http://www.kutman.ee/minu-elu-esimesed-voodipaevad-vol-2
Kätte jõudis kolmapäeva hommik – bronhoskoopia uuring. (Bronhoskoopia tähendab seda, et suu kaudu viiakse kopsu bronhidesse väikese sõrme jämedune toru, mille sees on võimas lamp, kaamera ja erinevad instrumendid. Selle uuringu tarbeks tuimastatakse mu kõri (hingan ca 15 minutit mingit auru omale sisse), seejärel tuimastatakse veel mingi pihustiga kõri ja kanüüli kaudu süstitakse veeni lihaslõdvestit. Juttude järgi pidi kõige EBAMEELDIVAM olema hetk, kui toru läheb häälepaeltest läbi – muusosas pidi olema täiesti valutu ja mitte midagi tunda ei ole.) Enne uuringut pidi olema 12 tundi söömata ja 6-8 tundi joomata. Minu viimane söök ja jook oli eile õhtul kella 20 paiku (kell 21 läks silm juba looja:)). Söögitädid seega mulle süüa ei andnud. Ka rohud jäid võtmata. Muud hullu polnudki, kui see, et suu kuivas jubedalt – rohud kuivatavad seda, aga juua ei saanud. Protseduur pidi algselt olema kell 10:45. MIskipärast lükkus see aga veidi edasi, nii, et mind kutsuti 11:15 bronhoskoopia palatisse ning hakati aurutama. 11:30 lebasin juba laual, hapnik ninas, mingi kibedamaitseline ollus kurku piserdatud, lihaslõdvesti veenis ja uuringuks valmis.
Suhu pandi ümar plastist rõngas, mida pidin hammastega kinni hoidma. Ja siis viidi toru suhu… Ütleme nii, et ma olin küll terve aja teadvusel, ja isegi nägin ekraanilt oma bronhe, aga rohkemat ei mäleta. Häälepaeltest läbi minnes, oli tõesti EBAMUGAV sest lämbumistunne tuli. Ülejäänu oli aga veelgi hullem. Hingetorusse pritsiti mingit vedelikku (tuimastit ning veel mingit vedelikku, et proove võtta). See tahtis kõik okserefleksiga üles tulla (seepärast peab olema söömata ja joomata, et tegelikkuses midagi ei tuleks). Midagi nad seal tegid, mina öökisin ja väänlesin (nagu upuks). Siis võeti toru välja ja arst ütles, et pane veel veeni juurde. Ja uuesti toru sisse – seekord veidi jäigem (ultraheliga toruke), see oli veelgi jubedam. Kui nad mulle enam midagi kopsu ei pritsinud, ja toru paigale jäi, siis nägin isegi ühest silmanurgast ekraani kuidas nad bronhist proovitükikese kaasa rebisid… Ja läbi ta oligi. Ma usun, et see asi kestis kokku vast 10-15 minutit. Päris täpselt ei mäleta. Igaljuhul kella vaatasin järgmine kord oma voodist ja see oli 12. Kuna ma olin täis nagu tinavile, siis talutati mind bronhoskoopia kabinetist ratastooliga oma palatisse.
Järgnes tohutu kõhimine – kogu see vedelik, mis mulle sisse pumbati peab ju nüüd välja tulema (kui ma õigesti mäletan, siis oli seda paarsada milliliitrit). Peale köhimise on ka neelamine valulik. Ka palavik tõusis 38 peale. Kõik nii nagu peab.