Su mees on vaimselt vägivaldne, ja selline inmene ei muutu. Tal pole mingit põhjust muutuda, pidev karjumine tähendab ju, et sina oled madalam kui muru ja tema teeb, mis tahab. See ei ole normaalne, et sa tunned, nagu oleks sul raske oma abikaasa/elukaaslasega samas ruumis olla!
Kõige kurvem on aga tõesti see, mida su laps peab läbi elama. Isapoolne terror ei lõpe hästi. See väike inimene ei julge varsti enam ühtki oma soovi välja öelda, sest sellega kaasneb isapoolne röökimine. See laps kasvab üles madala enesehinnanguga ja depressiivne, või siis võtab sellise käitumismalli omaks ja hakkab ise ka röökima ja nõudmisi esitama. Igal juhul pole see lapsele normaalne elukeskkond. Sinu otsustada on, kas sa tahad, et su laps kasvaks sellises kodus, kus isa võib igal hetkel ilma põhjuseta karjuma hakata, aga ema ei või üldse suud lahti teha.