Mul olid kunagi pompoonid tagumiku peal, kaks neist rändavad- ei püsinud üldsegi paigal. Väga raske oli just nendega meditsiinilist võitlust pidada. Kuulsin siis ustavatest allikatest, mis olid veel dubleeritud, kuulsa Himaalaja kodujuustu ja selle imepäraste võimete kohta ja läksin justkui palverännakule, fännklubi kirjad seljakotis, Himaalajasse.
Mäestiku jalamil sain ühelt kohalikult juhatust meierei kohta ja üks sherpa tahtis väga seljakoti tassimisega paar krooni teenida. Kuna mul kahekroonist ei olnud, laenas ta mulle oma jaki, selle kohutavalt pirtsaka ja haisva kandjalooma. Paarisaja meetri pärast keeldus jakk kategooriliselt porgandit saamata edasi minemast, sest hirmus hais hakkas hinge matma. Andsin talle siis kohalikult turult ostetud porgandi ja kinnitasin isegi keha, kuigi ajas metsik hais mind veel metsikumalt öökima. Sherpa tolgendas niisama kaasas.
Veel paarsada meetrit kannatusi ja olimegi kohal.
Andsin meierile fännklubi kirjad üle ja vastutasuks sain ämbrikese kodujuustu,seda õiget.
Tagasi külas määris sherpa natuke juustu mul tagumikule. Need kaks rändpompooni olid kadunud. Pika otsimise peale leidis ta ühe mul nina pealt ja teise lõua otsast- vaat kuhu kavalad ennast peitnud. Pärast ravi naasin taas kodumaale. Osa kodujuustust olin näljaga ära söönud, aga loitsukeldrisse jagus seda piisavalt, sest see juust on ühtlasi taaskasutatav. Paraku retsepti saada ei õnnestunud, sest meir teeskles kurti ja kirjaoskamatut ja sherpa oli äkitsi nagu eesti keele ära unustanud ja mängis arusaamatut. Aga ma usun, etsellest kahest kilost jätkub hädalistele pikaks ajaks, kui pärast kasutamist kõik korralikult tagasi tuuakse. Häid jõule ja muidu head.