Tervisemure
Meeleolu ei ole enam see
| naine ligi 60 16. juuni 2014, kl 16.19 |
Saatsin mehed pikalt 48-selt ja olin otsusega palju aastaid rahul - miks mulle joodik, korralikku yle lyya ei tahtnud. Kaisin yksi reisidel ja teatris, nautisin taiega. Aasta eest laksin tytrega tylli, lapselaps sai teismeliseks, tal oma sobrad. Tool olid jamad, nyyd kodune ja arevushaire teeb mottetuse tunde, aina nutaks. Sygiseks leidsin supertoreda treeneri,seni pyhendun aiatoole - abiks ikka! Tulebki ennast SUNDIDA millegagi tegelema arevushaire puhul, muidu soovad halvad motted hinge seest. Ma vaatan toredaid perekondi ja olen onnelik, et sellised olemas on, ei tunne kadedust. Joudu koigile!
| just just Chopini:) 16. juuni 2014, kl 23.09 |
| Naine 47pluss 17. juuni 2014, kl 09.12 |
Tere jälle!
Päris hea on lugeda neid postitusi, on ühtede ja on teiste muredega inimesi. Üks mõtlen nii ja teine naa. ;uusea kliimaks võib hakata küll, eks ta ju millalgi peab hakkama ka. Ega see ei tähenda, et päevad kohe ära jäävad, ju see hakkab ikka muudmoodi.
Üks asi mis mind alati imestama paneb on see, kust leiavad naised (eelpool keegi kirjutas ka) neid seksimise partnereid ja neid ikka mitmeid. Ausalt. Kust? Tööjuurest? Poest? Ma ei mõista. Minu päevad koosnevad tööst ja kui töö läbi, tulen koju, koeraga välja ja tagasi, siis söön, loen lehte ja magan, sest olen väsinud. Kui käisin jõusaalis, ei soovinud keegi meessoost isik seal kellegiga tutvauda, ka 50 pluss mehed rääkisid ikka nende 25 pluss naistega rohkem, kui meievanutega. Ise muidugi kah ei lähe mingi nn "murega" kellegi juurde kurtma, et tutvust teha. Liigun autoga, punktist A punkti B, ajan omi asju, tööalaselt on mul ümber kümneid mehi aga need on töökaaslased ja mitte miskit muud. Ma isegi ei pööra neile selles mõttes tähelepanu, rohkem kui tööalaselt vaja. Noh loomulikult räägime muust ka aga ma ju ei lähe nendega kähkukat kuskile tegema lõunatunni või peale kella 5-te- kõik abielus või suhtes ja kelle on vaja mingit jama, suhetes abielumehega.Minul pole jama vaja. Seega... kõrtsis ma ei käi, sest ma ei joo. Reisimas olen ka käinud, turismigrupiga, ma ei näinud seal ühtki pandavat meest, rääkimata sellest, et nad olid kõik oma naistega. KUS siis leiate mehi, naised 45 pluss=? Laulukooris ei käi,tantsima ka ei käi, ööklubid on ammu ennast ammendanud mu jaoks... nii et ma nagu ei teagi. Ja ausalt, ma ei tea, kust neid leida. KUi ma vaatan internetis näiteks neid nägusid,kes TWOOS minu lehte laigivad, siis....kui mees on lötakates dressipükstes ja maikaga pildil, siis ma tõesti ei huvitu. VBL siis ongi viga minus, olen kas väga valiv või.... ja ma ei viitsi mingite jamadega tegeleda ka, armukadedus, mingi suhete klaarimine... oi ei... eda on tehtud küll ja veel, tahaks rahu.Loomulikult on mõni mees mulle silma jäänud ja meeldiks mulle aga kui ma tean et tal on naine ja lapselapsed... no ma ei tea... ei hakka ju enam number 2-ks. Liiga vana selleks nagu. Ja see pendeldamine kahepere vahet, salatsemine ja varjamine... ei tea, pole minu jaoks.
Ootan siis veel mõtteid siia.
Päris hea on lugeda neid postitusi, on ühtede ja on teiste muredega inimesi. Üks mõtlen nii ja teine naa. ;uusea kliimaks võib hakata küll, eks ta ju millalgi peab hakkama ka. Ega see ei tähenda, et päevad kohe ära jäävad, ju see hakkab ikka muudmoodi.
Üks asi mis mind alati imestama paneb on see, kust leiavad naised (eelpool keegi kirjutas ka) neid seksimise partnereid ja neid ikka mitmeid. Ausalt. Kust? Tööjuurest? Poest? Ma ei mõista. Minu päevad koosnevad tööst ja kui töö läbi, tulen koju, koeraga välja ja tagasi, siis söön, loen lehte ja magan, sest olen väsinud. Kui käisin jõusaalis, ei soovinud keegi meessoost isik seal kellegiga tutvauda, ka 50 pluss mehed rääkisid ikka nende 25 pluss naistega rohkem, kui meievanutega. Ise muidugi kah ei lähe mingi nn "murega" kellegi juurde kurtma, et tutvust teha. Liigun autoga, punktist A punkti B, ajan omi asju, tööalaselt on mul ümber kümneid mehi aga need on töökaaslased ja mitte miskit muud. Ma isegi ei pööra neile selles mõttes tähelepanu, rohkem kui tööalaselt vaja. Noh loomulikult räägime muust ka aga ma ju ei lähe nendega kähkukat kuskile tegema lõunatunni või peale kella 5-te- kõik abielus või suhtes ja kelle on vaja mingit jama, suhetes abielumehega.Minul pole jama vaja. Seega... kõrtsis ma ei käi, sest ma ei joo. Reisimas olen ka käinud, turismigrupiga, ma ei näinud seal ühtki pandavat meest, rääkimata sellest, et nad olid kõik oma naistega. KUS siis leiate mehi, naised 45 pluss=? Laulukooris ei käi,tantsima ka ei käi, ööklubid on ammu ennast ammendanud mu jaoks... nii et ma nagu ei teagi. Ja ausalt, ma ei tea, kust neid leida. KUi ma vaatan internetis näiteks neid nägusid,kes TWOOS minu lehte laigivad, siis....kui mees on lötakates dressipükstes ja maikaga pildil, siis ma tõesti ei huvitu. VBL siis ongi viga minus, olen kas väga valiv või.... ja ma ei viitsi mingite jamadega tegeleda ka, armukadedus, mingi suhete klaarimine... oi ei... eda on tehtud küll ja veel, tahaks rahu.Loomulikult on mõni mees mulle silma jäänud ja meeldiks mulle aga kui ma tean et tal on naine ja lapselapsed... no ma ei tea... ei hakka ju enam number 2-ks. Liiga vana selleks nagu. Ja see pendeldamine kahepere vahet, salatsemine ja varjamine... ei tea, pole minu jaoks.
Ootan siis veel mõtteid siia.
| n55 17. juuni 2014, kl 10.01 |
Mulle meeldib su mõtteviis, naine 47 pluss. Sul on kindlasti alanud üleminekuiga, mis kestab kahjuks mitmeid-mitmeid aastaid. Mina sain oma depressiivsest olekust enam-vähem võitu, aga nüüd võitlen kuumahoogudega. Päris karm see naiste elu.
Üks armumine paneks su kindlasti särama ja tegutsema. Üksindus on vahel hea, aga seltsi on ka vaja. Kus tutvuda, ei tea, mul endal seni mees olemas. Minu sõbranna, 46+, leidis uue armastuse trennist. Juhus on pime. Meeleheitlikult otsida pole mõtet, aga silmad tuleb lahti hoida ja kodunt välja tulla. Kui seksist rääkida, siis siinsed libesti soovitajad panevad veidi puusse. Egas libesti ega märg olemine iseenesest kedagi õnnelikuks tee, ega rahuldust paku. Ikka kirge on eelkõige vaja.
Üks armumine paneks su kindlasti särama ja tegutsema. Üksindus on vahel hea, aga seltsi on ka vaja. Kus tutvuda, ei tea, mul endal seni mees olemas. Minu sõbranna, 46+, leidis uue armastuse trennist. Juhus on pime. Meeleheitlikult otsida pole mõtet, aga silmad tuleb lahti hoida ja kodunt välja tulla. Kui seksist rääkida, siis siinsed libesti soovitajad panevad veidi puusse. Egas libesti ega märg olemine iseenesest kedagi õnnelikuks tee, ega rahuldust paku. Ikka kirge on eelkõige vaja.
| Marta jne-le 17. juuni 2014, kl 11.09 |
Aga need tegevused toidavadki mu hinge.Minu hobid, huvid.Minu hinge toidavad mõned head filmid vahel, hea muusika,luule lugemine,tegutsemine aias, tegelemine väikese lapsega...Ma ei suudakski elada vist nii,et mu elu sisuks oleks ainult pealesunnitud kohustused. Kui vahel hilja õhtul jõuangi koju väsinult, võtan alati kätte veel raamatu või mõne ajakirja, mis küll käte vahelt kipub libisema.Huvideta inimesel võib elu igavaks kätte minna kui järsku enam ei olegi terve aeg kohustusi.Ei tohi ennast ära unustada kohustuste laviini all.
| keskkonna muutus 17. juuni 2014, kl 12.15 |
| jne 17. juuni 2014, kl 12.36 |
Lihtsalt su nimi seostus Piibli Martaga. Eks see sinu nimi sealt pärit olegi. Nagu enamus nimesid. Marta oli väga toimekas ja tubli ja ta oli lähikonnas selle poolest hinnatud ja tunnustatud. Lihtsalt meie väärtushinnangud pööratakse Piiblis pea peale - see mis inimeste silmis on tähtis ja au sees, on Jumala silmis sageli teisejärguline. See, mida inimene ebaoluliseks peab, on Jumala silmis esmatähtis ja kõige olulisem. Selleks, et Jumala häält kuulda, peab sisemiselt vaikseks jääma, mitte otsima endale koguaeg mingit tegevust, mis meie tähelepanu sellest sisemisest vaikusest, kus Jumal meiega rääkida saab, kõrvale juhivad.
Aga kahju on sellest, et psühholoogid tegelevad liiga vähe inimeste mõttemaailmaga. Kognitiiv-käitumisteraapia üks kõige olulisem osa on tegelemine mõttemaailmaga, aga tundub, et sellega siiski ei tegeleta kas üldse mitte või tegeletakse nagu möödaminnes. See on küll kivi psühholoogide kapsaaeda.
No mulle sattus eile kätte David A.Seamandsi raamat "Ja mina annan teile hingamise". See raamat on küll pastori kirjutatud ja toetub ka piiblitekstidele, aga põhimõtteliselt on ta sarnane tänapäeva psühholoogilistele raamatutele. Ostsin selle raamatu juba siis kui see välja anti, s.o 1993.a. Sel ajal meie ühiskond ei teadnudki veel, et on olemas ärevushäire ja depressioon ja seda ei aktsepteeritud isegi kirikus. Tänapäeval on asjad muutunud. Pärast 20 aastat oli seda raamatut päris huvitav lugeda, vahepeal on ju loetud depressiooni ja ärevushäirete kohta päris palju ja tekkisid ka teatud võrdluspildid teiste raamatutega. Aga ma soovitan seda siiski lugeda ka teistel. Hea õhuke raamat. Ja see ei pööra ainult tähelepanu ärevushäirele ja depressioonile, nende sümptomitele, vaid rohkem nende tekke põhjustele ja mismoodi oma suhtumist ja mõttemaailma muuta. Ehk tulevad sellised asjad nagu süütunne, perfektsionism, suutmatus andestada, alaväärsustunne jms tuttavad ette? Neil kõigil on oma tekkepõhjus kuskil minevikus ja nende ravi ei toimu üleöö, vaid on pikemaajaline ja nõuab väga paljus oma mõttemaailma ja valeuskumuste muutmist. Ilma kannatlikkuseta ei muutu miski. No ma ei ütle, et see raamat oleks nüüd mingi imerohi, aga ta läheb veits sügavamale kui ainult tagajärgedega tegelemine ja see on omamoodi huvitav vaatenurk. Usun, et nii mõnelegi ka kasulik.
Aga kahju on sellest, et psühholoogid tegelevad liiga vähe inimeste mõttemaailmaga. Kognitiiv-käitumisteraapia üks kõige olulisem osa on tegelemine mõttemaailmaga, aga tundub, et sellega siiski ei tegeleta kas üldse mitte või tegeletakse nagu möödaminnes. See on küll kivi psühholoogide kapsaaeda.
No mulle sattus eile kätte David A.Seamandsi raamat "Ja mina annan teile hingamise". See raamat on küll pastori kirjutatud ja toetub ka piiblitekstidele, aga põhimõtteliselt on ta sarnane tänapäeva psühholoogilistele raamatutele. Ostsin selle raamatu juba siis kui see välja anti, s.o 1993.a. Sel ajal meie ühiskond ei teadnudki veel, et on olemas ärevushäire ja depressioon ja seda ei aktsepteeritud isegi kirikus. Tänapäeval on asjad muutunud. Pärast 20 aastat oli seda raamatut päris huvitav lugeda, vahepeal on ju loetud depressiooni ja ärevushäirete kohta päris palju ja tekkisid ka teatud võrdluspildid teiste raamatutega. Aga ma soovitan seda siiski lugeda ka teistel. Hea õhuke raamat. Ja see ei pööra ainult tähelepanu ärevushäirele ja depressioonile, nende sümptomitele, vaid rohkem nende tekke põhjustele ja mismoodi oma suhtumist ja mõttemaailma muuta. Ehk tulevad sellised asjad nagu süütunne, perfektsionism, suutmatus andestada, alaväärsustunne jms tuttavad ette? Neil kõigil on oma tekkepõhjus kuskil minevikus ja nende ravi ei toimu üleöö, vaid on pikemaajaline ja nõuab väga paljus oma mõttemaailma ja valeuskumuste muutmist. Ilma kannatlikkuseta ei muutu miski. No ma ei ütle, et see raamat oleks nüüd mingi imerohi, aga ta läheb veits sügavamale kui ainult tagajärgedega tegelemine ja see on omamoodi huvitav vaatenurk. Usun, et nii mõnelegi ka kasulik.
| Naine 53 17. juuni 2014, kl 17.54 |
Mul on samuti pidev väsimus, energiapuudus, keskendumisraskused, nagu mingi kroonilise väsimuse sündroom. Võtan juba pool aastat seroxati (paroxetin) ärevushäire tõttu. Olen lugenud, et depressioon ja ärevushäire võivad samuti kuuluda üleminekuea vaevuste hulka. Kuigi mul menopausi veel ei ole, siis üleminekuiga on kindlasti ammugi kätte jõudnud.
Meheotsingutest niipalju, et kes otsib, see leiab. Tänapäeval peaks meeste otsimine ju eriti lihtne ja mugav olema, ei pea selleks kodustki välja minema, sest on ju kosjakontor-internet. Ise olen 2 aastat lahutatud, aga meheotsingutele pole veel asunud, ega mul selleks ei jätkukski energiat ega jõudu.
Meheotsingutest niipalju, et kes otsib, see leiab. Tänapäeval peaks meeste otsimine ju eriti lihtne ja mugav olema, ei pea selleks kodustki välja minema, sest on ju kosjakontor-internet. Ise olen 2 aastat lahutatud, aga meheotsingutele pole veel asunud, ega mul selleks ei jätkukski energiat ega jõudu.
| jne 17. juuni 2014, kl 18.35 |
Ma tahaksin veel ühele asjale tähelepanu juhtida, mida ma olen ärevushäirete ja depressiooni puhul täheldanud - katsuge endid läbi, kas te kurdate või nurisete. Seal on suur vahe. Kurtmine on täiesti loomulik ja mõistetav ja isegi hea, aga nurisemine on juba kurjast. Nurisemine mässib inimese negatiivsuse ahelasse ja ta jääbki sinna kinni, ta ei arene kuhugile poole edasi enam. Rasketes olukordades õppige lootmist - see lootus ei tule kuskilt prauhti sülle, vaid selle kallal tuleb kõvasti vaeva näha, ennast ületada. Lootus ei kaota tänutunnet teis ka siis, kui te ennast kohutavalt halvasti tunnete, ta sirutab kõrgemale teie vaimu hetkeseisundist ja -olukorrast. Nii te ei lase sellel seisundil enda vaimu murda, ja kui ka lasete, siis tõusete mõne aja pärast taas püsti lootuse toel. Lootus annab omakorda killukese usku, mis on juba kindlamgi pinnas kui lootus, ja kaugele sellest ei jää siis ka armastus. Seksi ja kirge, seda lühiajalist "kaifi", ei tasuks siiski armastusega segi ajada. Armastus võib olla nii Jumala, enese, kui ka ligimese vastu. Õigupoolest nii see võikski olla. Usun, et siin on meil kõigil veel pikk tee maha käia. Nii et läbi raskuste tähtede poole!
| Naine 47pluss 17. juuni 2014, kl 19.29 |
MIna kindlasti ei nurise. Ma kirjutasin siia, sest loen üna tihti siinseid postitusi ja üldjuhul liigub siin Tervisemure-s päris norme inimesi ja tahtsin lihtalt kellegi teise arvamust küsida.
Nooremana olin kimpu neuroosidega (siis oli sihuke nimi-nüüd on äravushäire ja paanikahood) ja pärispalju aega mu elust läks igasuguste hirmude nahka. Eks ka abielu, sest mees ei saanud aru mis mul viga on ja mina ei osanud seletada ka. Ja ei tahtnud ka, eks häbenesin ennast ja oma probleeme. Nüüd kui ma AD-ga olen saanud oma hirmud ja ärevushood kontrolli alla- seda nüüd juba 6 aastat - siis ärkasin nagu uuesti ellu. Käisin jõusaalis ja trennis, võtsin kaalus alla ja üldiselt olin nagu teine inimene. Sain on businessi käima, käisin palgatööl ja olin ettevõtja, jooksin ühelt töölt teisele ja hakkasin natuke paremini ka toimetulema. Lapsed on nüüd suureks kasvatatud ja koolitatud (olen üksi saanud hakkama, mees läks ära kui tütar oli 4 kuuna ja sinna on juba 18 aastat)ja nüüd ma mõtlen, etäkki oleks mu südames siiski ruumi ka ühele heale mehele. Tean et armastus pole minust kadunud ja otsib väljapääsu aga pole kuhugi seda suunata. Kolm aastat tagasi ehitasin väikese suvekodu ja kui asu olla, tahaks oma tegemisi kellegiga jagada. VBL elles ongi asi, et olen küll üksi hakkama saanud aga nüüd kui lapsed oma elu peale läinud (lähevad kohe), siis tundub, nagu poleks kõike seda kellelegi vajagi. Tähendab mulle on aga keegi võiks veel olla. Pealegi vajan ma mehe nõuandeid, sest ausõna on asju, mida ma ei jaga- see pagana trimmer ja igasugust muud massinastaffi, mida oleks appi vaja, et saaks on 4000 m2 üles harida. Ja vott siis ma seisan sel maalapikesel, kullerkupud õitsesid ja mõtlesin, et oleks keegi, kes istuks koos minuga maha ja annaks nõu. Ja siis et kui ööseks tahan jääda, siis oleks seltsiks, seal on vahel päris kõhe ja kottpime ka-seal maal olla.
Ja siis veel see auto- no kus mina tean, kas töökojas ikka kõik vajalikud asjad ära tehakse? Poeg ütleb et kui ei usalda, otsis siis keegi teine, tema käib teises töökojas, kus mulle ei meeldinud. Ja veel miljon pisiasja, millega võiks vahelduseks keegi teine tegeleda. Vott sellised lood. Üleminekuiga jah... ilmselt. Kurb muidgi, et noorus möödas aga samas ei tahaks enam 20-nene ka olla, liiga rumal olin siis.
Mul on selle mõttes hea meel lugeda, et siin on samade muredega inimesi, mitte et ma tahaks et keegi eaks mingite probleemide otsas vaevlema. Aga tead, et sa pole ainuke.
Tutvumiskohti nagu on jah aga ma ei tea, kas ikka julgen seal olijaid usaldada. Ise ma ei petaks ega paneks mingeid imepilte ja andmeid aga kuulda on et liigub sel igasuguseid.
Nooremana olin kimpu neuroosidega (siis oli sihuke nimi-nüüd on äravushäire ja paanikahood) ja pärispalju aega mu elust läks igasuguste hirmude nahka. Eks ka abielu, sest mees ei saanud aru mis mul viga on ja mina ei osanud seletada ka. Ja ei tahtnud ka, eks häbenesin ennast ja oma probleeme. Nüüd kui ma AD-ga olen saanud oma hirmud ja ärevushood kontrolli alla- seda nüüd juba 6 aastat - siis ärkasin nagu uuesti ellu. Käisin jõusaalis ja trennis, võtsin kaalus alla ja üldiselt olin nagu teine inimene. Sain on businessi käima, käisin palgatööl ja olin ettevõtja, jooksin ühelt töölt teisele ja hakkasin natuke paremini ka toimetulema. Lapsed on nüüd suureks kasvatatud ja koolitatud (olen üksi saanud hakkama, mees läks ära kui tütar oli 4 kuuna ja sinna on juba 18 aastat)ja nüüd ma mõtlen, etäkki oleks mu südames siiski ruumi ka ühele heale mehele. Tean et armastus pole minust kadunud ja otsib väljapääsu aga pole kuhugi seda suunata. Kolm aastat tagasi ehitasin väikese suvekodu ja kui asu olla, tahaks oma tegemisi kellegiga jagada. VBL elles ongi asi, et olen küll üksi hakkama saanud aga nüüd kui lapsed oma elu peale läinud (lähevad kohe), siis tundub, nagu poleks kõike seda kellelegi vajagi. Tähendab mulle on aga keegi võiks veel olla. Pealegi vajan ma mehe nõuandeid, sest ausõna on asju, mida ma ei jaga- see pagana trimmer ja igasugust muud massinastaffi, mida oleks appi vaja, et saaks on 4000 m2 üles harida. Ja vott siis ma seisan sel maalapikesel, kullerkupud õitsesid ja mõtlesin, et oleks keegi, kes istuks koos minuga maha ja annaks nõu. Ja siis et kui ööseks tahan jääda, siis oleks seltsiks, seal on vahel päris kõhe ja kottpime ka-seal maal olla.
Ja siis veel see auto- no kus mina tean, kas töökojas ikka kõik vajalikud asjad ära tehakse? Poeg ütleb et kui ei usalda, otsis siis keegi teine, tema käib teises töökojas, kus mulle ei meeldinud. Ja veel miljon pisiasja, millega võiks vahelduseks keegi teine tegeleda. Vott sellised lood. Üleminekuiga jah... ilmselt. Kurb muidgi, et noorus möödas aga samas ei tahaks enam 20-nene ka olla, liiga rumal olin siis.
Mul on selle mõttes hea meel lugeda, et siin on samade muredega inimesi, mitte et ma tahaks et keegi eaks mingite probleemide otsas vaevlema. Aga tead, et sa pole ainuke.
Tutvumiskohti nagu on jah aga ma ei tea, kas ikka julgen seal olijaid usaldada. Ise ma ei petaks ega paneks mingeid imepilte ja andmeid aga kuulda on et liigub sel igasuguseid.
| jne 18. juuni 2014, kl 10.50 |
Ja iga päevaga enam ma mõistan, et tegelikult on meie hingehädadel üks põhjus. See on suutmatus andestada ja armastada oma vaenlasi, palvetada nende eest, kes meile on ülekohut teinud, halvasti ütelnud, kannatusi põhjustanud. Kust ma seda tean? Iseenda kannatuste põhjal. Kui palju on mulle elus ülekohut tehtud, kui palju haiget. Ja kuidas see kõik on mind muutnud arglikuks, ettevaatlikuks, endassetõmbunuks. Ja me võime käia mööda psühhiaatreid ja psühholooge, neelata uinuteid ja antidepressante, aga see ei tee meid vabaks. Ikkagi on Jeesus Kristus ainus tee, tõde ja elu. Tema eeskuju ja Püha Vaim, kes meile on antud Jeesuse Kristuse ristisurma läbi ja kes meid juhatab kõigesse tõtte, aitab meil sellest koormast vabaneda ja tasapisi andestada neile, kes on meie vastu ülekohtused olnud. Viimaks isegi armastada oma vaenlasi ja palvetada nende eest, õnnistada neid. Inimlikult me seda ei suuda. Kes usub seda, mida ma räägin siin, see usub, kes mitte, see mitte. Mulle on eeskujuks Jeesuse palve ristil nende eest, kes Ta risti lõid: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad."
Kuulake siit lingilt saadet "Seitse sõna ristilt" http://www.pereraadio.ee/uus/index.php?option=com_content&view=article&id=2153%3Akannatusaeg-ja-suur-reede&catid=129%3Akalendaarium&Itemid=1
, ja otsige abi Jumalalt, paluge, et ta aitaks teil andestada kõigile, kes on teile liiga teinud ja kelle vastu teil hinges on viha ja vihkamine, isegi raev. Ka need haavad, mis on pärit nii ammu, et need enam igapäevaselt haiget ei tee, võivad mingis elusituatsioonis taas esile kerkida ja haiget teha. Leidkem endas siis taas see jõud, et ka väga vanade haavade saamise pärast palvetada ja andestada neile, kes on teile võlgu, kes on teile liiga teinud ja need haavad põhjustanud. See võib olla kohutavalt raske. minul näiteks on, see on täiesti võitlus minu sees, aga ma tean, et ilma selleta ei vabane ma iialgi oma ülitundlikkusest ja haavatavusest.
Siin on tegelik võti hingehaavade raviks (Jeesuse sõnad):
43 Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja
vihka oma vaenlast!
44 Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage
nende eest, kes teid taga kiusavad,
45 et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju
oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada
õigete ja ülekohtuste peale!
46 Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka
te saate? Eks tölneridki tee sedasama?
47 Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis
teete? Eks paganadki tee sedasama?
48 Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on
täiuslik!
Kui Jeesus suutis seda teha ristil olles, palvetada oma hukkajate eest, nende eest, kes Ta ristile naelutamast nõudsid, siis suudame seda ka meie. Palvetage, et Püha Vaim aitaks teil andestada ja ka ise enda võlad andeks saada, ka iseendale andestada KÕIK. Ilma Jumala abita me seda ei suuda. Jätkem siis kohtumõistmine Jumala hoolde, usaldagem see Tema hoolde lapseliku ja siira usuga. On ju "Meie Isa" palves rida "anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele." Kõik, kes on põhjustanud meile haavu, on meie võlglased, sest nad on teinud tegelikult pattu. Olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Meie kohus on aga jõuda andestuseni, panna oma koormad Jumala ette maha ja mitte olla seotud ja haavunud ja kanda kõike seda oma hingel.
Jeesus kutsub koormatuid
25 Tolsamal ajal ütles Jeesus: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja
maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike
eest ja oled selle ilmutanud väetitele!
26 Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda.
27 Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne
Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see,
kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.
28 Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud,
ja mina annan teile hingamise!
29 Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina
olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma
hingedele,
30 sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”
Kuulake siit lingilt saadet "Seitse sõna ristilt" http://www.pereraadio.ee/uus/index.php?option=com_content&view=article&id=2153%3Akannatusaeg-ja-suur-reede&catid=129%3Akalendaarium&Itemid=1
, ja otsige abi Jumalalt, paluge, et ta aitaks teil andestada kõigile, kes on teile liiga teinud ja kelle vastu teil hinges on viha ja vihkamine, isegi raev. Ka need haavad, mis on pärit nii ammu, et need enam igapäevaselt haiget ei tee, võivad mingis elusituatsioonis taas esile kerkida ja haiget teha. Leidkem endas siis taas see jõud, et ka väga vanade haavade saamise pärast palvetada ja andestada neile, kes on teile võlgu, kes on teile liiga teinud ja need haavad põhjustanud. See võib olla kohutavalt raske. minul näiteks on, see on täiesti võitlus minu sees, aga ma tean, et ilma selleta ei vabane ma iialgi oma ülitundlikkusest ja haavatavusest.
Siin on tegelik võti hingehaavade raviks (Jeesuse sõnad):
43 Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja
vihka oma vaenlast!
44 Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage
nende eest, kes teid taga kiusavad,
45 et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju
oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada
õigete ja ülekohtuste peale!
46 Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka
te saate? Eks tölneridki tee sedasama?
47 Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis
teete? Eks paganadki tee sedasama?
48 Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on
täiuslik!
Kui Jeesus suutis seda teha ristil olles, palvetada oma hukkajate eest, nende eest, kes Ta ristile naelutamast nõudsid, siis suudame seda ka meie. Palvetage, et Püha Vaim aitaks teil andestada ja ka ise enda võlad andeks saada, ka iseendale andestada KÕIK. Ilma Jumala abita me seda ei suuda. Jätkem siis kohtumõistmine Jumala hoolde, usaldagem see Tema hoolde lapseliku ja siira usuga. On ju "Meie Isa" palves rida "anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele." Kõik, kes on põhjustanud meile haavu, on meie võlglased, sest nad on teinud tegelikult pattu. Olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Meie kohus on aga jõuda andestuseni, panna oma koormad Jumala ette maha ja mitte olla seotud ja haavunud ja kanda kõike seda oma hingel.
Jeesus kutsub koormatuid
25 Tolsamal ajal ütles Jeesus: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja
maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike
eest ja oled selle ilmutanud väetitele!
26 Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda.
27 Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne
Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see,
kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.
28 Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud,
ja mina annan teile hingamise!
29 Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina
olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma
hingedele,
30 sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”
| u 18. juuni 2014, kl 13.06 |
paar konkreetset küsimust:
kas ettevõtlust saab siis teha niimoodi "lõdva käega", et igavus peale tuleb? või laabub kõik nii, et ei peagi eriti sellele mõtlema ja pühenduma. vbl peaksid midagi uuendama, tegevust laiendama?
kuidas lastel läheb? kas su suhted nendega on head? kas nad küsivad su käekäigu järele?
tundud jõukas naine olema, vbl sobiks sul heategevusse panustada.
kas ettevõtlust saab siis teha niimoodi "lõdva käega", et igavus peale tuleb? või laabub kõik nii, et ei peagi eriti sellele mõtlema ja pühenduma. vbl peaksid midagi uuendama, tegevust laiendama?
kuidas lastel läheb? kas su suhted nendega on head? kas nad küsivad su käekäigu järele?
tundud jõukas naine olema, vbl sobiks sul heategevusse panustada.
| Naine 47pluss 18. juuni 2014, kl 16.07 |
To U:
ettevõtja olen 8 aastat. Mul on töötajad aga ma teen ka ise vajalikke töid, asendan kui on vaja puhkust anda jne. See pole nn. lõdva käega tegemine vaid osad asjad on 8 aastaga lihtsalt paika loksunud ja igajumalapäev ei ole vaja tõmmelda. Kuna ala on selline, kus põhiline jooksmine on kevad ja suvi, siis sügisest alates on rahulikum. Näiteks praegu just tulin tööd tegemast, kui siia kirjutan. Paberimajandus on kuust kuusse suht sama, teen ise raamatupidamise jne. Aga ka kõige selle kõrvalt võib ennast mõttetuna tunda. VBL on asi selles, et ma unistan palju igasugustest asjadest, mida kõike tahaks aga siiski ei saa endale lubada. Kuna mul teine laps peab veel ülikooli läbi tegema, siis senikaua on vaja teda veel toetada ja seega enne paari kolme aastat päris ainult endale rahaliselt mõelda ei saa.
Lisaks veel: olen väike-ettevõtja väikeses kohas. pakume teenuseid ja see ei ole väga suurelt tasutatud ala. Kahju, et ei oska tootmisega tegeleda, oleks kindlasti rohkem finantsi kui praegu. Teenin endale elamiseks raha, lapsi olen kasvataud ja ega mul midagi erilist tänapäeva mõistes ju ei ole.
Heategevusse panustan iga kuu. Olen teinud otsekorraldused paarile organisatsioonile, kuhu laekub minu arvelt regulaarselt raha. Samuti toetan lastekodu ja koerte varjupaika, kui vähegi meeles ja võimalik. Iga aasta annan SOS lastkülale enne jõule omapoolse summa, et lastele kinke saaks osta. Panga preemiapunktid lähevad Toidupangale ja kui Toidupank on poes, siis alati panustan. Aga nagu ikkagi, ma enne juba ütlesin, see ei ole tuhanded kuskile ja kellegile, annan alati niipalju kui võimalik. Muidugi tahaks olla nagu Sõõrumaa aga selleks olen ma kas liiga arg või ettevaatlik ja liiga vaene. Ja minus pole seda ahnust, et tahaks veel ja veel. Mulle piisab praegune seis ka. Lihtsalt reisida tahaks rohkem ja maailma näha. selleks pole väga palju võimalusi olnud.
U-sul on õigus, natuke laiendangi, sest paigalseis on tagasiminek. Aga mul on ideed otsas-tuleks teha midagi teistsugust aga lihtsalt ... no juhe koos, ei mõtle välja ka. Turg on igasuguseid asju nii täis, noortel ideid varrukast võtta ja see tehnoloogilse maailma lava, kus paljud nüüd mängivad, on mulle jälle võõras. Plaanisin siin hakata maal midagi tegema aga jäin toppama, sest pole, kes mul ca 1000m2 vana karjamaad üles harib.
Eks mõõnaperioode ole kõigi, täna kui olen ennast füüsiliselt ära väsitanud , on mõtted kergemad. Aga mõni päev on tõesti nii nõme, et ei tea kohe kuhu jookseks.
ettevõtja olen 8 aastat. Mul on töötajad aga ma teen ka ise vajalikke töid, asendan kui on vaja puhkust anda jne. See pole nn. lõdva käega tegemine vaid osad asjad on 8 aastaga lihtsalt paika loksunud ja igajumalapäev ei ole vaja tõmmelda. Kuna ala on selline, kus põhiline jooksmine on kevad ja suvi, siis sügisest alates on rahulikum. Näiteks praegu just tulin tööd tegemast, kui siia kirjutan. Paberimajandus on kuust kuusse suht sama, teen ise raamatupidamise jne. Aga ka kõige selle kõrvalt võib ennast mõttetuna tunda. VBL on asi selles, et ma unistan palju igasugustest asjadest, mida kõike tahaks aga siiski ei saa endale lubada. Kuna mul teine laps peab veel ülikooli läbi tegema, siis senikaua on vaja teda veel toetada ja seega enne paari kolme aastat päris ainult endale rahaliselt mõelda ei saa.
Lisaks veel: olen väike-ettevõtja väikeses kohas. pakume teenuseid ja see ei ole väga suurelt tasutatud ala. Kahju, et ei oska tootmisega tegeleda, oleks kindlasti rohkem finantsi kui praegu. Teenin endale elamiseks raha, lapsi olen kasvataud ja ega mul midagi erilist tänapäeva mõistes ju ei ole.
Heategevusse panustan iga kuu. Olen teinud otsekorraldused paarile organisatsioonile, kuhu laekub minu arvelt regulaarselt raha. Samuti toetan lastekodu ja koerte varjupaika, kui vähegi meeles ja võimalik. Iga aasta annan SOS lastkülale enne jõule omapoolse summa, et lastele kinke saaks osta. Panga preemiapunktid lähevad Toidupangale ja kui Toidupank on poes, siis alati panustan. Aga nagu ikkagi, ma enne juba ütlesin, see ei ole tuhanded kuskile ja kellegile, annan alati niipalju kui võimalik. Muidugi tahaks olla nagu Sõõrumaa aga selleks olen ma kas liiga arg või ettevaatlik ja liiga vaene. Ja minus pole seda ahnust, et tahaks veel ja veel. Mulle piisab praegune seis ka. Lihtsalt reisida tahaks rohkem ja maailma näha. selleks pole väga palju võimalusi olnud.
U-sul on õigus, natuke laiendangi, sest paigalseis on tagasiminek. Aga mul on ideed otsas-tuleks teha midagi teistsugust aga lihtsalt ... no juhe koos, ei mõtle välja ka. Turg on igasuguseid asju nii täis, noortel ideid varrukast võtta ja see tehnoloogilse maailma lava, kus paljud nüüd mängivad, on mulle jälle võõras. Plaanisin siin hakata maal midagi tegema aga jäin toppama, sest pole, kes mul ca 1000m2 vana karjamaad üles harib.
Eks mõõnaperioode ole kõigi, täna kui olen ennast füüsiliselt ära väsitanud , on mõtted kergemad. Aga mõni päev on tõesti nii nõme, et ei tea kohe kuhu jookseks.
| naine 50 18. juuni 2014, kl 17.34 |
| N45pluss 18. juuni 2014, kl 20.51 |
Sama siin, kõik oleks nagu korras, on pere ja töö, aga miski ei paku tõeliselt rõõmu. Kõike teen, et peab tegema, erilisi hobisid ei ole. Loen, käin kinos ja teatris aga see selleks. Ise mõtlen, et eks see väike deprekas ole või keskeakriis, kus tajud, et parem osa elust on möödas. Tunnen puudust headest sõpradest ja hingesugulasest, ei mõista ka kust neid nii väga leida või otsida, kui trajektooriks on töö ja kodu. Vahel tahaks küll rääkida ja jagada oma suurt rõõmu või muret, aga siis avastan, et pole kellelegi helistada peale pereliikmete, aga neile ei taha ka kõigest rääkida. Ja nii ma tiksun edasi :)Õnneks ADsid veel ei neela, kuigi olen juba mõelnud, et peaks proovima. Ei julge perearstilt küsida.
Jah, ka minu lemmik lause on, et täielikust õnnest puudu on üks väike samm.
Jah, ka minu lemmik lause on, et täielikust õnnest puudu on üks väike samm.
| N45plussile 19. juuni 2014, kl 00.18 |
Proovige passiivselt eluviisilt - teater, kino, lugemine - st. teiste toodetu tarbimine - minna ule aktiivsele.
Otsige inimesi valjaspool pereringi, kes teevad midagi, et aidata teiste inimeste elul edeneda ning puudke liituda nende tegemistega. Inimene ei saa olla onnelik, kui ta ei tunne andmisroomu. Muidugi, need asjad peavad jaama tasakaalu - kui on ainult andmine, ega see ka ei ole hea ning uhel hetkel tekib tuhjus. Julgege anda ja julgege kusida. Vast on teie kodupaigas moni hooldekodu, lastekodu, haigla, kus hooldatavad lihtsalt inimlikku suhtlust vajavad, vast on sealkandis mingi arendustegevusega ametis olev organisatsioon .... ma ei tea, neid asju on ju nii palju. Vaadake ringi. Minu elu tundus tuhjana ja probleeme oli raske lahendada sinnamaani, kui motlesin kogu aeg endale ja oma perele. Elu loi aga olukorra, kus hakkasin vastutama kumnete inimeste kaekaigu eest, tegin seda sudamest ning ka mu enda ellu tulid lahendused. Soovin julgust avastada ja avaneda.
Otsige inimesi valjaspool pereringi, kes teevad midagi, et aidata teiste inimeste elul edeneda ning puudke liituda nende tegemistega. Inimene ei saa olla onnelik, kui ta ei tunne andmisroomu. Muidugi, need asjad peavad jaama tasakaalu - kui on ainult andmine, ega see ka ei ole hea ning uhel hetkel tekib tuhjus. Julgege anda ja julgege kusida. Vast on teie kodupaigas moni hooldekodu, lastekodu, haigla, kus hooldatavad lihtsalt inimlikku suhtlust vajavad, vast on sealkandis mingi arendustegevusega ametis olev organisatsioon .... ma ei tea, neid asju on ju nii palju. Vaadake ringi. Minu elu tundus tuhjana ja probleeme oli raske lahendada sinnamaani, kui motlesin kogu aeg endale ja oma perele. Elu loi aga olukorra, kus hakkasin vastutama kumnete inimeste kaekaigu eest, tegin seda sudamest ning ka mu enda ellu tulid lahendused. Soovin julgust avastada ja avaneda.
| ka naine 55+ 19. juuni 2014, kl 08.32 |
Mina saan sinust täielikult aru. Kui mina siia oma probleemid kirja paneksin, siis ütleksid enamus, et sulle on hea elu lihtsalt pähe hakanud. Nii ongi. Normaalne ja hea mees, kodu, aed, täiskasvanud lapsed, materiaalseid probleeme pole. Kõik oleks justkui korras aga elurõõm on mind maha jätnud. Tegelen väikest viisi oma hobidega, eriti ei viitsi, toimetan aias, samuti ei viitsi. Elu aeg armastanud lugeda, ei suuda keskenduda, uni häiritud, ärevus, rahulolematus. Tahaks kuhugile minema siit, omaette, ma ei tea mida ma siis teeksin, vedeleksin lihtsalt niisama. Ära on tüüdanud. pole nagu mingit eesmärki ja mõtet millelgi. Oma vanusest näen noorem välja. Nüüd saingi eile aru, et jama on ikka majas suur. Muudkui ostan endale hilpusid kokku. Ütlesin mehele, et ma lihtsalt ei osta endale enam ühtegi riideeset enam, ma ei usu ise ka seda juttu eriti. Õnneks ei ole mu mehel selle vastu midagi aga ma saan aru, et see on tõesti probleem juba. Mida ma nende riietega peale hakkan? Saan aru, et peaksin minema ilmselt mõne psühhoterapeudi juurde aga keemiat ei tahaks ka hakata sisse ajama endale. Täiesti kinnine ring. Ja mõttetu öelda, et tegele hobidega, käi ringi, kohtu sõpradega. Mul see kõik olemas aga ei toimi ja seks, no minu poolest võiks see küll olemata olla.
| Naine 47pluss 19. juuni 2014, kl 09.10 |
Viimastele kirjutajatele ja üleüldse:
ma mõtlen natuke. Täna on kiire päev, mul laps lõpetab gümnaasiumi ja jooksmist on veel natuke.
Üldiselt oleks päris huvitav siit mõne kirjutaja kontaktid saada ja võib olla lähemalt suhelda.
Mul tekkis paar mõtet aga vaja seedida.
Soovin jõudu kõigile, homme olen siin tagasi.
ma mõtlen natuke. Täna on kiire päev, mul laps lõpetab gümnaasiumi ja jooksmist on veel natuke.
Üldiselt oleks päris huvitav siit mõne kirjutaja kontaktid saada ja võib olla lähemalt suhelda.
Mul tekkis paar mõtet aga vaja seedida.
Soovin jõudu kõigile, homme olen siin tagasi.
| õndsad on need, kes on vaimust vaesed 19. juuni 2014, kl 09.36 |
nagu minust kirjutate. kõik sama, vahe selles, et tarvitan ad-sid, muidu ainult nutaks. nüüd tegelen hobide ja kõige muuga nagu teiegi, abikaasa on mul hea, kuid mingit mõtet mitte milleski ei näe. kõik, mis kunagi tundus vahva, ei paku enam mingit pinget. isegi suhelda oma laste ega lastelastega ei taha, nagu tahaks olla koguaeg omaette, kuid ka siis pole hea. imelik. selline tunne, et elu on möödas ja nüüd lihtsalt tiksun ja ootan surma. liiga palju mõtlen ja filosofeerin ja jõuan alati oma mõtetega sinna punkti välja, et milleks ma üht või teist asja teen, varsti on nagunii elu läbi. kui noorena olid lootused, ootused, siis nüüd on kõik see saavutatud ja rohkem nagunii ei jõua ning pole mõtetki.
samuti olen oma välimuse suhtes ülihoolas, ostan hullult riideid, mida surmani kantud ju ei saa, mõttetu raha raiskamine, aga ilmselt leian ma sellest mingit lohutust. ma isegi ei mäleta, mis riided mul olemas kõik on, sest neid on niivõrd palju. jälle avastan kapist millegi, mida polegi kunagi kandnud ja ostan ju järjest juurde. peab oma psühhiaatrile sellest rääkima.
samas, jäin praegu mõtlema, ma nagu ei tunnegi ühtegi 50+ naist, kellel elutüdimust ei ole. imelik. kas sarnane tõmbab sarnast või milles asi?
samuti olen oma välimuse suhtes ülihoolas, ostan hullult riideid, mida surmani kantud ju ei saa, mõttetu raha raiskamine, aga ilmselt leian ma sellest mingit lohutust. ma isegi ei mäleta, mis riided mul olemas kõik on, sest neid on niivõrd palju. jälle avastan kapist millegi, mida polegi kunagi kandnud ja ostan ju järjest juurde. peab oma psühhiaatrile sellest rääkima.
samas, jäin praegu mõtlema, ma nagu ei tunnegi ühtegi 50+ naist, kellel elutüdimust ei ole. imelik. kas sarnane tõmbab sarnast või milles asi?
| N48 19. juuni 2014, kl 10.19 |
| N45pluss 19. juuni 2014, kl 14.01 |
Kummaline kokkusattumus, ka mina ostan riideid rohkem kui vaja. Meeldivad õnneks kaltsukad (et pole väga kallis) ja sealt huvitavaid leide otsida. Olen ka mõelnud, et ju see mingi asendustegevus on, saad korraks endale midagi lubada, mingi positiivse elamuse pakkuda.
Minul on elukutse kus ma iga päev aitan teisi inimesi ja kuulan nende muresid e annan endast päris palju. Jah, enamus ajast mulle väga meeldib mu töö, aga kurbadel hetkedel mõtlen....ja kes mind vahel kuulab?
Tegelikult pole ju ma ka veel väga vana, võiks ikka veel täiel rinnal elu nautida. Aga õhtuks olen energiast tühi, kui pea patja puudutab, siis magan. Kui ei maga, laman voodis ja mõtlen ning dramatiseerin üle oma olukorda. Pere ei tea midagi vist, neile üritan rõõmsat nägu teha ja varjata oma sisemist tühjust.
Teie kirju on tõesti väga toetav lugeda, juba see natuke lohutab, et ma pole ainus "imelik" siin ilmas.
Minul on elukutse kus ma iga päev aitan teisi inimesi ja kuulan nende muresid e annan endast päris palju. Jah, enamus ajast mulle väga meeldib mu töö, aga kurbadel hetkedel mõtlen....ja kes mind vahel kuulab?
Tegelikult pole ju ma ka veel väga vana, võiks ikka veel täiel rinnal elu nautida. Aga õhtuks olen energiast tühi, kui pea patja puudutab, siis magan. Kui ei maga, laman voodis ja mõtlen ning dramatiseerin üle oma olukorda. Pere ei tea midagi vist, neile üritan rõõmsat nägu teha ja varjata oma sisemist tühjust.
Teie kirju on tõesti väga toetav lugeda, juba see natuke lohutab, et ma pole ainus "imelik" siin ilmas.
| Naine 47pluss 20. juuni 2014, kl 22.19 |
To N48:
Teemaalgataja olen siin teemas nüüd küll mina. Kes iganes siin vahepeal oma ("Teemaalgataja nime all) kontakti pani, pole õige.
MInu meiliaadress on merikevei@hot.ee ja sinna võib kirjutada.
Oleks hea jah asjaarutada, mitu pead ikka mitu pead.
Jään kirja ootama.
Märksõnaks võiks panna "DELFI"
Teemaalgataja olen siin teemas nüüd küll mina. Kes iganes siin vahepeal oma ("Teemaalgataja nime all) kontakti pani, pole õige.
MInu meiliaadress on merikevei@hot.ee ja sinna võib kirjutada.
Oleks hea jah asjaarutada, mitu pead ikka mitu pead.
Jään kirja ootama.
Märksõnaks võiks panna "DELFI"
| u 21. juuni 2014, kl 10.34 |
riietest
minul jälle tekkis hasart, et sel suvel ei osta (peaaegu) mitte midagi. tegelikult soetasin küll kallid päikseprillid (sest odavad logud ei pea vastu), aga selle ettekäändega iseendale, et riideid/jalanõusid ju ei osta.
teemaalgatajale ütleks, et paradoksaalsel kombel on tema probleem liigne(?) võimekus: ettevõte toimib, laps jõuab ilusti edasi, tervis kontrolli all...muretu elu?
aga AD-d teevad tuhmiks, see on minu kogemus. ei võta.
minul jälle tekkis hasart, et sel suvel ei osta (peaaegu) mitte midagi. tegelikult soetasin küll kallid päikseprillid (sest odavad logud ei pea vastu), aga selle ettekäändega iseendale, et riideid/jalanõusid ju ei osta.
teemaalgatajale ütleks, et paradoksaalsel kombel on tema probleem liigne(?) võimekus: ettevõte toimib, laps jõuab ilusti edasi, tervis kontrolli all...muretu elu?
aga AD-d teevad tuhmiks, see on minu kogemus. ei võta.
| Naine 47pluss 21. juuni 2014, kl 10.46 |
Veel teemast:
To U ja teised ostlejad:
Vot seda probleemi pole, et hirmsasti ostaks.Tegelikult ma vihkan poes käimist, lähen riideid ja pesu ostma ainult hädavajadusel ehk siis haruharva, kuna kui käin, siis ostan korraga suurema portsu. Näiteks pesu ostan just niimoodi, 3-4 rinnahoidjat ja 7-8paari püksikuid korraga, et ei peaks niipea jälle minema. Korralikud asjad, ma ei tea,kas viimane mood just on oluline, kuna mul meest pole ja kellegi ees eputada ei ole, siis ei pea ju hirmmoodsaid asju omama.Üleriiete kohta võin ütelda, et olen pükste-inimene, ja sellepärast ma põhiliselt ostan igasuguseid džempreid ja pluuse, nendega annab kombineerida, eks pükse ole ka ikka mõni paar aga põhiliselt teksad ja sinna juurde siis erinevaid pluuse, särke, kampsuneid jne. Aga sama põhimõte, et korra lähen, ostan mitu asja ja siis jälle hooletu. Armastan kingi hirmsasti, no küll mulle need meeldivad aga kahjuks on mul kunagise spordi tegemise tagajärjel suure varba liigesed vigastatud, siis ei saa kanda väga kõrgeid-millest on kahju, sest jube ilusaid on ikka müügil- aga põhiliselt kannan madalat. Seega riidevärk ei ole mulle eriliseks lohutuseks muremõtete puhul.
tegelikult mulle meeldib, et see teema siin ikka arvamusi ja mõtted kogub, endamisi just mõtlesin, et äkki peaks tegema Facebooki miski kogukonna just sellistele inimestele, naistele, meetele, kes me siin just sellist teemat arutleme. Sest siin saab muidugi ka arutada aga vbl peaks koonduma kuskile gruppi? Mida arvate? Ma võin grupi valmis teha aga pakkuge pealkirja? Selle järgi siis leiaks igaüks üles, kes tahab.
To U ja teised ostlejad:
Vot seda probleemi pole, et hirmsasti ostaks.Tegelikult ma vihkan poes käimist, lähen riideid ja pesu ostma ainult hädavajadusel ehk siis haruharva, kuna kui käin, siis ostan korraga suurema portsu. Näiteks pesu ostan just niimoodi, 3-4 rinnahoidjat ja 7-8paari püksikuid korraga, et ei peaks niipea jälle minema. Korralikud asjad, ma ei tea,kas viimane mood just on oluline, kuna mul meest pole ja kellegi ees eputada ei ole, siis ei pea ju hirmmoodsaid asju omama.Üleriiete kohta võin ütelda, et olen pükste-inimene, ja sellepärast ma põhiliselt ostan igasuguseid džempreid ja pluuse, nendega annab kombineerida, eks pükse ole ka ikka mõni paar aga põhiliselt teksad ja sinna juurde siis erinevaid pluuse, särke, kampsuneid jne. Aga sama põhimõte, et korra lähen, ostan mitu asja ja siis jälle hooletu. Armastan kingi hirmsasti, no küll mulle need meeldivad aga kahjuks on mul kunagise spordi tegemise tagajärjel suure varba liigesed vigastatud, siis ei saa kanda väga kõrgeid-millest on kahju, sest jube ilusaid on ikka müügil- aga põhiliselt kannan madalat. Seega riidevärk ei ole mulle eriliseks lohutuseks muremõtete puhul.
tegelikult mulle meeldib, et see teema siin ikka arvamusi ja mõtted kogub, endamisi just mõtlesin, et äkki peaks tegema Facebooki miski kogukonna just sellistele inimestele, naistele, meetele, kes me siin just sellist teemat arutleme. Sest siin saab muidugi ka arutada aga vbl peaks koonduma kuskile gruppi? Mida arvate? Ma võin grupi valmis teha aga pakkuge pealkirja? Selle järgi siis leiaks igaüks üles, kes tahab.
| .,, 21. juuni 2014, kl 10.52 |
Ei usu, et teemaalgataja probleem on liiga heas elus. Ta lihtsalt ei räägi kõike välja. Eluski ei hakka inimene ADsid pikaajaliselt võtma lihtsalt muuseas. Probleem on sügav ja tõsine, mis siis, et majanduslikult on inimene kindlustatud. Ei maksa nii pealiskaudselt asjasse suhtuda. Inimene lihtsalt räägib neist asjadest, mis on enam-vähem OK ja jätab endast ja oma elust sellise mulje. Aga see on mask. Tegelikult käib psühhiaatrimanu ja neelab tablette. Maailm on selliseid inimesi täis. Üks laul on selliste sõnadega:
Ei keegi näe mu pisaraid siin,
ei keegi tea mu muret...
Ei keegi näe mu pisaraid siin,
ei keegi tea mu muret...
Lisa postitus