Tervisemure
Bronhoskoopia
Kurblik 02. oktoober 2007, kl 17.57 |
n39 02. oktoober 2007, kl 18.11 |
hipi 02. oktoober 2007, kl 18.29 |
õnnetu 02. oktoober 2007, kl 19.23 |
Aitäh vastajatele. Mul on palju aastaid kestnud tugev kõrvetus- kipitus kurgus- kõris. Magu on uuritud, olen astmaravimeid kaua aega hinganud, allergiatablette aasta aega neelanud- miski pole aidanud ja tegelik põhjus ongi veel teadmata, mis selle kipituse põhjustab. Kurguarst vaatas kõripeegliga, ütles, et on tugev põletik ja turse. Kurguspreid ei tee ka midagi paremaks. Keegi ei oska aidata, aga mina kannatan ja juba pikki aastaid.
Kurblik- õnnetu 02. oktoober 2007, kl 19.26 |
trips 02. oktoober 2007, kl 19.58 |
Käisin brohoskoopiat kuu aega tagasi tegemas. Valus ei olnud, lihtsalt vastik. Tegelikult võtab kogu see lugu vaid paar minutit aega. Enne seda hingad sisse tuimestavat auru. Elus on palju hullemaid asju, usu mind, küll Sa üle elad!!! Ahjaa, mingit hingamisraskust ei olnud, hingata saad kogu aeg.
n39 02. oktoober 2007, kl 20.52 |
minu jaoks oli ebameeldiv see ,et oli tunne nagu ei saaks hingata. Mul oli muidugi ka pidev ärritav köha , mis tegi selle tunde ilmselt ebameeldivamaks. Esimese korra panekul tömbasingi peaaegu välja, önneks olid toredad arstid ja keegi sellest probleemi ei teinud.
Ja siis lasti mul mingit vedelikku kopsudesse ja siis taas välja. Ilmselt siis mingite analüüside jaoks.
Nagu trips ütles , on elus palju hullemaidki asju aga nojah, eks igaüks ka tunne erinevalt. Minu jaosks on see minu 39 aasta jooksul küll vastikuim protseduur olnud.
anu 02. oktoober 2007, kl 21.25 |
aga 03. oktoober 2007, kl 09.06 |
* 03. oktoober 2007, kl 10.29 |
minul lõi hingamise plaksti kinni. tahad sisse hingata ja nagu kork oleks ees, lihtsalt õhku ei tule. ma mõtlesin küll, et kui ta seal kaua sorgib, siis ma saan ajukahjustuse või lämbun hoopis ära.
pärast arsti käest küsisin, ütles, et mõnel jah on nii, teine samal ajal püüab veel rääkidagi.
pärast arsti käest küsisin, ütles, et mõnel jah on nii, teine samal ajal püüab veel rääkidagi.
Mari 03. oktoober 2007, kl 15.13 |
Mulle on bronhoskoopiat tehtud miskit 4-5 korda 20 aasta jooksul, sest mul on krooniline, atroofiline bronhiit, mis ei allu ravile. Tead, hirm on suurem kui asi väärt. Esimesel korral pabistasin hullult, aga midagi hullu ei juhtunud. Asi käib kiiresti ja valutult, lihtsalt pisut ebamugav. Kurk tuimestatakse ära ja sondi neelu liikumisel lastakse koheselt kõrri tuimestit. Seejärel ei tunne sa praktiliselt mitte midagi. Püüa säilitada rahu. Esimesel korral lõi mul ka hetkeks hinge kinni, aga õde ütles kõrval väga rahulikult, et hinga, hinga ja ma hingasingi jälle. Järgmistel kordadel juba teadsin, mis toimub ja ei pabistanud ning kõik käis väga kergelt - suts ja valmis. Olen iga kell nõus jälle minema kui vaja. Minu meelest on hamba puurimine palju vastikum protseduur kui see.
tiu 01. jaanuar 2016, kl 20.41 |
Kasutan küsimuse esitamiseks siinset vana teemat. Kus teile tehti bronhoskoopia? Kui on valida, siis kus kus laseksite teha? Mul on võimalik see teha ITKs või PERHis. ITKs tehakse protseduur, bronhilõõgastiga, lokaalse kõrituimastuse ja Diazepami rahustiga. PERHis on bronhilõõgasti, Diazepam, lokaalne kõritumestus ja Dormicum (seda kasutatakse operatsioonidel ka narkoosi sissejuhatamiseks).
Ma olen aru saanud, et Diazepam on vähem uimastavam, patsient on liikumisvõmeline. Dormicum kustutab algselt magama ja protseduuri ajal patsient ärkab, aga on oimetu (kuuleb, tunneb, liigutada ei saa).
Ei oska valida, kumb valik oleks säästvam (talutavam).
Ootan palun kogemusi ja soovitusi.
Ma olen aru saanud, et Diazepam on vähem uimastavam, patsient on liikumisvõmeline. Dormicum kustutab algselt magama ja protseduuri ajal patsient ärkab, aga on oimetu (kuuleb, tunneb, liigutada ei saa).
Ei oska valida, kumb valik oleks säästvam (talutavam).
Ootan palun kogemusi ja soovitusi.
N49 04. jaanuar 2016, kl 15.55 |
N45 04. jaanuar 2016, kl 22.09 |
Kogenu 05. jaanuar 2016, kl 16.09 |
Mulle on tehtud miskit 6-7 korda. Oli aastaid tagasi krooniline bronhiit, mis ravile ei tahtnud alluda. Esimesel korral pabistasin muidugi hullusti, aga protseduur polegi nii hirmus. Järgmised korrad oli juba tühiasi. Ma pole endale mingit rahustit teha lasknud. Hinga rahulikult ja kuula, mida arst ütleb. See protseduur käib ruttu ja kuna kurk tuimestatakse ära, siis ei tunne sa midagi.
viimasele 05. jaanuar 2016, kl 20.09 |
Järelikult oled õnnelik inimene , mina hõljusin terve päev maa ja taeva vahel - palavik 39 , süda paha , vappekülm , peavalu . Järgmise päeva võtsin ka töölt vabaks, toibusin kõigest sellest . Aga ma tean ka inimesi , kes ei tundnud midagi sellist , nagu mina . Nii et inimeste tundlikkus on erinev .
tiu 07. jaanuar 2016, kl 18.38 |
Kus olete lasknud bronhoskoopia teha? Kas on kedagi arstidest soovitada? Ma valin ka hetkel, kas lasta end Dormicumiga "soodaks" uimastada või siis saab asja kergema rahustiga tehtud.
Ma üldiselt ei karda seda protseduuri, aga mul on mõned korrad tilgake jooki hingetorusse läinud (valel ajal hinganud) ja no siis lõi hinge kohe kinni ja oli tunne, et lämbun. Sundisin end rahulikuks, aga see oli kohutav ikkagi. Kardan seda sisestamise hetke, et tekib hingamiskramp ja lämbumistunne. Arvan, et kui see juba otsaga kopsus on, siis on rahulikum. Ma olen lapsena tavalist sondi neelanud, see oli küll kukimuki, sest ei läinud kopsu vaid makku, aga see kurku toppimine oli võimatu. Lõpuks panin otsa kurku ja neelasin selle ise sisse. Suures agaruses veel liiga palju, 2/3 sikutati välja tagasi. Kopsu kallal ei ole keegi mul varem käinud.
Plaanin selle protseduuri lähiajal lasta ära teha.
Ma üldiselt ei karda seda protseduuri, aga mul on mõned korrad tilgake jooki hingetorusse läinud (valel ajal hinganud) ja no siis lõi hinge kohe kinni ja oli tunne, et lämbun. Sundisin end rahulikuks, aga see oli kohutav ikkagi. Kardan seda sisestamise hetke, et tekib hingamiskramp ja lämbumistunne. Arvan, et kui see juba otsaga kopsus on, siis on rahulikum. Ma olen lapsena tavalist sondi neelanud, see oli küll kukimuki, sest ei läinud kopsu vaid makku, aga see kurku toppimine oli võimatu. Lõpuks panin otsa kurku ja neelasin selle ise sisse. Suures agaruses veel liiga palju, 2/3 sikutati välja tagasi. Kopsu kallal ei ole keegi mul varem käinud.
Plaanin selle protseduuri lähiajal lasta ära teha.
tiu 07. jaanuar 2016, kl 18.44 |
lugemist 07. jaanuar 2016, kl 19.16 |
http://www.kutman.ee/minu-elu-esimesed-voodipaevad-vol-2
Kätte jõudis kolmapäeva hommik – bronhoskoopia uuring. (Bronhoskoopia tähendab seda, et suu kaudu viiakse kopsu bronhidesse väikese sõrme jämedune toru, mille sees on võimas lamp, kaamera ja erinevad instrumendid. Selle uuringu tarbeks tuimastatakse mu kõri (hingan ca 15 minutit mingit auru omale sisse), seejärel tuimastatakse veel mingi pihustiga kõri ja kanüüli kaudu süstitakse veeni lihaslõdvestit. Juttude järgi pidi kõige EBAMEELDIVAM olema hetk, kui toru läheb häälepaeltest läbi – muusosas pidi olema täiesti valutu ja mitte midagi tunda ei ole.) Enne uuringut pidi olema 12 tundi söömata ja 6-8 tundi joomata. Minu viimane söök ja jook oli eile õhtul kella 20 paiku (kell 21 läks silm juba looja:)). Söögitädid seega mulle süüa ei andnud. Ka rohud jäid võtmata. Muud hullu polnudki, kui see, et suu kuivas jubedalt – rohud kuivatavad seda, aga juua ei saanud. Protseduur pidi algselt olema kell 10:45. MIskipärast lükkus see aga veidi edasi, nii, et mind kutsuti 11:15 bronhoskoopia palatisse ning hakati aurutama. 11:30 lebasin juba laual, hapnik ninas, mingi kibedamaitseline ollus kurku piserdatud, lihaslõdvesti veenis ja uuringuks valmis.
Suhu pandi ümar plastist rõngas, mida pidin hammastega kinni hoidma. Ja siis viidi toru suhu… Ütleme nii, et ma olin küll terve aja teadvusel, ja isegi nägin ekraanilt oma bronhe, aga rohkemat ei mäleta. Häälepaeltest läbi minnes, oli tõesti EBAMUGAV sest lämbumistunne tuli. Ülejäänu oli aga veelgi hullem. Hingetorusse pritsiti mingit vedelikku (tuimastit ning veel mingit vedelikku, et proove võtta). See tahtis kõik okserefleksiga üles tulla (seepärast peab olema söömata ja joomata, et tegelikkuses midagi ei tuleks). Midagi nad seal tegid, mina öökisin ja väänlesin (nagu upuks). Siis võeti toru välja ja arst ütles, et pane veel veeni juurde. Ja uuesti toru sisse – seekord veidi jäigem (ultraheliga toruke), see oli veelgi jubedam. Kui nad mulle enam midagi kopsu ei pritsinud, ja toru paigale jäi, siis nägin isegi ühest silmanurgast ekraani kuidas nad bronhist proovitükikese kaasa rebisid… Ja läbi ta oligi. Ma usun, et see asi kestis kokku vast 10-15 minutit. Päris täpselt ei mäleta. Igaljuhul kella vaatasin järgmine kord oma voodist ja see oli 12. Kuna ma olin täis nagu tinavile, siis talutati mind bronhoskoopia kabinetist ratastooliga oma palatisse.
Järgnes tohutu kõhimine – kogu see vedelik, mis mulle sisse pumbati peab ju nüüd välja tulema (kui ma õigesti mäletan, siis oli seda paarsada milliliitrit). Peale köhimise on ka neelamine valulik. Ka palavik tõusis 38 peale. Kõik nii nagu peab.
Kätte jõudis kolmapäeva hommik – bronhoskoopia uuring. (Bronhoskoopia tähendab seda, et suu kaudu viiakse kopsu bronhidesse väikese sõrme jämedune toru, mille sees on võimas lamp, kaamera ja erinevad instrumendid. Selle uuringu tarbeks tuimastatakse mu kõri (hingan ca 15 minutit mingit auru omale sisse), seejärel tuimastatakse veel mingi pihustiga kõri ja kanüüli kaudu süstitakse veeni lihaslõdvestit. Juttude järgi pidi kõige EBAMEELDIVAM olema hetk, kui toru läheb häälepaeltest läbi – muusosas pidi olema täiesti valutu ja mitte midagi tunda ei ole.) Enne uuringut pidi olema 12 tundi söömata ja 6-8 tundi joomata. Minu viimane söök ja jook oli eile õhtul kella 20 paiku (kell 21 läks silm juba looja:)). Söögitädid seega mulle süüa ei andnud. Ka rohud jäid võtmata. Muud hullu polnudki, kui see, et suu kuivas jubedalt – rohud kuivatavad seda, aga juua ei saanud. Protseduur pidi algselt olema kell 10:45. MIskipärast lükkus see aga veidi edasi, nii, et mind kutsuti 11:15 bronhoskoopia palatisse ning hakati aurutama. 11:30 lebasin juba laual, hapnik ninas, mingi kibedamaitseline ollus kurku piserdatud, lihaslõdvesti veenis ja uuringuks valmis.
Suhu pandi ümar plastist rõngas, mida pidin hammastega kinni hoidma. Ja siis viidi toru suhu… Ütleme nii, et ma olin küll terve aja teadvusel, ja isegi nägin ekraanilt oma bronhe, aga rohkemat ei mäleta. Häälepaeltest läbi minnes, oli tõesti EBAMUGAV sest lämbumistunne tuli. Ülejäänu oli aga veelgi hullem. Hingetorusse pritsiti mingit vedelikku (tuimastit ning veel mingit vedelikku, et proove võtta). See tahtis kõik okserefleksiga üles tulla (seepärast peab olema söömata ja joomata, et tegelikkuses midagi ei tuleks). Midagi nad seal tegid, mina öökisin ja väänlesin (nagu upuks). Siis võeti toru välja ja arst ütles, et pane veel veeni juurde. Ja uuesti toru sisse – seekord veidi jäigem (ultraheliga toruke), see oli veelgi jubedam. Kui nad mulle enam midagi kopsu ei pritsinud, ja toru paigale jäi, siis nägin isegi ühest silmanurgast ekraani kuidas nad bronhist proovitükikese kaasa rebisid… Ja läbi ta oligi. Ma usun, et see asi kestis kokku vast 10-15 minutit. Päris täpselt ei mäleta. Igaljuhul kella vaatasin järgmine kord oma voodist ja see oli 12. Kuna ma olin täis nagu tinavile, siis talutati mind bronhoskoopia kabinetist ratastooliga oma palatisse.
Järgnes tohutu kõhimine – kogu see vedelik, mis mulle sisse pumbati peab ju nüüd välja tulema (kui ma õigesti mäletan, siis oli seda paarsada milliliitrit). Peale köhimise on ka neelamine valulik. Ka palavik tõusis 38 peale. Kõik nii nagu peab.
Leelo 08. jaanuar 2016, kl 11.23 |
... 08. jaanuar 2016, kl 11.48 |
tiu 08. jaanuar 2016, kl 14.20 |
Nangijaala 29. aprill 2021, kl 11.28 |
Mina valmistusin hullemaks aga tegelikult ei juhtunud midagi. Ma olin täiesti paanikas enne seda. Aga kohapeal anti tuimestavat pihustit kurku, panti "vuntsidega" ninna lisahapnik, kanüüli süstiti midagi... Ja siis ärkasin juba teises toas ja kurk on veidi kähe. Nagu oleks narkoosis olnud. Täiesti asjatu paanitsemine. Aga gastroskoopia oli palku hullem/ebameeldivam. (perh)
Lisa postitus