Mul on imelik probleem, mis saab kindlasti hukkamõistulaviini osaliseks, kuid ehk tuleb mõni inimlik ja mõistlik kommentaar ka. Lühidalt: olen 4. kuud rase ning kohtusin lõpuks mehega, kes tundub sümpaatne ning see tunne näib vastastikune.

Ma pole lõdva püksikummiga ringitõmbaja, elus on vaid 2 partnerit olnud. Vanust on aga juba 38 ning kuna tõesti-tõesti olen lapsest, õigem oleks öelda, et lastest, kogu elu unistanud, siis tuligi valida spermadoonori variant. Olgem ausad, passi vaadates tuleb nentida, et kaua viivitada poleks saanud.

Võib tekkida küsimus, et miks mul siis meest pole? Vastates sellele küsimusele pean ka iseendasse vaatama. Ma ei süüdistagi maailma, et häid mehi üldse pole. Kindlasti on, aga ju pole nad minu ellu lihtsalt juhtunud. Või pole ma ise piisavalt hea olnud.

Kooli ajal kannatasin kiusamise all ning see tampis enesehinnangu madalamaks kui muru. Ülikooli ajal oli juba nii rusutud ja trööbatud, et ise suhelda ei soovinud, vaid kapseldusin enda kitsasse maailma, mis koosnes peaasjalikult õppimisest ning tööst. Välimus kusjuures mul kõige hullem pole: modelliks ei saaks, aga kehakaal, enese eest hoolitsemine, isiklik hügeen ja muu on täitsa normaalsed. Olen kaitsnud doktoritöö ning juba ammu leppisin sellega, et ilmselt kedagi püsivat ei leia.

Tegelikult oli kolmekümnendate alguses 2 lühiajalist suhtehakatist. Need olid meeleheitesammud valede inimestega, kellega kaine mõistusega võttes polnuks nii või naa mingit lootust olnud. Juba seksuaalne kogenematus rikkus kõik ära ning jõudsin järeldusele, et enda vaimse tervise ning hingelise tasakaalu säilitamiseks on lihtsam kõigest sellest loobuda.

Niisiis jõudsingi pärast paariaastast kaalumist ja vaagimist spermadoonori variandi juurde. Olin ise siiralt õnnelik, kui rasestusin. Kõik vahendid ja võimalused lapse kasvatamiseks on olemas, lisaks oleks lapsele vanaema, kes väga lapselast soovib – otsus oli igati läbi mõeldud.

Kuu aega tagasi kohtusin mehega, kes tõesti südame põksuma pani. Üritasin tundeid endale omaselt alguses jõuga alla suruda, kuid kuna pidime ühte tööd tegema ja lähemalt suhtlema, siis sai ka tema aru, et ta mulle meeldib. Nüüd ongi ta aktiivselt suhelda püüdnud, vihjeid teinud ning tunnen, et tahaks talle tõesti vastata.

Kas ja kuidas oleks see võimalik? Millal rasedusest talle rääkida? Või pole mõtet üritadagi? Ma ise olen nendes küsimustes konservatiivse kasvatusega ning varem poleks niisugust olukord ette kujutanud. Ei teagi, mida teha. Tunnen ennast nii katkiselt ning tekkinud on isegi väike kahetsus: ehk võinuks veel rasedusega hetke oodata? Kas kellelgi on ligilähedasel sarnane situatsioon olnud? Mismoodi käitusite, kuidas läks?

üks film oli selline ju. räägid sellest v?

No sellises olukorras tasub pigem minu meelest kohe kõik ausalt ära rääkida, siis on kaardid lahti ja eks siis näis, mis saab. Mida kauem venitad, seda raskemaks see rääkimine läheb ja kui sa juba 4 kuu rase oled, siis ega seda enam väga kaua peita ei saa kah.

kuna nüüd enam pole midagi teha, siis pead ausalt ära rääkima. tõenäosus, et mees on nõus 5 kuu pärast isaks hakkama võõrale lapsele, on muidugi väga väike.

Võtame nüüd rahulikult: 38 aastat oled elanud teadmisega, et sul ei saa iialgi meest olema. Nüüd ostsid kuskilt lapse endale - sest teadsid, et meest nagunii ei leia - ja milleks sul NÜÜD siis äkki meest vaja on?????? Aga no okei, eks siis püüa mehele selgeks teha, kust lapse said. Ilmselt on mingi arve ka selle teenuse kohta, pane see mehele nina alla, ja vaata, mis ta ütleb.

vaba ja vallaine naine spermadoonorit siiski kasutada eestis ei saa.Küll on see mõeldav olnud abielupaaridele.

Saaks aru lihtsalt rasedusest ja vigases eesti keeles kirjutatud küsimusest.

Üks ülikooliharidusega doktoritöö kaitsnud naine ei tule ometigi delfi naisteka foorumist mingit nõu küsima!

Ka see, et koos tööd tegite, meeldisite teineteisele ... ja nüüd äkki kohting, mis pea segi lööb?

Iga loogiliselt mõtlev inimene saab ju aru, et see on kirjanduslik katsetus - selle aja jooksul oleksite teineteisega harjunud, omavahel juba kõik asjad ära rääkinud ja koos istunud varemgi.

Lõpuks see doonori jutt. See on ikka välja uuritud seadusandlusest -
Eestis on tõesti ka üksikul naisel võimalik teha IUI ehk inseminatsioon. Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduses on kirjas:
§ 22. Vallalise naise kunstlik viljastamine doonori seemnerakkudega
[RT I 2003, 18, 102 – jõust. 07.03.2003]
(1) Vallalisel naisel on õigus kunstlikuks viljastamiseks doonori seemnerakkudega.

Kes soovib, see andku nõu muidugi.
Inimene ilmselt kirjutab mingit romaani ja vajab inspiratsiooni :-))))))))))))))))

Äkki leiad mõne otu,kellele valetada kui laps käes(ütled et nüüd kantaksegi lapsi viis kuud mitte üheksa nagu vanasti), :))paned teda lapsele elatist maksma ja ennast ülal pidama.

Doonori jaoks pead sa küll ilmatuma rikas olema,mida ma aga ei usu.

Mõne aja pärast ilmub naisteka esilehel artikkel selle kirjatüki põhjal. See selline teema, mis kutsub paljusid kommenteerima ja nii ongi ainet artikliks piisavalt.

Ma ei mõelnud olukorda välja, miks peakski!? Jah, mul on küll doktorikraad, kuid suhete alal olen piltlikult öeldes lõpetamata põhiharidusega eluheidik. Pole vist mõtet väga pikka süvaanalüüsi enda kujunemisest hakata tegema.

Kordan veel, et sotsiaalselt olen päris õnnetu olnud: üsna konservatiivne kasvatus, jõhker koolikiusamine, mis jättis hinge sügavad-sügavad haavad, tagasihoidlik iseloom ja madal enesehinnang on probleemideks. Seega lõin ühel hetkel tõesti käega, igasuguse meheotsimisega teinuks oma tundlikule natuurile üha rohkem haiget.

Hiljuti oligi murdepunkt, kui sai kuntstliku viljastamise otsus vastu võetud, kasutades anonüümse spermadoonori abi. Samas nüüd olen leidnud kellegi, kellega isegi midagi ette kujutaks. See võib vabalt olla illusioon, kuna mu kokkupuuted meestega on piiratud. Aga katusuge aru saada, kui tähtis see mulle, eluaegsele hallile hiirele olla võib.

Kindlasti öeldakse, et ma olen sotsiaalselt saamatu, läbikukkunud inimene, kes on oma energia vaid karjäärile pühendunud - ega see ei solvagi, kuna vastab suuresti tõele. Inimestel ongi erinevad probleemid: kes ei suuda tööd leida, kellel pole suhetega kõige paremini. Vähesed on üdini edukad.

Rase naine, hormoonid müravad.
Mõtlemine ja maailmanägemine on eelvate aastatega võrreldes kõvasti nihkes. Mõte "nüüd olen leidnud kellegi, kellega isegi midagi ette kujutaks" võib vabalt olla seotud raseduse tõttu muutunud kehakeemiaga.

Mina usun küll, et see võibki tõsi olla. Ise tunnen sarnase saatusega inimest, kes tänaseks õnnelikult abielus. Arvan, et kui naine 38-aastane, siis pole meeski enam poisike. Tuleks talle lahtiste kaartidega asjast rääkida. Kui sellel mehel on plaanis oma elus naist ja lapsi näha, pole selline kunstviljastatud laps suhtele ilmselt takistuseks. Mingit eksi ju sellega ei kaasne ning mehel on hea võimalus lapsele isaks hakata. Järgmised lapsed saate juba loomulikku rada pidi saada. Ainult räägi kogu lugu ruttu ära-salatsemine teeb asja hullemaks.

Mina ka soovitaksin asi ära rääkida, kui ikka mehe poolt ka tegelik huvi olemas on. Sel moel saadud laps iseenesest mehele probleemi ju ei tekita, kuna pole mingit teist isa ja exi. Kui mees muidugi imiku ja väikelapsega sebida ei taha, siis on see tema õigus ja saadki selguse majja ja oma eluga ise edasi minna.

jah, ausalt ära rääkida, muud võimalust ei ole. olles ise ka meeletult kiusatud koolis, saan täpselt aru, mida sa tunned... olen sinust küll üle 10 aasta noorem, kuid õnneks paar pikaajalist suhet seljataga (hetkel mõeldes olid mõned neist lihtsalt appikarjed ja vale mehega, kes küll jumaldasid mind, kuid mina nendest vaimustuses ei olnud). sa oled olnud tubli, sellise minevikuga on väga raske ennast hinnata. kuid katsu mõelda nii: kõik inimesed, kellega sa suhtled, on eelkõige lihtsad inimesed, ka kõige enesekindlamad. neil on omad hirmud, omad puudused. asjad, milles nemad on halvad, võivad olla asjad, milles sina oled suurepärane. ka kõige kõvemal vennal on omad hirmud, omad kahtlused.

sa oled ilus, jõukas ja normaalse mõttemaailmaga ja väärid parimat - seda, kes su südame põksuma paneb. mina leidsin ta, meil on minu mineviku pärast probleeme, kuid ajapikku on hakanud see kõik hajuma, sest olen hakanud tajuma oma tegelikku väärtust ja enam iial ei lepi ma mingi poolkõva suhtega, isegi kui see praegune peaks millegipärast lõhki minema.

Kui oled praegu 4. kuud rase, siis see peaks tähendama, et mehega oled alles umbes 3 kuud tuttav...nii lühikes aja põhjal on veel vara ühisest tulevikust mõelda.

Oleneb, kas mees on huvitatud võõra jõnglase üleskasvatamisest ja nii ruttu peret mängima hakata. Kas mehel on endal lapsed olemas või on hoopis lapsepõlgur?

Ma ei olegi ulmelisi eesmärke seadnud, katsun ikka kahe jalaga maa peal püsida. Mulle on olukord äärmiselt harjumatu: halli hiirekest on tähele pandud. Seda on ennegi juhtunud - jutt käib kahest ebaõnnestunud suhtest - ent toona sain tegelikult kohe aru, et need inimesed pole üldse minu tüüp. Hüppasin suhtesse madala enesehinnangu ning tohutu ebakindluse tõttu. Nüüd on huvitundja kolleeg, kellega näivad maailmapilt ja eesmärgid sarnased olema, kuid mis parata, varsti pean ennast kokku võtuma ja enda kphta tõe ära rääkima...

Mehel on muidu 1 teismeeas laps olemas, aga kogu lugu on nii värske, et isegi oma mõtetest nendel teemadel rääkinud ta veel pole.

Mina usun ka, et selline lugu on täiesti võimalik, just see, mis puudutab mõnede inimeste suutmatust suhteid luua. Ka mina olen üks selline, kel pealtnäha kõik korras, kuid lapsepõlvest ja teismeeast pärinevad haavad ei lase end täisväärtusliku enesekindla inimesena tunda. Naiskolleegid ja sõbrannad kõik imestavad, et kuidas küll minusugune naine üksi on, aga meestega on täielik null - mitte ühtegi suhet terve noorusea jooksul. Mõtlen samuti kunstviljastamise peale - ilmselt on paar aasta pärast teen selle ära, sest unistus lapsest on suur.

Arvan, et sellele mehele tuleks asi ausalt ära rääkida - tulgu mis tuleb. Isegi kui ta ära ehmatab ja eemale tõmbub, siis sulle jääb ju su laps. Kaotada pole eriti midagi, sest meest ei olnud sul ju enne ka.

Kui see teema peakski liba olema, siis minu jaoks on see usutav liba ja väärt arutelu sellegipoolest.

Tee nagu süda ütleb, mine ja kohtu. Sellest võib tulla läbikukkumine ja südamevalu, aga ka sinu elu õnn. Igal juhul on sul vaja arvestada, et praegu sinu emotsioonid mõjutavad last väga otseselt. Mina oleksin sinu asemel mehe suhtes aus ja räägiksin kõik ära üsna väikese aja jooksul. Muidu see foorum siin on kõige kõige halvem koht üldse, kust nõu küsida (ilmselt oled seda vastustest ise juba mõistnud). Säästa end palun sellest õelusest, see ei mõju su lapsele hästi.

Väidetavalt doktorikraadiga isik kirjutab "kuntstliku viljastamise otsus". Kas doktorikraad tuli postiga Ameerikast?

See oleks ikka laussigadus sinu poolt!!! Aga võib-olla sa tõepoolest meeldidki sellele mehele, tõeliselt!? Mees unistab, loodab, igatseb... Ja siis äkki - jalaga näkku: ma ootan last!
Väga häbematu oled!

Segane... Mis see sinu asi hukka mõista on? Iga inimene tahab õnnelik olla ja igal inimesel on õigus õnne poole püüda.

22.06
Õnnelik olla?! Teisele räigelt haiget tehes? Teisele inimesele suurt pettumust valmistades? Kuidas saab õnnelik olla, kui kellegi vastu nii alatu oled?

Tead mis, nende kahe kommentaari autor, hoopis sinu komm mõjub siin häbematu ja alatu jalaga näkku löögina!! Võib-olla Teemaalgataja soovibki tõeliselt ja heas usus teistelt nõu, aga siin tehakse talle selliste kommentaaridega õrnal rasedusajal räigelt haiget!!

Teemaalgataja, kullakene, siin on mitu asjalikku kommi ka, vaata need üle ja hoia siit foorumist edaspidi oma vaimse tasakaalu huvides parem kaugele. (Eriti arvestades sinu koolikiusamise tausta, oled kardetavasti sellele eriti vastuvõtlik.) Minugu sul hästi, kullake, üks puha millisele otsusele te tolle mehega jõuate. Püüa leida endale päriselust toetavaid ja heatahtlikke inimesi nõuandjaks.

Samuti to 21.34 ja to 22.21:

Mees, kes "räigelt haiget saab" sihukese asja pärast... ei ole pikka põdemist väärt nagunii.

Normaalne täiskasvanu suudab oma ego taltsutada vähemalt elementaarsel moel ja otsustada, kuidas ta tahab/suudab jätkata. Ja seda viisakalt väljendada.

Väga huvitav ikka tõesti: kui mees teeb naisele haiget (petab, valetab), siis on kohe kõik nii mõistvad "seda oligi arvata", "kõik mehed on sead" jne.
Kui naine teeb mehele haiget (petab, valetab) siis on kõik korras, mees peab kõik sigadused ja alandused välja kannatama, sest muidu ta pole õige mees.
Naisele tehakse haiget, siis kõik kraaksuvad "jäta maha selline siga"; naine teeb mehele haiget, siis öeldakse, et mees kannatagu kõik välja, sest naisel on õigus õnnelik olla.

Kus kohas sa siin autori poolt tahtlikku haigettegemist näed? Kust pidi autor 4 kuud tagasi teadma, et kohtub 3 kuu pärast sümpaatse mehega?!

koristajakraad:)on muutunud doktrorikraadiks,:))

mis mees asjast arvab, järsku küsiks selle mehe käest?

siin juba abiellutakse, irw.aga ainuke, kes maidagi ei tea, ongi seesama mees.
mitte, et raseda naisega suhteloomine nüüd halb oleks. Vähemalt ei jää enam kohe rasedaks.