Su mees on vägivaldne emotsionaalselt, füüsiliselt, vaimselt ning see vägivald mõjub teie lapsele väga halvasti. Kui oleksid üksi, võiksid veel endale ehk öelda, et vahet pole, kannatan ära, aga sul on ka laps. Laps näeb, kuidas tema isa tema emaga käitub ja hakkab arvama, et see ongi normaalne. Hiljem tuleb temast ka vägivallatseja või siis on tal püsivad psühholoogilised probleemid.
See, mis su mees sinuga teeb, on kõige ehtsam ja tüüpilisem lähisuhtevägivald. Kõikides oma tegudes süüdistab ta sind. Mitte ükski inimene ei kutsu kelleski teises halba esile, see halb on tema enda sees. Nii mugav on lihtsalt sinu eneseväärikust alla suruda ja sind maha tampida, öeldes, et sina oled kõiges süüdi. Sa juba ju usudki seda!
Peale igat tüli lubab ta muutuda. Kõsi endalt - kui ta on kõik need aastad vabandanud ja lubanud muutuda, aga seda pole siiani juhtunud, siis miks peaks ta nüüd järsku tõesti muutuma? Kui ta oleks tahtnud muutuda, siis on ta juba saanud 100 uut võimalust end parandada. Vägivaldne inimene ei muutu, sest ta ei soovigi seda. Niimoodi käitudes saab ta ju kõik, mis vaja - sina oled madalam kui muru, teed kõik tööd ära, hoolitsed lapse eest, oled alati vaikne ja püüad tema meele järele olla, et mitte teda pahandada. Supermugav elu! Seda muutumise juttu on hea rääkida selleks, et sa ära ei läheks ja lihtsalt olukorraga lepiks. Seda, et kui sa ära lähed, siis oled ka sina süüdi, sest ei andnud talle teist võimalust, on nii tore rääkida, et sinus tekiks süütunne. Kui sa otsustad lahkuda, siis põhjus on temas, mitte sinus!
Küsi endalt, milline normaalne mees ähvardab oma lapse ema ja abikaasa ära tappa, sõimab teda rõvedate sõnadega, alandab teiste juuresolekul, kasutab tema kallal füüsilist vägivalda (ka tõukamine ja käte kinnihoidmine on füüsiline vägivald, mitte ainult löömine), kahtlustab alusetult, sunnib seksile, ja kõige tipuks ütleb veel, et naine on kõiges selles ise süüdi? See ei ole normaalne!
Ja kõige ebanormaalsem selle juures on 2-aastase lapse peksmine selle eest, et ta öösel nutta julges ja issikest segada. Kujutad sa ise ette, kuidas see lapsele mõjub, kui isa ei saa üldse usaldada, isa kunagi ei tegele temaga ja ta näeb pidevalt, kuidas isa ema peale karjub ja teda ähvardab, sõimab ja tõukab?
Olen ise sellist elu elanud (lapsi mul õnneks polnud). Võin sulle öelda kaljukindlalt - selline inimene EI MUUTU. Sa võid ennast kasvõi kringliks keerata, üritades nii alandlik ja tubli olla, kui võimalik, aga tema EI MUUTU.
Soovitan soojalt lugeda raamatut "Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed," autor Lundy Bancroft (muide meesterahvas). Ja võta ühnedust lähima naiste varjupaigaga/tugikeskusega.