"hea" oli lugeda, et ma pole oma alumise otsa hädaga sugugi ainus naine. samad tundemärgid- kipitus, õhetus ja nagu hõõguv tunne tupe piirkonnas, õnneks ei sügele. Eriti hull oli alati peale vahekorda. Kahtlustasin juba mingit haigust, kuigi ise korralik ja mehes polnud põhjust ka kahelda.
Kevadel lõpetasin beebipillide võtmise ja peale analüüse ütles arst, et mul on seal nagu selline keskkond, mis maos ülehappesuse korral. Mingit ravi ei määranud, libesti tegi vahekorrad libedamaks :) ja kõik.
suvel olukord leebus, sügise saabudes jamad jälle tagasi, analüüs ütleb, et seent ei ole, kuid sain raviks Doxy-M-ratiopharm tablette. Selle ravimi ainus positiivne märk-enam ei aja see kipitustunne mind nii tihti pissile, kuid kipitus pole kuhugi taandunud. Lähen aga jälle arsti juurde tagasi.
Pole vahet, kas olen vahekorras olnud tihemini või harvemini.
* ei mingit kahtlust ka selles, et kogu see jama on hulluks läinud suure stressi ja hingelise üleelamise pärast ja loodan, et kui saan tagasi hingelise tasakaalu, siis paraneb ka tervis nii saba alt kui mujalt ka.
* kas keegi on proovinud astelpajuõliga määrida?