Mees ärritub iga väiksema asja peale. (näit. tööl on keegi midagi talle öelnud, või laps kaotab koolis pliiatsi ära, lapsel on vaja midagi osta) Ehmatab vahel äkilise karjumisega mind ja mul hakkab süda ehmatusest kiiremini lööma. Ja tunnen endal pinget seljas. Halb ja raske on temaga ühes toas pikemalt olla.
Olen talle sellest rääkinud et see ehmatab mind. Minul ei luba ta kordagi häält tõsta. Olen koguaeg kodus vait. Ja nüüd enam ei kannata mehe vihastamast ja ärrituvat iseloomu välja. Lähedust meie vahel enam ammu pole.
Mida te mulle soovitate.??

sa tead küll.

kuni saad kolaka kirja . . . :(

Kui last poleks, soovitaks lahku minna.

Viimane soovitus on muidu päris hea :), aga kui piisavalt kõvasti ei "laksa" võib endal halvasti minna. Aga tegelikul ei paku see suhe rahuldust enam kummalegi poolele ja olukord läheb tõenäoliselt järjest hullemaks. Kõrvaltvaatajad ütleks muidugi, et lõpeta see suhe ja alusta uut elu, aga otsuse pead vastu võtma muidugi sina ise.

mida edasi, seda hullemaks. Minu mees oli ka selline, millestki temaga rääkida polnud mõtetki- kolmanda lause ajal juba röökis vastu ja trampis jalgu. Kui palusin kodus midagi aidata teha- siis tegi vihaga ja hästi halvasti- siis enam rohkem ei palu.
Talle meeldiski igale abipalvele vastata eitavalt ja väga halvasti öelda, teist inimest alandada. Tegelikult elas oma komplekse pere peale välja.
Hiljem kuulsin oma ämmalt, et ta oli juba lapsena selline- tigedik ja kui paluti abi, siis tegi meelega halvasti, kuna nii kästi tal tööd mitte solkida ja eemale hoida.

su kohustus on last mehe sellise käitumise eest kaitsta. mehe vihastamast ja ärrituvat iseloomu võta kui tema probleemi, millele ta võiks abi otsida. olegi rohkem eemal ning selgita kui vaja, miks

Tõmbaks hea meelega kuhugi uttu aga uue kaaslasega ainult. Üksi ei taha minna ja uut ei ole veel leidnud.

Et teie mees kuulub parteisse, mille reiting kiiresti langeb..

See variant on muidugi ka, et läheks käiks psühhiaatri juures, sest tal võivad tööpinged olla. Iseasi kas talle sellist varianti saab soovitada, ilma et ta seda solvanguna võtaks. Ei tea.

Ütled, et oled talle rääkinud, kuidas selline kisamine Sind ehmatab? Nii. Ja mis on olnud vastus? Või milline on olnud reaktsioon? Saab ta ü l e ü l d s e aru, mida ta teeb või ütleb?
Loll lugu on see, et lähedust pole. Isane võib näha sel juhul lapses vaenlast. Kogu frustratsiooni ja negatiivsuse võti see ongi. Sealt ka kogu see eidelik ärritumine ja kisa. Karm lugu, aga vähesed on selle elutõe omale selgeks teinud.
Küsin otse - kallale on tulnud? Eks sellest sõltubki, mismoodi edasi tegutseda ja mida soovitada. Kes käed käiku laseb, sellega pole erilist perspektiivi, raiskad ainult närve ja kannatad.

Ehh, unustasin lõppu lisamata kiitva hinnangu kullerkupule. Esmane kohustus on tõesti last kaitsta. Selline elukeskkond on haige.

Kas aju oli öökapil puhkusel kui last vormistasite?Või äkki mingi nn. naabrimehe projekt?

Su mees on vaimselt vägivaldne, ja selline inmene ei muutu. Tal pole mingit põhjust muutuda, pidev karjumine tähendab ju, et sina oled madalam kui muru ja tema teeb, mis tahab. See ei ole normaalne, et sa tunned, nagu oleks sul raske oma abikaasa/elukaaslasega samas ruumis olla!

Kõige kurvem on aga tõesti see, mida su laps peab läbi elama. Isapoolne terror ei lõpe hästi. See väike inimene ei julge varsti enam ühtki oma soovi välja öelda, sest sellega kaasneb isapoolne röökimine. See laps kasvab üles madala enesehinnanguga ja depressiivne, või siis võtab sellise käitumismalli omaks ja hakkab ise ka röökima ja nõudmisi esitama. Igal juhul pole see lapsele normaalne elukeskkond. Sinu otsustada on, kas sa tahad, et su laps kasvaks sellises kodus, kus isa võib igal hetkel ilma põhjuseta karjuma hakata, aga ema ei või üldse suud lahti teha.

eks selline põhjus (muutumiseks) tuleks mehele ju anda. sellega näiteks, et asud mehe ja lapse vahele ning ütled, et selline tema käitumine on täiesti vastuvõetamatu. seejuures peab olema muidugi kategooriline ning järjekindel, et see ka mõjuks