (non-autistic) score: 25 of 200
You are very likely an Aspie

Ma ei tea, mida teha. Saan aru küll, et see on kõigest mingi internetitest ja nende tulemused ei ole sellised asjad, mille järgi järeldusi teha, kuid mul on nii hirm ja nutt tuleb lausa peale. Ma ei nuta peaaegu kunagi, isegi kurvad või halvad sündmused ajavad mind pigem vihaseks, aga nii kurb on ja ma ei tea, mida teha. Palun soovitage mõnda arsti, üks kõik kus Eestis, kelle juurde minna võiks.

ma soovitan sensust, sest seal lähenetakse suht teaduspõhiselt ja tehakse head testid. kui võtad psühhiaatrilt saatekirja, siis saad testid tasuta ja kord psühholoogi juures maksab 50 eek. www.sensus.ee

Ma sain sama testi vastuseks, et olen kindlasti selle diagnoosiga. Ja su kirjeldus oli ka väga minu iseloomustuse moodi.. Hea et ma pole ainus "imelik"...

mina tean et mul on see sündroom sest ma olen diagnoositud ja see test näitas et ma 50/50 aspie ja nt vahel:D üldse need online testid ei ole täpsed, psühhiaater peab sind nägema, tema oskab objektiivselt hinnata.

Aa, jäi ütlemata.. Teema autor võiks kontakti jätta :) Suhtleks hea meelega.. MSNis näiteks.

Oh muidugi, ma tean, et online testid ei ole täpsed. Pigem ehmatas mind see, kui palju seal oli sellist, mis mind igapäevaselt häirib ja ennast hulluna tundma paneb. Näiteks autoga sõites aga ka muidu kuulen ma iga kriiksatust ja kahinat, mida mitte keegi teine ei kuule ka siis, kui neil kuulata palun. Mina aga kuulen neid nii valjult, et ei suuda vestluselegi keskenduda, sest nii kohutavalt häirib. Mu autol näiteks kojamehed krigisevad, olen nendega sada korda töökojas käinud, õlitatakse ja vahetatakse ja mida kõike veel, aga ikka krigisevad ja see ajab mind nii närvi, vahel tekib tahtmine vihmas ilma kojameesteta sõita, et seda heli kuulma ei peaks. Üldse häirivad mind igasugused helid ja ma ei suuda vestelda kui keegi teine kõrval räägib või telekas mängib vms, ma justkui ei suudaks ainult ühele jutule keskenduda ja siis kuulen ühest lausest katket ja teisest katket ja mitte muhvigi ei saa aru, mida mulle räägitakse. Koolis oli ka täiesti võimatu, sest ma lihtsalt ei suutnud kuulata, mida õpetaja mulle rääkis. Nii kui tema suu lahti tegi lülitus minu mõte muule lainele, hakkasin näiteks seinakella tiksumist kuulma ja oligi kõik. Üritasin küll kogu hingest kuulata ja ta jutule keskenduda, kuid ei suutnud. Ka praegu, kui keegi mulle näiteks juhiseid annab, teejuhiseid, ma ei kuule, mida ta ütleb. Ma näen, et suu liigub, ma tajun, et heli on, aga ma ei kuule sõnu. Samas kõrvakuulmises asi ei ole, sest niisama vestlust kuulen küll, aga õpetus justkui ei jõua ajusse kohale.
Ja seal oli midagi küsitud selle kohta, kas närin huuli vms. Mul on suu ja huuled täiesti ära söödud seestpoolt, kogu aeg kui midagi teen, hambad käivad ja kui siis ükskord avastan on olukord täiesti jube. Ma täitsa tõsiselt söön iseennast ära varsti. Käte olukorrast ma ei hakka rääkimagi, kohe, kui tähelepanu millelgi muul on, hakkan ma kätelt nahka maha rebima.
Ja tegelikult on neid asju nii palju. Võiks peaaegu iga tuntud sümptomi kohta oma elust näite või mitu tuua, aga samas, äkki ma mõtlen selle kõik lihtsalt välja? Haigustega ju on nii, et kui sümptomeid loed siis võid endale mistahes asja külge mõelda. Ning autistide ja aspergerite kohta öeldakse ju, et nad on endale huvipakkuval alal väga andekad ja suudavad meeletult selleteemalisi detaile ja fakte meeles pidada. Minul aga ei ole midagi sellist. Mul ei püsi mitte midagi meeles ja ühtegi asja, milles ma hea oleksin mul ka ei ole.

Mis te arvate, kas oleks väga imelik kui ma kõik need asjad sedasi kirja paneksin ja oma psühhiaatrile annaksin? Ma pole mitu aastat tema juures käinud, sest see näis nii mõttetu, aga ma ei oska edasi minna enam kuidagi. Ise ma talle rääkida ei julge, kuid siin kirjutades on lihtsam. Või ta vaatab, et ma täiesti lollakas, kui isegi oma muresid verbaalselt väljendada ei oska vaid kirjutama pean?

Mina näiteks ei lähe kunagi arsti juurde. Ma lihtsalt ei suuda võõrale inimesele endast rääkida. Ma istuks seal ja vaataks nurka või mõnda suvalist liikuvat objekti ja lõpuks ta saadaks mind ära koju, et mitte aega raisata...

No minu arstilkäigud täpselt sellised olidki. Mina istusin nurgas, kiskusin sõrmenahka ja vaatasin maha või aknast välja. Arsti küsimustele vastasin enamasti kas "jah", "ei" või "ma ei tea". Mitu kuud käisin nii, kuid siis otsustasin, et aitab aja raiskamisest (põhiliselt arsti aja, tema saaks ju sel ajal inimesi aidata, selleasemel, et minuga koos vaikides istuda) ja enam ei läinud. Mõttetu värk. Aga samas ma ei oska enam nii edasi olla, jõudu ei ole ja mingit mõtet jätkamiseks ei leia.

Kallis ehm, ei ole päris õige, et "ühtegi asja, milles ma hea oleksin mul ka ei ole.". Minu arust teil on anne ladusalt ja ilmekalt kirjutada! Ja idee arstile kirjalikult oma mõtted edasi anda on väga hea, ainult kui oleks õige arst, kes viitsib lugeda ja süveneda.
PS Mina sain oma üllatuseks 114 200-st, "very likely an Aspie". Olen ennast siiani pidanud lihtsalt vähe suhtlevaks, ettevaatlikuks, üllatusi vältivaks inimeseks.

Mul on endal ka autismispektri jooni (diagnoosi ei ole ja ega see suurt midagi minu jaoks ei muudaks ka, kas on või pole).
Ma saan eluga (nüüd juba) hakkama küll, mul on tegelikult kõrgepalgaline töö ja on hooliv pere (mees, lapsed), aga seda tänu sellele, et ajapikku olen hakanud teadvustama oma nõrkusi ja tugevusi ja katsun mitte olla olukordades, millega ma hakkama ei saa.
Tähendab, ma ei ole ja minust _ei_ saa_ mitte kunagi hüper-supersuhtlejat - vanasti tegi see minu suhtlemisalane kohmakus mind õnnetuks, aga nüüd ei lähegi (kui vähegi saan) suurtesse seltskondadesse, mis nõuavad intensiivset small-talki.
Samuti on probleemiks (ehk isegi põhiprobleemiks, ka suhtlemisel suurtes seltskondades) sensoorne ülitundlikkus. Tõesti, helid ja muud aistinud "koormavad üle", juhe võib kokku joosta, aga see ei takista mu praegust elu elamast ja tööd tegemast, olen õppinud sellega hakkama saama. Aga olen sellega hädas olnud.

Kõige raskem oli jah teismeeas, mida edasi, seda parem.

Autismispektri jooni ei saa välja ravida - see olengi ju mina! Lisaks raskustele on see andnud ka eeliseid. Kui ma oleksin absoluutselt neurotüüpiline, siis poleks mina enam mina ise!

Küll aga käib Aspergeriga sageli kaasas depressioon ja ülemäärane ärevus - need võivad tõsiselt takistada elu ja toimetulekut, aga neid saab ravida ( ja mulle tundub et need ehmi elu palju ka takistavad ja segavad). Saab abi ravimitest, saab abi heast ja tõenduspõhisest kognitiiv-käitumuslikust teraapiast.
Abi oleks heast psühhiaatrist ja psühholoogist, pshhiaatrile saatekirja pole vaja. Oma probleemide paberile panek on väga hea mõte, see aitab esialgsest suhtlemisärevusest üle saada ja psüühiaatrile/psühholoogile arusaavamaks teha, milles probleemid.
Piret Visnapuud kiidetakse, Tartus Anu Susi, Sensust kiidetakse, kindlasti on palju teisi häid psühhiaatreid ja psühholooge.

kuulge, ma küsin teilt.. mul kahtlus oma elukaaslase suhtes, et tal on veidi kalduvust sinnapoole. ta on hästi empaatiavõimetu, ja see ei ole mitte minu arvamus lihtsalt, vaid ta ise ka tunnistab seda, et ta lihtsalt on selline. kui mul on kurb tuju või mure, siis ta ignoreerib seda ja ta ise väidab ka, et ta ei oska lihtsalt inimestele kaasa tunda või kaasa elada. üleüldse inimesed on tema jaoks keerulised ja panevad lihtsalt pea valutama, neist arusaamine on keeruline. ehk et inimesed on lihtsalt üks tüütu faktor, mis kõik keeruliseks ajab. ta on rääkinud, et väiksena oli tal jube keeruline eakaaslastega suheldes, sest ta ei saanud sotsiaalsest keskkonnast aru ja siis teda naeruvääristati selle pärast. suhtes on ta hästi kinnine ja oma tunnetest üldse ei räägi. samas ta suhtleb tööalaselt ja hobialaselt inimestega päris palju, aga see on selline konkreetsete asjade ajamine.

vabandust, panin sama nimetähe, mis teemaalgataja.. võite mind hüüda m-punktiga :)

lisasin siia nüüd ka oma msni. mind ennast ei diagnoositud päris lapsena, aga teismeliseeas ja tehniliselt olen ikka veel teismeline:D et kui kellegil on soovi sellest rääkida, võtke julgelt ühendust!

Tänud, Roosamanna, selle testilingi eest! :)

Tegin ausalt ära - ja tulemus selline:
Your Aspie score: 156 of 200
Your neurotypical (non-autistic) score: 42 of 200
You are very likely an Aspie

Lugesin veel artikleid sealt saidilt, guugeldasin lisaks ka ja - mida rohkem ma teemasse süüvisin, seda rohkem ma tundsin ära selle lapse, kes ma kunagi olin :( ...ja seda rohkem ma mõistan ka nüüd oma isa. Tema puhul on need jooned avaldunud veel paljupalju tugevamalt.

Eluga hakkamasaamisest parem ei räägiks :(
Sotsiofoobia tõttu ei läinud ülikooli edasi õppima (kahetsen siiani).

Hetkel olen töötu, hirm painab, tuleviku peale ei julge mõeldagi :S :(

M-punktiga, ütled, et sul on oma elukaaslase suhtes kahtlusi ning et ta ise ka tunnistab probleemi natuke. Kuidas tal inglise keelega on? Kui oskab, siis äkki näitaksid talle seda Roosamanna antud linki?

Palun öelge veel seda, et kuidas psühhiaatri juurde registreerumine nüüd käib? Kas Tartus näiteks helistan sellele üleüldisele kliinikutelefonile, kus kõikide arstide aegu registreeritakse ja ütlen arsti nime, kelle juurde minna tahan? Ja kas see maksab ka midagi? Kui mõni aasta tagasi käisin, panin aegu otse arsti juures kinni (st. ta ise ütles mulle millal tal järgmine vaba aeg on) ja olin veel alaealine, nii et seetõttu vist ei pidanud midagi maksma.

Raamatupoodides peaks veel olema Imbi Tanilsoo kirjutadud raamat Minu pere lugu, kus autor kirjeldab oma erivajadustega laste (neist üks asperger) arengut ja kasvamist täisealiseks. Väga südamlik raamat, paneb ilusti mõistma selle puude olemust.

Üldtelefonile jah helistada (7319100), saatekirja pole vaja.
Maksta tuleb 50 krooni.

ega sinuga hiljuti (või ka lapsepõlves) mõnda traumeerivat kogemust ei ole juhtunud? inimesi tõrjuvaks muutuvad sageli ka seksuaalselt ahistatud lapsed ja noored.

Ma tahan ka seda testi teha

Üks teine raamat aspergeri sündroomiga poisist: Ma sündisin helesinisel päeval. On praegu veel allahinnatuna Apollos müügil. Raamatu kirjutanud poiss saab eluga peaaegu hakkama, kuna tal on peastarvutamise anne ja sõber, kes seda efektiivselt kasutada aitab. Samuti on raamat huvitavalt kirjutatud ja sinagi oskad oma mõtteid kenasti kirja panna - nii palju on Teil ühist? Ehk oleks kirjutamine Sinu väljund?

Väga liigutav lugeda nii heasoovlikke ja asjalikke nõuandeid. Lugesin kõik läbi, ei teadnud sellest diagnoosist varem midagi.
Igatahes teema algatejale ja ka teistele "kahtlejatele" tugevat vaimu ja teotahet oma olukorra kergendamiseks.

ps. psühhiaatri(te)le kirja kirjutamine on hea mõte, aga see peaks olema hästi läbi mõeldud ja mitte liiga pikk.

Edu

Otsisin internetist seda raamatut "Ma sündisin helesinisel päeval" ja ei leidnud. Kas on ära ostetud või... Oleks tahtnud väga lugeda.