Pealkiri vist juba ütleb, mis minu mure on. Mul on need jalakondid olnud juba ajast, kui olin nelja(!!!) aastane. Päris ebareaalne, kas pole? Need pole mul kitsastest jalanõudest, kuna isal on need ja arvatavasti geneetiliselt päritud (isapoolses suguvõsas veel inimesi, kellel need on). Kogu see jant sai mulle selgeks aga siis, kui käisin esimeses klassis ja oli arstlik kontroll. Kooliarst oli siis selline vägagi otsekohene ja ütles, et nii suuri jalakonte ei leidu isegi vanainimestel. Mis te siis arvate, mis sellele järgnes? Muidugi kohutav pillimine, et mu jalad nagu vanamooril on juba siis, kui olen alles 7-aastane. Läksin siis jalakontidega arstile ja öeldi, et pean nendega kannatama, kuni olen 18 ning niikaua pean mingeid kummist jublakaid varvaste vahel kandma. No kuna ma ei saanud nende vidinatega põhimõtteliselt mitte kui midagi teha, siis ma ka ei kandnud neid eriti (+ neid pidi koguaeg välja vahetama, kuna need lagunesid jube kiiresti).
Juba 12 aastat, kui mitte enam, olen neid jubedaid konte kannatanud ja rohkem ei kavatse. Mu jalanumber pole juba mitu aastat muutunud ja ega mind ei huvitagi enam see, tahaks lihtsalt neist kontidest lahti saada. Seega kas neid ei saaks juba praegu eemaldada või pean tõesti terve nö. nooruspõlve kodus passides veetma (nagu ma seda siiamaani olen teinud) mingite kontide pärast, mida enamasti teatakse olevat oma vanaemadel-vanaisadel? Võite küll öelda, et neid ei pane tähelegi, need ei mõjuta midagi, kuid see on vale. Ma ei saa nende rõveduste pärast käia tantsimas, kuigi vägagi tahaks mõnes trennis käia (hakkavad hõõruma, pealegi astun ma kuidagi valesti kah veel, kõnnin sissepoole jne). Lisaks sellele ei käi ma ka rannas, kuna mul on nende asjade pärast üleüldse häbi ringi käia. Ei mäletagi, mitu aastat tagasi käisin rannas. Siis oli samuti nii, et oma jalgu peitsin ma kuhugi kinnistesse jalanõudesse (mida on kohutavalt raske leida) või varjavatesse plätudesse, et neid näha poleks. Vähe sellest, ma ei julge isegi mõne vastassoo esindajaga pikemat aega suhelda või asjaga kaugemale minna, kuna kes ikka tahab tüdrukut, kellel on vanamoori jalad. Sama hästi võiks juba omale 70-aastase võtta. Oleks need kondid siis minimaalsed või väiksemad, aga ei imesta, kui nad suure varba mõõdud välja venitavad.
Mind huvitab see ka, et kas see jama makstakse haigekassa poolt kinni või pean, olgem ausad, selle pasa eest ise raha välja käima? Mind ausaltöeldes ei huvita see ka, kui nad tagasi tulevad, eks ma siis lähen uuesti operatsioonile, peaasi et ma ei kõnniks enam nagu mingi ebard ja saaksin tegeleda sellega, millega tahan, ilma, et mingid häirivad tegurid mind segaks.
Võib-olla läksin liialt hoogu, aga ma ei kannata lihtsalt seda jama enam. Mitu korda saanud negatiivset tagasisidet, et pean selle jamaga veel pikka aega kannatama.