Väike märkus: Ma pole tasuja vaid lihtsalt tasub, st et tasub ikka enne mehel mõelda ka kas selle testi tegemiseks on alust või mitte. Kui na olin ja olen olnud senini ühe mehe naine, st mu lapse is aon olnud mu jaoks ainus siis miks pidi ta mind selliselt kohtlema? Kui ta ehk oma võimetes kahtles, eks siis otsinud mingi muu võimalus ja teinud jah see test minu eest salaja ära ja mul polek solnud vaja sellest kunagi teada saada. Aga antud juhul ei ole asi üldse emotsioonides vaid usalduses. Kui mina usaldasin teda ega kahelnud hetkekski siis see DNA nõudmine mingite sugulaste mahitusel oli minu jaoks tõesti märk, et mind ta ei usalda ja ma ei taha ei saagi koos elada kui mind ei usaldata. Kui niivõrd tähtsas asjas juba ei usaldatud mis sii veel muudes? Oleks mulle jäänud ju edaspidisekski see hirm et ei usaldata ja oleksin pidanud kõiges end hakkama õigustama?
Samas, laps ju oleks saanud kunagi ikka teada, et oli selline DNA lugu ja ju siis isal põhjust kahelda oli... Kuid nüüd teab laps minu põhimõtteid ja seisukohti tõe, vale ja usalduse kohta.
Me ei õpeta last tema isa vihkama, vaid lihtsalt olen näidanud lapsele, et ei pea kannatama ja elaba nii nagu ise ei taha, et on õigus naisel ka valida ise oma elu ja tee, mitte olla se, kellele kõik on ette määratud. Elada ja olla aus, teiste poolt mitte manipuleeritav ja ise mitte manipuleerida.
See, et mees enda õigustamiseks valetas, on juba tema probleem. Jah mehele jäi võimalus kas näida lollina, kes uskus teisi mitte oma naist või sisi see, mille tema valis, käib, näib vliselt uhke ja õilis kes paljastas naise pettuse ja sai vabaks sellest naisest.